Postskriptum. Cecelia Ahern

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vankris istuv vend loobib teda riisikrõbuskiga. Sharon tõuseb püsti, saadab meie poole vabandava pilgu ning hakkab mööda vahekäiku välja liikuma, lükates ühe käega kahekohalist vankrit ja hoides teises käes nutta röökivat beebit. Kaks vanemat last jätab ta mu ema hoolde. Ta manööverdab vankriga kohmakalt ukse suunas, pobisedes möödaminnes vabandusi, kui põrkab vastu tooli ja niidab maha vahekäiku ulatuvaid kotte, mille sangad ja rihmad jäävad vankri rataste taha kinni.

      Ciara ootab enne järgmise küsimuse juurde asumist Sharoni väljumist.

      Sharon togib vankriga vastu välisust, üritades seda lahti lükata. Ciara abikaasa Mathew kiirustab talle appi ust lahti hoidma, kuid kahekohaline vanker on liiga lai. Sharon jätkab paaniliselt ukseraami rammimist, beebi taustal röökimas. Mathew käsib tal lõpetada ja asub ukse allääres olevat haaki lahti tegema. Sharon heidab meie poole piinlikkust täis pilgu. Ma matkin teda ennast ja pööritan haigutades silmi. Ta naeratab tänulikult, enne kui põgeneb.

      “Me võime selle osa välja lõigata,” sõnab Ciara naljaga. “Holly, kui Gerry kirjad, mis ta sulle pärast surma jättis, välja arvata, kas sa tundsid ta kohalolu veel mõnel muul viisil?”

      “Sa tahad öelda, kas ma nägin tonte?”

      Mõni kuulaja muheleb, teised ootavad meeleheitlikult jaatavat vastust.

      “Energiat?” vastab Ciara. “Kuidas iganes sa soovid seda nimetada.”

      Ma vaikin hetkeks, et mõelda; et oma tunded sõnadesse panna. “Kummalisel kombel on surma kohalolek väga reaalne. Surm võib tunduda, nagu ruumis viibiks teine inimene. Lähedastest maha jäänud augud, nende mitteolemasolu on nii intensiivne, et vahel oli hetki, mil Gerry tundus elusamana kui mind ümbritsevad inimesed.” Mõtlen tagasi neile üksildastele päevadele ja öödele, mil olin olnud kusagil pärismaailma ja oma mõtete vahel lõksus. “Mälestused võivad olla väga võimsad. Nad võivad olla tõeliselt õndsaks pelgupaigaks ja on kahtlemata väärt avastamist, sest nende abil õnnestus mul ta taas oma kujutlusse äratada. Kuid tuleb olla teadlik, et nad võivad endast ka lõksu kujutada. Olen Gerry kirjade eest tänulik, sest ta tiris mind kõigist neist mustadest aukudest välja ja ärkas taas ellu, võimaldades meil koos uusi mälestusi luua.”

      “Ja nüüd? Seitse aastat hiljem? Kas Gerry on ikka veel sinuga koos?”

      Ma vaikin ja jõllitan teda suurte silmadega, nagu valgusvihu ette jäänud jänes. Mul on keeruline sellele küsimusele vastata. Sõnad on just nagu peoga peast pühitud. On ta ikka veel minuga koos?

      “Ma olen kindel, et Gerry jääb alatiseks sinu osaks,” ütleb Ciara õrnalt, tajudes mu ponnistusi. “Ta on alati koos sinuga,” sõnab ta, üritades mind justkui rahustada, nagu ma oleksin selle unustanud.

      Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Kõikjal mu ümber.

      “Jah, muidugi.” Naeratan pingutatult. “Gerry on alati minuga koos.”

      Keha sureb; hing, vaim on jääv. Gerry surmale järgneval aastal oli päevi, mil ma tundsin, et Gerry energia minu sees andis mulle jõudu, tegi mind tugevamaks, muutis mind kindluseks. Ma tundsin, et saan kõigega hakkama. Olin kõikvõimas. Kuid oli ka päevi, mil tunnetasin ta energiat ja see purustas mind miljoniks killuks. See meenutas mulle mu kaotust. Ma ei suutnud seda taluda. Universum oli võtnud kõige olulisema osa mu elust ja see tekitas mus hirmu, et võin kaotada ka kõik ülejäänu. Mõistan, et kõik need päevad olid olulised, sest nüüd, seitse aastat hiljem, ei tunneta ma Gerry kohalolu enam üldse.

