Armastusloo lõpp. Graham Greene

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei saa siin vestelda“, just nagu olnuks ta varem harjunud vestlema mujal. „Tule kaasa, minu juurde.“

      „Kas Sarah on tagasi?“

      „Arvatavasti mitte.“

      Ma maksin jookide eest ja see oli taas märk, et Henry oli enesest väljas – tal oli alati olnud raske teiste inimeste külalis-lahkust vastu võtta. Temal oli taksos raha alati peos valmis,

      20

      samal ajal kui meie teised taskutes tuhnisime. Pargiäärsetel tänavatel voolas ikka veel vihmavesi, kuid Henry juurde ei olnud kaugele minna. Ta avas võtmega välisukse kuninganna Anne’i aegses stiilis kaarakna all ja hüüdis: „Sarah! Sarah!“ Ma igatsesin vastust ja kartsin vastust, kuid kõik jäi vaikseks. Henry ütles: „Ta on ikka veel väljas. Tule minu kabinetti.“

      Ma polnud kunagi tema kabinetis käinud; olin alati olnud Sarah’ külaline, ja kui ma kohtusin Henryga, sündis see Sarah’ territooriumil, tema huupi sisustatud elutoas, kus miski oma-vahel ei sobinud, miski ei olnud stiilne ega plaanitsetud, kus kõik näis kuuluvat vaid jooksvasse nädalasse, sest miski ei tohti-nud kunagi jääda minevikumaitse või minevikutunde märgiks. Kõik esemed olid kasutusel; Henry kabinetis aga tundus mulle praegu, et varem pruugitud oli siin vaid väheseid asju. Kaht-lesin, kas Gibboni teostekogu oligi kunagi lahti löödud, ning Scotti teosed olid seal vaid sellepärast, et need olid arvatavasti kuulunud tema isale, samuti nagu „Kettaheitja“ pronkskoopia. Ja siiski oli ta oma vähekasutatud toas õnnelikum lihtsalt selle-pärast, et see oli tema oma, tema valdus. Ma mõtlesin mõrult ja kadedalt: kui miski on kindlalt inimese oma, ei tarvitse ta seda kunagi kasutada.

      „Viskit?“ küsis Henry. Mulle meenusid tema silmad ja ma mõlgutasin endamisi, kas ta on hakanud rohkem jooma kui varem. Igatahes kallas ta viskit kaks tublit topeltannust.

      „Mis sind vaevab, Henry?“ Olin juba ammu peast heit-nud romaani kõrgemast riigiametnikust: ma ei otsinud enam allikmaterjali.

      21

      „Sarah,“ vastas ta.

      Kas ma oleksin kohkunud, kui ta oleks sedasama, selsamal viisil öelnud kaks aastat tagasi? Ei, arvan, et oleksin olnud ääre-tult rõõmus – inimene väsib petmisest lootusetult. Ma oleksin tervitanud avalikku võitlust kas või ainult sellepärast, et mingi temapoolse taktikalise vea tõttu oleks võinud avaneda võima-lus, olgugi väike, minul peale jääda. Ja ega mu elus pole kunagi enne seda ega hiljemgi olnud aega, mil ma nii väga oleksin ihanud võita. Mul pole isegi eales olnud nii tugevat tahtmist kirjutada hea raamat.

      Henry vaatas mind punetavate silmadega ja ütles: „Bend-rix, ma kardan.“ Minust ei olnud enam tema eestkostjat; ta oli olnud õnnetuse õpilane; ta oli käinud sellessamas koolis, ning esimest korda mõtlesin ma temast kui võrdsest. Mäletan, et tema kirjutuslaual oli iluraamis vana foto, tema isa foto, ning seda vaadates ma mõtlesin, kui sarnane on mees pildil Henryga (foto oli tehtud umbes samas vanuses, neljakümnendail elu-aastail) ja kui erisugune. Erinevus ei seisnenud vuntsides, vaid viktoriaanlikus ilmes, mis väljendas eneseusaldust, kodunemist maailmaga ja kõigi võimaluste teadmist. Ning äkitselt valdas mind taas seesama sõbralik kaaslusetunne. Ta meeldis mulle rohkem, kui oleks meeldinud tema isa (kes oli töötanud riigi varaametis). Me olime otsekui seltsilised oma orvupõlves.

