Vox. Christina Dalcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sonia esimest korda karjub, arvan ma, et ma näen seda unes. Patrick norskab minu kõrval; ta on alati sügava unega olnud ja tema viimase kuu töögraafik on ta täiesti läbi võtnud. Nii et ta norskab, norskab, norskab.

      Minu kaastunne on juba kokku kuivanud. Las nad rügavad kaheteisttunniseid tööpäevi teha, et jälle joone peale saada. See oligi paratamatus, pärast seda kui nad peaaegu poole tööjõust minema kihutasid. Las nad matavad end paberitöö ja haldus-pahna alla ja lonkavad siis koju, ainult selleks, et magada nagu laip ja siis ärgata ja kõike seda jälle uuesti teha. Mida nad ootasid?

      See ei ole Patricku süü. Ma tean seda oma peas ja südames. Nelja lapsega on meil tema sissetulekut vaja. Ometi, minu kaastundest ei ole enam midagi järel.

      Ta karjub jälle, see ei ole sõnatu karje, vaid verd tarretama panev sõnajuga.

      42

      Emme, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada ...

      Ma kargan voodist välja, lina ja tekk puntras ümber, öösärk jalgadesse takerdunud. Ma löön sääre valusasti vastu öökapi kõva nurka ära, otse vastu konti. See hakkab verd jooksma, jätab armi, aga selle peale ma praegu ei mõtle. Ma mõtlen selle armi peale, mille ma saan, kui ma õigel ajal Sonia magamis-tuppa teda vaigistama ei jõua.

      Sõnad voolavad kui paisu tagant, lendavad läbi esiku minu poole nagu miljonist vaenulikust puhkpüssist tulistatud mürginooled. Viimne kui üks teeb torkavat valu, viimne kui üks tungib läbi mu kunagi nii paksu naha, täpne nagu kirurgi skalpell, tabab mind otse kõhtu. Mitu sõna ta öelnud on? Viis-kümmend? Kuuskümmend? Rohkem?

      Rohkem.

      Issand.

      Ka Patrick on ärganud, silmad pärani ja näost kaame, ta näeb välja nagu hirmunud filmikangelane, kes on äsja avasta-nud kapiukse tagant koletise. Ma kuulen tema samme kohe oma selja taga, samas rütmis oma südametuksetega, ma kuu-len, kuidas ta karjub: „Jookse, Jean! Jookse!“, aga ma ei keera ringi. Uksed avanevad, kui ma neist mööda lendan, kõigepealt Steve’i, siis kaksikute oma. Keegi – võib-olla Patrick, võib-olla mina – laksab lülitist esikutule põlema ning ma näen vilksa-misi kolme udust koolnukahvatut nägu. Muidugi peab Sonia tuba minu omast kõige kaugemal olema.

      43

      Emme, palun ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära ...

      Sam ja Leo hakkavad nutma. Sekundi murdosa jooksul jõuan ma mõelda üheainukese mõtte: närune ema. Poistel on mure, ja mina torman neist mööda, ei hooli, ei tee neid mär-kamagi. Selle kahju pärast muretsen ma hiljem, kui ma üldse olen siis mingisuguses seisus, et millegi pärast muretseda.

      Kaks sammu Sonia pisikesse tuppa – ma viskun tema voo-dile, üks käsi otsib tema suud ja surub selle kinni. Vaba käsi kobab teki all, otsides randmeloenduri jäika metalli.

      Sonia ägab läbi mu peopesa ning ma märkan silmanurgast tema öökapikella. Üksteist kolmkümmend.

      Mul ei ole enam ühtegi sõna järel, mitte järgmised pool tundi.

      „Patrick ...“ liigutan ma huuli, kui mees laetule põlema paneb. Neli silmapaari vahivad Sonia voodis lahti rulluvat stseeni. Nad näevad vägivalda, groteskset skulptuuri – mu vingerdavat last, higine ihu läbi öösärgi kumamas, mind risti-põiki üle tema, lämmatades tema karjeid ja surudes teda vastu madratsit. See on kindlasti kohutav vaatepilt. Lihaks saanud lapsetapp.

      Minu loenduril, mis asetseb praegu Sonia suu peal, helen-dab number 100. Ma pöördun Patricku poole teda sõnatult anudes, teades, et kui ma kõnelen, kui leedvalgus tiksub 101 peale, tabab šokk paratamatult ka Soniat.