      Mõtlen endamisi, kas vale, mille ma olen just kuuldavale toonud, kõlas sama tühjana, kui see minu sees tundus. Vähemalt on see peaaegu läbi. Ciara kutsub publikut üles küsimusi esitama. Lõõgastun veidi, sest tajun lähenevat lõppu. Kolmas rida, paremalt viies istekoht, pabersalvrätt pihku kägardatud, ripsmetušš silmade ümber laiali.

      “Tere, Holly, minu nimi on Joanna. Ma kaotasin mõni kuu tagasi oma abikaasa. Soovin, et ta oleks mulle kirju jätnud nagu sinu abikaasa. Kas sa võiksid meile rääkida, mis viimases kirjas seisis?”

      “Ma tahaks kõikide kirjade sisu teada,” kostab kusagilt ja sellele järgneb nõustuv sosistamine.

      “Meil on aega kirjade sisust rääkida, kui Holly seda teha soovib,” sõnab Ciara küsivalt minu poole vaadates.

      Hingan sügavalt sisse ja välja. Ma ei ole nendele kirjadele nii ammu mõelnud. Üldises plaanis küll, aga mitte ükshaaval ega täpsemalt. Kust alustada. Uus öölamp, uued riided, karaokeõhtu, päevalilleseemned, sünnipäevareis sõpradega … Kuidas nad võiksid mõista, kui olulised need väikesed, pealtnäha tähtsusetud asjad minu jaoks olid? Aga viimane kiri … Naeratan endamisi. Mäletan seda selgesti. “Viimases kirjas seisis: Ära karda uuesti armuda.”

      Nad klammerduvad selle külge. Milline kaunis ja vapper lõpetus Gerry poolt. Joanna ei ole teiste kombel liigutatud. Näen ta silmis pettumust ja segadust. Meeleheidet. Nii sügava leina staadiumis ei ole see miski, mida ta tahtis kuulda. Ta hoiab ikka veel oma abikaasast kinni, miks peaks ta kaaluma lahtilaskmist?

      Ma tean, mida ta mõtleb. Ta mõtleb, et ta ei suuda ealeski kedagi uuesti armastada. Mitte niimoodi.

      3

      Sharon ilmub tagasi poodi, kust enamik inimesi on nüüdseks lahkunud. Ta on endiselt närviline. Kõige pisem poeg magab vankris; mudilane Alex on käekõrval, põsed punased ja õhetavad.

      “Tere, mürakaru.” Kummardun poisi kohale.

      Ta ignoreerib mind.

      “Ütle Hollyle tere,” sõnab Sharon leebelt.

      Poiss ignoreerib teda.

      “Alex, ütle Hollyle tere,” möirgab Sharon nii hirmuäratavalt, et nii mina kui Alex ehmume.

      “Tere,” ühmab poiss.

      “Tubli poja,” sõnab Sharon õrnalt.

      Vaatan teda suurte silmadega. Mind on alati hämmastanud ja hirmutanud, kuidas emaroll temas isiksuse lõhenemise välja toob.

      “Mul on nii piinlik,” sõnab ta vaikselt. “Anna andeks. Ma olen üks suur õnnetusehunnik.”

      “Sa ei pea millegi pärast vabandama. Mul on nii hea meel, et sa tulid. Ja sa saad suurepäraselt hakkama. Sa oled alati öelnud, et esimene aasta on kõige raskem. Mõni kuu veel ja see väikemees on ühene. Sa oled esimese aasta peaaegu üle elanud.”

      “Järgmine on juba ahjus.”

      “Mida?”

      Ta tõstab pilgu, pisarad silmis. “Ma olen jälle rase. Ma tean, ma olen idioot.”

      Ta üritab rahuneda, proovides tugev olla, kuid ta näeb löödud välja. Ta on kurnatud, üleni tühjaks pigistatud. Tunnen ta vastu vaid kaastunnet, mis on iga raseduse avalikustamisega kasvanud samavõrra, kuivõrra rõõm uudisest on kahanenud.

      Kallistades kostab meie mõlema suust korraga: “Ära Denise’ile räägi.”

      Ainuüksi Sharoni vaatamine, kui ta oma nelja poisiga lahkub, tekitab mus stressi. Olen samuti rampväsinud pärast tänase päeva närvipinget, möödunud öö unepuudust ja tunniajalist arutelu väga isiklikul teemal. СКАЧАТЬ