Vox. Christina Dalcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Ent võimalus, et meie haigus teistesse riikidesse levib, on õhkõrn. Enne kui televisioonist sai föderaalmonopol, enne kui meie randmetele ilmusid loendurid, nägin ma uudiseid. Al Jazeera, BBC, Itaalia kolm RAI kanalit ja muud näitasid aeg-ajalt jutusaateid. Me vaatasime neid Patricku ja Steveniga, kui väiksemad olid juba magama läinud.

      12

      „Kas me peame?“ ägas Steven. Ta lösutas nagu harilikult oma tugitoolis, üks käsi popkornikausis, teine toksis telefonis sõnumeid.

      Ma panin hääle kõvemaks. „Ei. Ei pea. Aga me saame.“ Kes teab, kui kaua see veel tõsi oli? Patrick oli juba teinud juttu kaabli privileegidest, kuidas me võisime neist iga hetk ilma jääda. „Igaüks ei saa, Steven.“ Mille ma ütlemata jätsin, oli: tunne sellest rõõmu, kuni veel saad.

      Ehkki oli vähe, mille üle rõõmustada.

      Iga saade oli täpselt ühesugune. Üksteise järel naersid nad meie üle. Al Jazeera nimetas meid uusekstremistideks. Ma oleksin naeratanud, kui nende jutus ei oleks oma tõetera sees olnud. Briti arvamusliidrid vangutasid päid, otsekui oleksid nad tahtnud öelda: oh, need tohmjad jänkid. Millega nad nüüd hakkama on saanud? Itaalia asjatundjad, kelle juhatasid sisse liiga napis rõivas ja liiga tugeva meigiga seksikiisud, lõugasid ja näitasid näpuga ja naersid.

      Nad naersid meie üle. Nad ütlesid meile, et me peame asja rahulikumalt võtma, kui me ei taha lõpetada pearätikutes ja pikkades vormitutes seelikutes. Ühes Itaalia kanalis näidati nilbet sketši, kus puritaaniks rõivastunud mees pani taha tei-sele samamoodi riides mehele. Kas niiviisi nägidki Ameerika Ühendriigid nende silmis välja?

      Ma ei tea. Ma ei ole pärast Sonia sündi Itaalias käinud ning nüüd ei ole enam mingitki võimalust minna.

      Meie passid kadusid enne kui meie sõnad.

      Ma peaksin täpsustama: osa meie passe.

      13

      Ma sain sellest teada kõige argisemal moel. Detsemb-ris märkasin ma, et Steveni ja kaksikute passid on aegunud, ning läksin netist kolme uue passi jaoks taotlusvormi alla laa-dima. Sonia jaoks, kellel ei olnud kunagi olnud ühtegi doku-menti peale sünnitunnistuse ja vaktsineerimispassi, oli vaja teistsugust vormi.

      Poiste passe oli lihtne uuendada, nagu ka meil Patrickuga oli alati olnud.

      Kui ma vajutasin lingile „Taotle passi esimest korda“, viis see mu leheküljele, mida ma ei olnud varem näinud ja kus oli ainult üks lühike küsimus: kas taotleja on mees või naine?

      Ma heitsin kiire pilgu Soniale, kes mängis kokkuklopsitud kodukontori vaibal värviliste klotsidega, ja tegin linnukese kastikesse naine.

      „Punane!“ kilkas tüdruk üles ekraanile vaadates.

      „Jah, kullake,“ ütlesin mina. „Punane. Väga hea. Või?“

      „Tulipunane!“

      „Veel parem.“

      Ilma küsimata lasi ta edasi. „Karmiinpunane! Kirsipunane!“

      „Tubli, kallis. Jätka samas vaimus,“ ütlesin ma, patsutasin teda ja viskasin põrandale veel klotse. „Proovi nüüd sinistega.“

      Kui olin tagasi arvuti juures, taipasin ma, et Sonial oli kohe alguses õigus olnud. Ekraan oli lihtsalt punane. Kuradi punane nagu veri.

      Palun võtke ühendust järgmisel telefoninumbril. Samuti võite saata e-kirja aadressil applications.state.gov. Täname!