      Patrick istub minu kõrvale voodile, kangutab mu käe Sonia suult ja paneb enda oma asemele. „Kuss, kullakene. Kuss. Issi on siin. Issi kaitseb sind.“

      44

      Sam, Leo ja Steve astuvad tuppa sisse. Nad rüselevad pisut, et ennast parema koha peale sättida, ja ühtäkki ei ole minu jaoks enam ruumi. Närusest emast saab kasutu ema. Aitäh, Pat-rick. Aitäh, poisid.

      Ma ei vihka neid. Ma kinnitan endale, et ma ei vihka neid.

      Ent mõnikord siiski.

      Ma vihkan seda, et minu perekonna mehed ütlevad Soniale, kui ilus ta on. Ma vihkan seda, et nemad lohutavad tüdrukut, kui ta tõukerattaga kukub, mõtlevad tema jaoks välja lugusid printsessidest ja merineitsitest. Ma vihkan seda, et mina pean pealt vaatama ja kuulama.

      Mõnikord näen ma kurja vaeva, et meeles pidada, et nemad ei ole need, kes seda minuga tegid.

      Perse.

      Sonia on rahunenud, otsene hädaoht on möödas. Ent kui ma, selg ees, toast välja lipsan, märkan, et vennad on ettevaat-likud, ei taha õde puudutada. Juhuks kui tal peaks uus hoog peale tulema.

      Elutoa nurgas on meie baar, turd puidust serveerimislaud, kõiksugu pudelid vedela tuimastiga. Läbipaistev viin ja džinn, karamellpruun Šoti viski ja burboon, tolli jagu Curaçao-pude-lisse jäänud koobaltsinist jooki, ostetud mitu aastat tagasi Polü-neesia-teemalise pikniku jaoks. Tahaotsa on pistetud see, mida ma otsin: grappa, teisisõnu Itaalia samakas. Ma sikutan pudeli ja lühikese jalaga pokaali välja, võtan mõlemad endaga tagu-misele verandale kaasa ja jään ootama, kuni kell lööb südaööd.

      45

      Joomine on midagi, mida ma enam eriti ei tee. Liiga kuradi masendav on lonksata jääkülma džinni toonikuga ja mõelda suveõhtute peale, kui me istusime Patrickuga õlg õla vastas meie esimese korteri postmargisuurusel rõdul, kõneledes minu grantidest ja uurimistöödest, Patricku põrgulikust töökoormu-sest Georgetowni ülikoolihaigla residendina. Pealegi, ma kar-dan purju jääda, kardan, et ma muutun liiga uljaks ja unustan reeglid. Või vilistan nende peale.

      Esimene sõõm grappa’t voolab mu kõrist alla nagu tulejuga, teine on mahedam, leevendav. Ma rüüpan kolmandat sõõmu, kui kell teadustab tänase päeva lõppu ja tuim tuksatus mu vasakul randmel annab mulle järjekordsed sada sõna.

      Mida ma nendega peale hakkan?

      Ma libistan ennast võreukse vahelt sisse, tatsan üle elutoa-vaiba, panen pudeli oma kohale tagasi. Sonia on voodis istukil, kui ma tema tuppa astun, tal on käes klaas piima, Patricku peopesa toetab tema selga. Poisid on tagasi oma voodisse läi-nud ning ma istun Patricku kõrvale.

      „Kõik on hästi, kullake. Emme on siin.“

      Sonia vaatab üles minu poole ja naeratab.

      Ainult et see ei lähe nii.

      Ma astun, klaas käes, murule, mööda roosidest, mida proua Ray nii suure hoolega valis ja istutas, kaugemale pimedusse, magusasti lõhnavale rohuribale, kus õitsevad sirelid. Kõnel-dakse, et taimedega peaks rääkima, et need tervemad oleksid; kui see on tõsi, siis on minu aed hukule määratud. Täna ei

      46

      lähe mulle õrnalt ka korda ei sirelid ega roosid. Mu mõtted on vallutanud üks hoopis teistsugune olevus.

      „Kuradi värdjad!“ kisendan ma. Ja uuesti.

      Kingide СКАЧАТЬ