      „Mida sa kardad, Henry?“

      Ta istus järsku tugitooli, just nagu oleks keegi teda lükanud, ja ütles vastikustundega: „Bendrix, ma olen alati arvanud, et kõige halvem asi, tõesti kõige halvem, mida mees võib teha …“

      22

      Varem oleksin ma teda kuulanud otsekui nõeltel; see süütu meelerahu oli mulle võõras ja masendavalt igav.

      „Sa tead, et võid mind usaldada, Henry.“ Oli võimalik, et Sarah oli alles hoidnud mõne kirja, ehkki ma olin neid kirju-tanud väga vähe. See kuulub kirjaniku kutsealase riski juurde. Naised kalduvad oma armukeste tähtsust liialdama ega näe eales ette pettumusepäeva, mil mõtlematu kiri ilmub märkmega „huvitav“ autograafide oksjoni kataloogi, hinnaks viis šillingit.

      „Vaata siis seda,“ ütles Henry.

      Ta pakkus mulle kirja; käekiri ei olnud minu. „Võta. Loe,“ lausus ta. See oli ühelt Henry sõbralt, kes kirjutas: „Teen ette-paneku, et inimene, keda tahad aidata, pöörduks Savage’i-nimelise mehe poole, Vigo Street 159. Mulle on teada, et ta on võimekas ja peenetundeline, ning tema agendid paistavad vähem tülgastavad, kui säherdused vennikesed üldiselt on.“

      „Ma ei taipa, Henry.“

      „Kirjutasin sellele mehele, et üks mu tuttav oli küsinud minult nõu eradetektiivide kohta. See on jube, Bendrix. Ta on kindlasti minu ettekäände läbi näinud.“

      „Kas sa tõesti arvad …“

      „Ma pole selles asjas veel midagi ette võtnud, kuid kiri on siin laual ja tuletab mulle meelde … Tundub rumal, eks ole, sest ma võin olla täiesti kindel, et Sarah ei loe seda, ehkki ta käib siin tosin korda päevas. Ma ei pane seda isegi saht-lisse. Ja ometigi ei saa ma usaldada … Ta on praegu jalutamas. Jalutamas, Bendrix.“ Vihm oli temagi kehakatetest läbi tun-ginud ja ta hoidis varrukaserva gaasitule ligi.

      Kas mees ja naine on niisugusel määral üks liha, et kui keegi vihkab naist, siis peab ta vihkama ka meest?

      24

      „Kahju küll.“

      „Sina oled alati olnud tema suur sõber, Bendrix. Öeldakse ju, eks ole, et abielumees on kõige viimane, kes teab, missugune tema naine õieti on … Täna õhtul, kui ma sind pargis nägin, mõtlesin, et kui ma sulle sellest räägin ja sa mu välja naerad, võin ma ehk kirja tulle visata.“

      Siin ta istus, niiske käis ette sirutatud, ega vaadanud minu poole. Mitte kunagi ei ole mul olnud vähem tahtmist naerda, aga siiski oleksin ma hea meelega naernud, kui vaid olek-sin suutnud.

      Ütlesin: „See pole niisugune olukord, mille puhul naer-dakse, kuigi on tõesti kummaline mõelda …“

      „See on kummaline. Sa siis pead mind tobuks, eks ole?“ küsis ta.

      Ma oleksin hetk varem meelsasti naerma puhkenud, aga nüüd, mil mul tarvitses vaid valetada, naasis ikkagi kogu see ammune armukadedus. Kas mees ja naine on niisugusel mää-ral üks liha, et kui keegi vihkab naist, siis peab ta vihkama ka meest? Henry küsimus meenutas mulle, kui kerge oli olnud teda petta: nii kerge, et ta minu arust näis lausa õhutavat oma naist truudusetusele, nii nagu mees, kes jätab hotellituppa rahatähti vedelema, õhutab vargusele, ning ma vihkasin teda sellesama omaduse pärast, mis kunagi oli mu armastusele abiks olnud.

      Tema pintsakukäis auras ikka veel gaasileegi lähedal, ning ta kordas, vaadates endiselt kõrvale: „Muidugi, ma tean hästi, et sa pead mind tobuks.“

      25

      Siis hakkas minus kurivaim rääkima: „Oh ei, Henry, ma ei pea sind sugugi tobuks.“

      „Sa tahad öelda, et see on sinu arvates tõepoolest … võimalik?“

      „Loomulikult on see võimalik. Sarah on ju ka inimene.“

      Ta ütles nördinult: „Ja mina mõtlesin kogu aeg, et sa oled tema sõber“, just nagu oleksin mina selle kirja kirjutanud.

СКАЧАТЬ