Armastusloo lõpp. Graham Greene
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Armastusloo lõpp - Graham Greene страница 5
Название: Armastusloo lõpp
Автор: Graham Greene
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916603123
isbn:
Kui veidra kollektsiooni saab ameteist, mis eeldavad usal-dust! Inimene usaldab oma advokaati, oma arsti, oma preest-rit, kui ta on katoliiklane, ja nüüd lisasin ma nimekirjale veel eradetektiivi. Henry mõte klientide arvustavate pilkude alla
31
sattumisest oli täiesti väär. Büroos oli kaks ooteruumi ja ühes neist istusin ma üksinda. See oli pentsikul kombel teistsugune, kui Vigo Streetilt võinuks oodata; selles oli midagi nõuande-advokaadi kõrvalise kontori kopitanud õhkkonnast, ühenda-tuna üsna moekalt valitud lugemismaterjaliga, mis meenutas pigem hambaarsti ootetuba – siin olid Harper’s Bazaar, Life ja mõned Prantsuse moelehed, ning mees, kes mu sisse juhatas, oli pisut liiga tähelepanelik ja pisut liiga hästi riides. Ta tõi mulle kamina äärde tooli ja sulges väga hoolikalt ukse. Tundsin, et olen patsient, ja küllap ma patsient olingi, nii haige, et oli aeg proovida kuulsat armukadeduse šokiteraapiat.
Esimene asi, mida ma härra Savage’it kohates märkasin, oli tema lips; see oli vist mingi kooli vilistlasühingu lips; seejärel hakkas õhukese puudrikihi alt silma, kui korralikult tema lõug oli raseeritud, ning sealt rändas pilk otsaesisele, millelt heledad juuksed olid taandunud ja mis otsekui majakas kiirgas mõist-mist, kaastunnet, abistamisiha. Täheldasin, et kui me kätt surusime, väänas ta kuidagi kummaliselt mu sõrmi. Ta oli vis-tisti vabamüürlane, ja kui ma oleksin osanud sellele pitsitusele vastata, oleksin ma vahest hinnaalandust saanud.
„Härra Bendrix?“ küsis ta. „Istuge. See peaks olema kõige mugavam tool.“ Ta kohendas tooli patja ning seisis hoolitse-valt minu juures, kuni ma olin õnnelikult istmele vajunud. Siis tõmbas ta teise tooli otse minu kõrvale, just nagu kavatseks mu pulssi katsuda. „No nii, rääkige mulle kõigest oma sõna-dega,“ ütles ta. Ma ei suuda kujutleda, missuguseid muid sõnu peale omade ma oleksin võinud kasutada. Olin hämmeldunud
32
ja kibestunud: ma polnud tulnud kaastunnet otsima, vaid maksma, kui vaja, teatud konkreetse abi eest.
Alustasin: „Ma ei tea, missugune on teie taks jälgimise eest.“
Härra Savage silitas hellalt oma triibulist lipsu. Ta vastas: „Ärge selle üle praegu muretsege, härra Bendrix. Ma võtan kolm gini esimese konsultatsiooni eest, aga kui te ei soovi jät-kata, ei võta ma mingit maksu, mitte mingit. Kõige parem rek-laam, nagu teate,“ libistas ta kulunud ütluse vestlusesse otsekui kraadiklaasi, „on rahulolev klient.“
Ühesuguses olukorras me käitume küllap ühtemoodi ja kasutame samu sõnu. Ütlesin: „See on üsna lihtne juhtum,“ ning tajusin vimmaselt, et härra Savage teadis tegelikult sellest kõik veel enne, kui ma olin rääkima hakanud. Kõik, mis mul öelda, oli härra Savage’ile tuttav, kõik, mis ta seekord suudaks välja kaevata, oli kas või tänavu juba kümneid kordi päeva-valgele toodud. Isegi patsient võib vahel arsti kimbatusse ajada, kuid härra Savage oli spetsialist, kes tegeles ainult ühe tõvega, ja ta tundis iga selle sümptomit.
Ta ütles ülimahedalt: „Ei ole vaja kiirustada, härra Bendrix.“
Ma olin kohmetunud nii nagu tema teisedki patsiendid.
„Ma ei tea tõesti, millest peale hakata,“ seletasin.
„Oo, see on minu ülesanne,“ ütles härra Savage. „Teie andke vaid mingi meeleolu, õhkkond. Arvatavasti me räägime proua Bendrixist?“
„Mitte just täpselt nii.“
„Aga nimi on ju selline?“
„Ei, te alustasite valest otsast. Ta on ühe minu sõbra naine.“
33
„Ja tema mees saatis teid siia?“
„Ei.“
„Võib-olla on teil ja sellel daamil lähedane suhe?“
„Ei. Ma olen teda pärast 1944. aastat näinud vaid ühe korra.“
„Kardan, et ma ei saa päriselt aru. Te ju ütlesite, et oleks vaja jälgida.“
Ma polnud seni õieti taibanudki, kui vihale ta oli mind juba ajanud. „Kas inimene ei või siis nii kaua armastada või vihata?“ pahvatasin. „Ärge minust valesti aru saage. Ma olen lihtsalt üks teie armukadedaid kliente, ma ei väidagi, et olen teistest erinev, kuid minu juhtumi puhul on tegemist oma-moodi viivitusmomendiga.“
Härra Savage pani käe minu käisele, just nagu olnuksin ma kergesti ärrituv laps. „Armukadeduses ei ole midagi häbi-väärset, härra Bendrix. Mina jaatan seda alati kui tõelise armas-tuse märki. Nõndaks, see daam, kellest me vestleme, kas teil on põhjust oletada, et tal on praegu … intiimsuhe teise isikuga?“
„Tema mees arvab, et naine petab teda. Naisel on kohtumisi, mida ta hoiab enda teada. Ta valetab, kui räägib, kus on käi-nud. Tal on … saladusi.“
„Ahah, saladusi, nojah.“
„Muidugi on võimalik, et kogu lool pole mingit tõepõhja.“
„Minu pikaajaline kogemus näitab, härra Bendrix, et pea-aegu alati on.“ Härra Savage naasis laua juurde, just nagu oleks mu maha rahustanud, nii et menetlus võis jätkuda, ja valmistus kirjutama. Nimi. Mehe amet. Pliiats ülesmärkimiseks valmis, küsis härra Savage: „Kas härra Miles teab sellest jutuajamisest?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.