Vox. Christina Dalcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pakendas selle väikesesse kilekotti ja jäi mulle otsa vaatama, käed rinnal risti. „Mis sa arvad, kes on praegu kõige vihasemad? Siin riigis, ma mõtlen.“

      Ma kehitasin õlgu. „Afroameeriklased?“

      Ta tegi plärisevat häält nagu mingis televiktoriinis, kus ma olen juba mängust väljas, aga lava taga on veel lohutusauhin-nad ootamas. „Arva veel kord.“

      „Geid?“

      „Ei, tohmu. Valge heteromees. Ta on sitaks vihane. Ta tun-neb, et tal on munad maha võetud.“

      „Tõesõna, Jacko.“

      „Muidugi ta mõtleb nii.“ Jackie näitas oma lilla sõrme-küünega minu poole. „Oota ainult. Maailm näeb mõne aasta pärast hoopis teistsugune välja, kui me midagi ette ei võta. Laialivalguv Piiblivöö, täiesti perses kongress ja võimunäljas

      35

      väikeste poiste kamp, kes on tüdinud sellest, et neile öeldakse, et nad peaksid tundlikumad olema.“ Siis ta naeris; naeris oma riuklikku naeru, mis pani vappuma terve tema keha. „Ja ära arva, et nad kõik on mehed. Igasugused kabujalakesed hoiavad nende poole.“

      „Kes?“

      Jackie nõksas peaga minu dresside ja pulstunud juuste, eel-misest päevast kraanikaussi jäänud nõudehunniku ja lõpuks omaenda riiete poole. Need olid tal ühed viimase aja huvita-vamad: kirjud retuusid, suur heegeldatud kampsun, mis oli kunagi olnud beež, aga nüüd mitu korda pesus värvi saanud, ja lillad nõelterava kontsaga saapad. „Kodukanad. Need maitse-kate seelikute ja kampsunite ning madalate kingadega tüdru-kud, kes ülikoolis oma koduprouakraade teevad. Mis sa arvad, kas neile meiesugused meeldivad? Arva veel üks kord.“

      „Ole nüüd, Jackie,“ ütlesin ma.

      „Oota ainult, Jeanie.“

      Seda ma tegingi. Kõik läks üsna täpselt nii, nagu Jackie oli arvanud. Ja hullemini. Nad ründasid meid nii mitmest suu-nast korraga ja nii vaikselt, et meil ei olnud võimalikki vastu-panu korraldada.

      Ühe asja ma Jackie käest õppisin: sa ei saa protestida millegi vastu, mida sa ei näe.

      Aasta tagasi sai mulle selgeks veel nii mõndagi. Ma sain teada, kui keeruline on saadikule ilma pastakata kirja kirjutada või seda kirja ilma margita ära saata. Ma sain teada, kui lihtne on mehel kirjatarvete poes öelda: „Vabandust, proua, ma ei saa

      teile seda müüa,“ või postitöötajal pead raputada, kui marke küsib keegi, kellel ei ole Y-kromosoomi. Ma sain teada, kui kii-resti sulgetakse mobiilinumbreid ja kui tõhusalt noored sõdu-rid kaameraid paigaldavad.

      Ma sain teada, et kui plaan on küps, võib kõik sündida üleöö.

      37

      Kuus

      Patrick on täna himukas, isegi kui mina ei ole. Või otsib ta liht-salt stressileevendust, enne kui algab järjekordse nädala järje-kordne päev töökohal, mis hoiab bensiinipaagi täis ja maksab kinni laste hambaarstiarved. Isegi valitsusametniku kõrgest palgast tundub kogu aeg puudu jäävat, nüüd kui mina enam tööl ei käi.

      Verandatuled kustuvad, poisid veerevad vooditesse ja Pat-rick veereb meie omasse.

      „Ma armastan sind, kallis,“ ütleb ta. Tema käed, mis mööda mu keha ringi uitavad, kõnelevad sellest, et ta ei ole valmis magama jääma. Mitte veel. Ja omajagu aega on möödas ka. Vähemalt mõni kuu kindlasti. Võib ka kauem olla.

      Nii et me asume asja kallale.

      Ma ei ole kunagi seksides eriti rääkinud. Sõnad tundusid kohmakad, need lõhkusid ürgse paaritumisakti loomuliku rütmi. Kõnelemata tobedatest pornomantratest: pane, pane, kohe tuleb, kõvemini, veel, veel, veel. Neil oli oma koht, kui me

      38

      niisama flirtisime või sõbrataridega nilbet nalja viskasime, aga mitte voodis. Mitte Patrickuga.