      14

      Ma üritasin tosin korda helistada, enne kui ma e-kirja kasuks otsustasin, ning siis pidin veel tosina jagu päevi ootama, enne kui ma vastuse sain. Või midagi vastuselaadset. Pool-teist nädalat hiljem juhendas teade mu postkastis, et ma pean minema kodulähedasse passitaotluskeskusse.

      „Saan ma aidata?“ küsis ametnik, kui ma olin Sonia sünni-tunnistusega kohale jõudnud.

      „Saate küll, kui te tegelete passitaotlustega.“ Ma litsusin paberid pleksiklaasist akna alt peenikesest pilust sisse.

      Ametnik, kes ei näinud välja vanem kui üheksateist, kah-mas need pihku ja ütles, et ma ootaksin.

      „Ah jaa,“ ütles ta akna juurde tagasi sibades, „mul on kor-raks teie passi vaja. Lihtsalt koopia teha.“

      Sonia passiga läheb mõni nädal aega, öeldi mulle. Mida mulle ei öeldud, oli see, et minu pass oli kehtetuks muudetud.

      Ma sain seda teada palju hiljem. Ja Sonia pass ei jõudnud kunagi kohale.

      Alguses õnnestus mõnel vähesel välja pääseda. Osa läks üle piiri Kanadasse, teised paadiga Kuubale, Mehhikosse, saartele. Ei kulunud kuigi palju aega, kuni ametivõimud olid sisse sead-nud kontrollpunktid ning müür Lõuna-California, Arizona, New Mexico ja Texase ning Mehhiko vahel oli juba valmis ehi-tatud, nii et väljapääsud sulgusid üsna kiiresti.

      „Me ei saa endale lubada, et kaotame oma kodanikke, oma perekondi, oma emasid ja isasid,“ ütles president ühes oma varajases kõnes.

      15

      Ma arvan siiani, et meil oleks õnnestunud põgeneda, kui me oleksime olnud Patrickuga ainult kahekesi. Ent nelja lapsega, kellest üks ei oleks veel suutnud ennast tagasi hoida, oma turvatoolis mitte sibeleda ja säutsatada piirivalvuritele: „Kanada!“ – mitte mingil juhul.

      Nii et täna õhtul ei igatse ma midagi väga hõrku, mitte pärast seda, kui ma olen mõelnud selle peale, kui lihtne oli neil olnud meid meie oma kodumaale vangi jätta; mitte pärast seda, kui Patrick oli mu oma embusse võtnud ja öelnud, et ma üritaksin mitte klammerduda sellesse, kuidas asjad olid.

      Olid.

      Need asjad olid: me olime kaua üleval ja rääkisime juttu, me jäime nädalavahetuseti hommikul pikemalt voodisse, lük-kasime toimetusi edasi ja lugesime pühapäevalehte. Meil olid kokteiliõhtud ja seltskondlikud õhtusöögid ja suvised grilli-peod, kui ilm ilusaks läks. Me mängisime mänge: alguses visti ja bridži; ning kui poisid olid niipalju suured, et viiel ja kuuel vahet teha, linnade põletamist ja valetamist.

      Mul – omaette – olid sõbrannad. „Kanakarja kaagutamine,“ ütles Patrick minu tüdrukute õhtute kohta linna peal, aga ma tean, et ta ei mõelnud seda pahatahtlikult. See oli lihtsalt midagi, mida mehed ütlesid. Vähemalt nii ma endale kinnitasin.

      Meil olid raamatuklubid ja me lobisesime kohvitasside taga; me arutasime poliitika üle veinibaarides, hiljem keld-rites – see oli meie variant sellest, kuidas Teheranis „Lolitat“ loeti. Näis, et minu iganädalased jalgalaskmised ei valmista-nud Patrickule kordagi meelehärmi, kuigi teinekord viskas

      ta meie üle nalja, kuni ei olnud enam järel midagi, mille üle nalja visata. Me olime tema sõnul hääled, mida ei olnud või-malik summutada.

      Nojah. Nii palju siis Patricku eksimatusest.

      17

      Kolm

      Kui see algas – enne kui keegi meist aru sai, mis saama hak-kab –, oli üks naine, üks СКАЧАТЬ