Suitsukate. Thomas Enger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Nad tähendasid midagi kellelegi,” ütles ta.

      „Sa mõistad, mida ma silmas pean,” ütles Fosse. „Need olid juhuslikud ohvrid. Terrorism just seda tahabki. Hirmu külvata.”

      „Üks surnutest oli taani ajakirjanik,” ütles Blix. „Kasper Bjerringbo.”

      Nad olid jõudnud kuuenda korruse koridori. Fosse heitis pilgu nende kohal oleva koosolekuruumi poole, kus polnud mainitud midagi surnud ajakirjaniku kohta.

      „Kuidas sa seda tead?” küsis ta.

      „Ta on Emma kallim,” seletas Blix. „Nad olid mõlemad seal.”

      Gard Fosse pigistas huuled kokku. Talle ei meeldinud Blixi lähedane suhe noore ajakirjanikuga. Fosse oli olnud Blixiga samas patrullis, mis sõitis välja üheksateist aastat tagasi, kui Emma isa oli koos relvaga majja varjunud. Kui Blix sisenes, oli Fosse jäänud välja seisma, et lisajõud ära oodata.

      „Ma mõistan,” ütles Fosse. „Kuid see ei muuda asja. Ta oli juhuslik ohver.”

      Blix polnud lõpetanud.

      „Ma leian, et me peaksime seda uurima,” ütles ta.

      „Mida siis?”

      „Võimalust, et see oli midagi muud kui terrorism.”

      Fosse peatus taas ja vaatas Bixi. Tema pilk liikus Blixilt Kovicile ja tagasi.

      „Meie osakond hakkab tegelema saabunud vihjetega,” ütles Fosse. „Sel korral oled sa mutrike suures masinavärgis, Blix. Sa ei saa teha oma parema äranägemise järgi asju, mis sulle pähe kargavad. Mängi kasvõi kordki meeskonnamängu ja tee, mida kästakse.”

      Blix ootas, kuni Fosse oli oma kabinetti kadunud, ja pöördus siis Kovici poole:

      „Ma lähen alla arhiivi.”

      Ta vajutas liftinupule.

      „Mis sa seal teed?”

      „Toon Patricia toimiku ära.”

      6

      Laskudes korrus korruse haaval allapoole, mõtles Blix esimestele päevadele ja nädalatele pärast Patricia kadumist. Intensiivsele tagaotsimisele, usaldusväärsele suhtele, mis tal lapse isaga tekkinud oli, meeleheitele, millest oli peagi saanud ka Blixi oma, sest nii kerge oli ette kujutada, et midagi sarnast oleks võinud juhtuda Iselini, tema enda tütrega.

      Lift jäi keldris seisma. Arhiiv oli ala, mida ta külastas harva, kuid süsteem oli ülevaatlik, säilitades kronoloogilises järjekorras nii lahenduse leidnud kui ka lõpetatud kohtuasjad. Patricia toimik koosnes pappkasti pandud üheksast rõngasmapist. Tolmu lendas, kui ta kasti riiulilt alla tõstis.

      Kovic näris kuiva tortiljat, kui Blix naasis.

      „Kui sa kavatsed kõik selle läbi vaadata, tuleb sul pikk öö,” kommenteeris ta ja neelatas.

      Blix pani pappkasti käest.

      „Suurem osa on valejäljed,” ütles ta. „Mitte kusagile viinud juurdluse dokumendid.”

      Kovic pühkis salvrätiga suud.

      „Kas sa saaksid mulle olulisimast kiirülevaate anda?” tegi ta ettepaneku. Nende ümber sumisesid politseinikud ja uurijad. Müratase oli osakonnas kõrgem kui tavaliselt. Samuti inimeste hulk.

      Blix võttis välja kõige pealmise mapi, istus ja tõmbas sügavalt hinge, olemata kindel, kust alustada.

      „Patricia rööviti 11. augustil 2009,” ütles ta ja eemaldas kaante ümbert kummipaela. „Lapsehoidjale, kes talle Tangenteni lastesõime järele oli läinud, tungiti koduteel kallale. Ta löödi pikali ja lükati Bjølsenparkenis põõsastesse, seejärel laskis kurjategija lapsekäruga jalga. Lapsehoidja ei märganud midagi. Midagi muud kui tumedaid rõivaid.”

      Blix pani mapi käest ja võttis välja esimesed dokumendid.

      „Hooldusõigus kuulus tol ajal Patricia isale, Christer Storm Isaksenile. Ruth-Kristine oli üks esimesi, keda uurisime, kuna nad tülitsesid Christeriga hooldusõiguse pärast lõputult. Paljud leidsid, et naine pidi olema kuidagi asjasse segatud.”

      „Miks Ruth-Kristinel tütre hooldusõigust polnud?” küsis Kovic. „Isalt nõuab selle saamine nii mõndagi.”

      „Naisel olid psüühilised probleemid,” seletas Blix. „Pikk haiguslugu psühhooside, isiksushäirete, haiglaravi, agressioonide ja enesevigastamisega. Lisaks tarvitas ta narkootikume ja teda peeti lapsele ohtlikuks, nii et talle kehtis vaid piiratud suhtlusõigus lapsega.”

      „Kuid ta ei osalenud röövis?”

      Blix hõõrus põski. Need olid kuumad. Sadamabasseinis käik võis talle maksma minna külmetuse.

      „Tal oli alibi,” ütles ta. „Mitte miski ei viidanud sellele, et ta võiks rööviga seotud olla. See tähendab, kuni Patricia isa kohtas kaks aastat hiljem Solemskogeni parkimisplatsi juures meest nimega Knut Ivar Skage.”

      „Seda ma mäletan,” ütles Kovic ja elavnes otsekohe. „Ta tapeti, oli nii? Lapse isa tappis ta?”

      „Peab paika,” noogutas Blix. „Skage jahtis leiutasu, mida Isaksen oli lubanud info eest, mis aitaks Patriciat leida. Isakseni sõnul tunnistas Skage üles, et oli tema tütart peale röövi näinud ning et selle taga oli naine, keda Christer hästi tundis.”

      „Ruth-Kristine,” järeldas Kovic.

      Blix noogutas.

      „Nii Isaksen seda vähemalt tõlgendas. Meie samuti.”

      „Kuid miks ta tappis mehe, kel võis olla vastuseid?”

      „Kui nad kohtusid, soovis Isaksen kinnitust selle kohta, et Skage tõesti teadis midagi. Mees rääkis sünnimärgist, mis Patricial kintsul otse kubeme juures oli. Isaksenil läks silme ees mustaks. Ta arvas, et tema tütart oli kuritarvitatud.”

      Kovic hammustas mõtlikult alahuulde.

      „Ilmselt ei vastanud see tõele,” jätkas Blix. „Viimane, mida Skage enne surma ütles, oli, et ta oli Patricial mähkmeid vahetanud. Ta polnud röövis osalenud, kuid et temaga oli ühendust võetud, kuna röövija ei osanud väikelapse eest hoolitseda.”

      „Jumal küll,” oigas Kovic.

      „Lugu oli eriti traagiline, kuna Knut Ivar Skage oli juba surmale määratud mees.”

      „Kuidas nii?”

      „Ta pidas Kalbakkenis autovärvimistöökoda, kus oli aastate jooksul erinevaid lahusteid sisse hinganud. Ta oli üleni vähki täis. Arstide sõnul oli tal vaid paar kuud elada.”

      Kovic vaatas järelejäänud tortiljat ja krimpsutas nina, enne kui selle prügikasti СКАЧАТЬ