      Ometi olime me juttu ajanud. Enne ja pärast. Ma armas-tan sind. Seitse häälikut, tagavokaal, eesvokaal, ninahäälikud, vahepeal nii sobilikult hõõrd- ja värihäälik, kõige lõpuks sulg-häälik. Meie sosinal lausutud nimed. Patrick. Jean.

      Täna õhtul, kui lapsed on oma voodites ja Patrick minus, kui ta mulle kõrva hingeldab, kui ma peeglist helkiva kuukiire eest oma silmad sulen, mõtlen ma, kumba ma eelistan. Kas ma oleksin õnnelikum, kui ta koos minuga vaikiks? Kas see oleks lihtsam? Või on mul vaja oma mehe sõnu, et täita tühimikud toas ja minu hinges?

      Ta peatub. „Mis lahti, kallis?“ Tema hääles kõlab mure, aga mulle tundub, et ma kuulen ka midagi teisestavat, hääle-tooni, mida ma mitte kunagi ei taha enam kuulda. See kõlab nagu haletsus.

      Ma sirutan end ülespoole, võtan tema näo oma peopesade vahele ning tõmban tema suu vastu enda oma. See suudlus on minu sõnad, ma kinnitan talle, et kõik on hästi, kõik läheb veel hästi. See on vale, aga sobib sellesse hetke, ning rohkem ei ütle ta midagi.

      Täna õhtul olgu kõik vaikne. Täielik vaikus. Tühjus.

      Ma olen nüüd kahes kohas korraga. Ma olen siin, Patricku all, tema keharaskus minu ihu kohal, osa temast ja samas ka eraldi. Ma olen ka oma teise mina sees, kohmitsen Jimmy Reedi Grand Nationali tagaistmel oma koolipeokleidi nööpide kallal – see auto on seksiautoks nagu loodud. Ma hingeldan

      39

      ja naeran ja olen joobunud kangemaks tembitud punšist, kui Jimmy mind kobab ja krabab. Siis laulan ma koorirühmas, elan kaasa meie staarideta jalgpallimeeskonnale, pean ülikooli lõpuaktusel kõnet, röögin Patrickule roppusi, kui ta ütleb, et ma veel ühe korra suruksin ja hingaksin, kullake, enne kui beebi pealagi paistma hakkab. Ma olen üürimajakeses, kaks kuud tagasi, selle mehe all, keda ma pööraselt uuesti näha tahan, kelle ringi uitavaid käsi ma oma ihul ikka veel tunnen.

      Lorenzo, sosistan ma oma peas, ning virutan need kolm magusat silpi minema, enne kui need liiga palju haiget teevad.

      Üha enam on mind mitu ja eraldi.

      Sellistel puhkudel mõtlen ma teiste naiste peale. Näiteks doktor Claudiale. Korra küsisin ma tema kabinetis, kas güne-koloogid naudivad seksi rohkem kui me ülejäänud või muu-tub see nende peas liiga kliiniliseks. Kas nad lebavad selili ja mõtlevad: mu vagiina laieneb ja pikeneb, kliitor tõmbub tagasi kõdistiluku sisse, tupeseinte esimene kolmandik (aga ainult esimene kolmandik) pulseerib iga kaheksa kümnendik-sekundi järel.

      Doktor Claudia tõmbas peegli sujuva liigutusega välja ja ütles: „Alguses, üliõpilasena, ma just seda tegingi. Ma ei saa-nud sinna midagi parata. Jumal tänatud, et mu partner õppis samamoodi arstiks. Ma arvan, et muidu oleks ta püksiluku kinni tõmmanud ja minema kõndinud ja mind linade vahele hüsteeriliselt naerma jätnud.“ Ta koputas mu põlve pihta ning kergitas jalad kordamööda pehme roosa kattega tugedelt üles. „Nüüd ma lihtsalt naudin seda. Nagu iga teine.“

      Samal ajal kui ma doktor Claudia ja tema läikivast terasest peegli peale mõtlen, saab Patrick orgasmi ja vajub minu otsa kokku, suudeldes mu kõrvu ja kõri.

      Huvitav, mida teised naised teevad? Kuidas nad hakkama saavad? Kas on veel midagi, mida nad naudivad? Kas nad armastavad oma mehi samamoodi? СКАЧАТЬ