Suitsukate. Thomas Enger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Niisama elutuks.

      4

      Blix arvas, et teab, mida tähendab külmetamine. Noorena käis ta mingil ajaperioodil igal hommikul järves ujumas. Olgu sügis või kevad, suvi või talv. Ta elas tookord Bygdøyl ja Huki või Paradisbukta randa oli lühike maa. Komissar Gard Fosse oli mõnikord kaasas käinud. Huilates ja paaniliselt puhistades olid nad vette jooksnud, et vaid kuus sekundit hiljem tagasi kaldale kuiva rätiku ja soojade riiete ning vahel harva kohvitermose juurde kiirustada.

      Teetõkete ja kaose tõttu Oslo kesklinnas võttis politseimajja naasmine aega. Garderoobis valitses sigin-sagin. Kohalekutsutud lisajõud valmistusid aktsiooniks. Laeti relvi ja raadiosaatjad ragisesid.

      Blix oli heitnud märjad riided seljast, lukustanud duširuumi ukse ja jäänud sooja joa alla seniks, kuni oli kindel, et on üles sulanud.

      Käel olevale lõikehaavale piisas sidemest, kuid ta otsustas jääda politseimajja.

      Kovic oli jäänud Rådhuskaiale. Blix helistas talle, et uurida, kuidas läheb.

      „Tegeleme pealtnägijate leidmisega,” vastas too. „Ükski neist, kellega seni rääkinud olen, pole kaine ja keegi ei saanud pihta, et midagi oli toimumas. Loodame, et valvekaamerad annavad meile rohkem vastuseid.”

      Blix noogutas omaette. Kaamerad ei valeta ja neid ümbritsev ei mõjuta. Linn oli neid täis.

      „Paljudel oli ka telefoni kaamera lahti,” kommenteeris ta ja potsatas kirjutuslaua taha. „Peame paluma inimestel saata, mis neil on.”

      „Meil on juba õnnestunud paar lindistust saada,” ütles Kovic. „Nende läbivaatamine on tohutu töö, kui me ei tea, mida otsida.”

      „Teame me plahvatuse kohta midagi rohkemat?” küsis Blix.

      Telefonist kostis krabinat.

      „Pomm oli pandud prügiämbrisse,” vastas naine.

      „Prügiämbrisse? Nagu … ämbrisse?”

      „Jah, või see tähendab … prügikasti või mis selle nimi on. Sellisesse rohelisse ja meetrikõrgusesse. Kuidas seda kutsutaksegi?”

      „Prügikonteiner.”

      „Olgu, prügikonteinerisse.”

      Blix oli arvutile elu sisse saanud ja avas VG veebilehe. Domineerisid pildid Rådhuskaialt, lisatud olid pealtnägijate tunnistused. „Kõik kohad verd täis”. „Terrorihirm”.

      „Detoneerijad arvavad, et pommi plahvatusjõud oli 70 millibaari,” jätkas Kovic.

      „Kas seda on palju või vähe?”

      „Akende purustamiseks ja ümbruskonna hoonete kahjustamiseks sellest ei piisa,” seletas Kovic. „Kuid lähedalseisjatele eluohtlike vigastuste põhjustamiseks küll.”

      „Saan aru,” vastas Blix.

      „Mul on sulle uudis, mida sa peaksid teadma, juba nüüd,” jätkas Kovic.

      „Jah?”

      Kovic viivitas hetke, enne kui jätkas:

      „Ühtegi ohvrit pole veel ametlikult tuvastatud, kuid üks surnutest on Emma poiss-sõber.”

      Blix tõstis telefoni teise kõrva äärde.

      „Emma oli eralduslintide taga,” jätkas Kovic. „Ma seisin tema kõrval, kui ta selle avastas. Kasper Bjerringbo. Taani ajakirjanik.”

      „Ma tean, kes ta on,” kommenteeris Blix ja neelatas. „Meeldiv noormees.”

      „Emma sõnul poleks ta pidanud seal olema.”

      Blix nägi Emmat vaimusilmas.

      „Kuidas tal läheb?” küsis ta.

      „Kuidas öelda. Ma arvan, et ta on šokis. Ta lihtsalt seisis seal. Ei nutnud. Mul polnud südant teda minema ajada, kui kiirabi tuli, et mees oma hoole alla võtta.”

      Blix tundis tungivat vajadust Emmat näha. Temaga rääkida. Mitte, et tal oleks olnud midagi tarka öelda, kuid ta tahtis lihtsalt tema jaoks olemas olla.

      „Kas keegi hoolitseb tema eest?” küsis ta.

      „Jah, ma arvan küll.”

      „Saad sa selle kindlaks teha?” palus Blix.

      „Saan küll.”

      Liinile sigines vaikus.

      Tema selja tagant möödus üks politseinik. Blix ajas end sirgu ja köhatas.

      „Kuidas selle naisega läheb, kelle me veest välja tõime?”

      „Rääkisin kümme minutit tagasi haiglaga,” ütles Kovic ja ohkas. „Olukord on endiselt selgusetu.”

      „Oli tal mõni dokument kaasas?”

      „Oli. Oota natuke.”

      Blix kuulis, kuidas Kovic märkmikus lehitses. „Tal oli mantli taskus pangakaart.”

      Möödus veel paar sekundit, enne kui Kovic ütles:

      „Ruth-Kristine Smeplass.”

      Blixi suu vajus lahti.

      „Mida sa ütlesid?” küsis ta.

      Kovic kordas nime. Blix tõmbas käega üle näo.

      „Mis on?” küsis Kovic. „Tunned sa teda?”

      „Kas sina siis ei tunne?”

      „Ee, ei?”

      Blix mõtles pikkadele lokkis juustele. Veidi kurjale pilgule. Kõigile neile tundidele, mil ta oli sellest pilgust tõde otsinud.

      „Ruth-Kristine Smeplass on Patricia ema,” ütles ta. „Tagaotsitav tüdruk, alates 2009. aastast surnuks peetud.”

      „Neetud,” ütles Kovic.

      Patricia juhtumiga oli ta oma uurijakarjääris kõige rohkem vaeva näinud. Selle juurde naasnud ja uuesti läbi vaadanud, otsinud infokildu, mis oli ehk kahe silma vahele jäänud.

      Kõigepealt Kasper. Ja nüüd Ruth-Kristine.

      Kaht inimest, keda ta tundis, oli tabanud pomm.

      Jumal küll.

      Ta kuulis, et taustal käivitati sireen.

      „Tuled sa varsti tagasi?” küsis ta.

      „Ma ei tea veel,” vastas Kovic. „Siin on ikka veel palju inimesi.”

СКАЧАТЬ