Armastusloo lõpp. Graham Greene

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma pean sind tobuks. Ütlesin ainult, et sinu mõte pole sugugi tobe. Ma ei öelnud Sarah’st midagi halba.“

      „Tõepoolest, Bendrix. Anna andeks. Ma ei ole viimasel ajal korralikult magada saanud. Ärkan öösel üles ja kaalutlen, mida selle armetu kirjaga teha.“

      „Põleta ära.“

      „Kui ma ainult saaksin.“ Tal oli see ikka veel käes ja viivuks ma mõtlesin tõesti, et ta kavatseb selle süüdata.

      „Või mine ja kohtu härra Savage’iga,“ soovitasin.

      „Aga mina ei saa ju temale öelda, et ma ei ole Sarah’ mees. Mõtle ainult, Bendrix, et istud seal kirjutuslaua ees samal toolil, kus kõik teised armukadedad abielumehed on istunud ning ühte ja sedasama juttu rääkinud … Mis sa arvad, kas seal on ooteruum, nii et me näeme üksteise nägu, kui oma järjekorda ootame?“ Imelik, mõtlesin, võiks peaaegu arvata, et Henryl on rikas kujutlusvõime. Mu üleolekutunne sai hoobi ja vana nokkimishimu ärkas minus taas. Küsisin: „Aga kui sa saadak-sid minu, Henry?“

      26

      „Sinu?“ Mõtlesin hetkeks, et olin liiga kaugele läinud, Henry võib ehk kahtlustama hakata.

      „Just,“ vastasin, kartmata ohtu, sest mis tähendust oleks nüüd sellel, kui Henry saakski midagi minevikust teada? See teeks talle ainult head ja õpetaks ehk paremini naise järele val-vama. „Ma võiksin mängida armukadedat majasõpra,“ jätkasin. „Kiivad armukesed äratavad suuremat lugupidamist ja on vähem naeruväärsed kui armukadedad abielumehed. Kogu kirjandus toetab neid. Petetud armastajad on traagilised, mitte kunagi koomilised. Mõtle kas või Troilusele. Minu amour-propre* ei saa kannatada, kui ma härra Savage’iga vestlen.“ Henry varru-kas oli juba kuiv, aga ta hoidis seda ikka veel tule ligi ja nüüd hakkas riie kärssama. Ta küsis: „Kas sa tõesti teeksid seda minu heaks, Bendrix?“ Ja talle tulid pisarad silma, just nagu poleks ta eales oodanud või ära teeninud sellist ülimat sõprusemärki.

      „Loomulikult teeksin. Su käis põleb, Henry.“

      Ta vaatas seda, just nagu kuuluks see kellelegi teisele.

      „Kuid see on ju meeletu,“ ütles ta. „Ma ei mõista isegi, mida ma olen mõelnud. Rääkida algul sinule ja siis veel paluda … seda. Ei ole ju kena luurata oma naist sõbra abiga – ja veel nii, et sõber mängib naise armukest.“

      „Nojah, see pole kombeks,“ ütlesin, „aga seda pole ka abi-elurikkumine, vargus või põgenemine vaenlase tule alt. Seda, mis pole kombeks, tehakse iga päev, Henry. See on üks osa tänapäeva elust. Ka mina olen tihti nii teinud.“

      * Enesearmastus (prantsuse k.) (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

      27

      „Sa oled tubli poiss, Bendrix,“ ütles Henry. „Mulle pol-nudki vaja muud kui asjalikku jutuajamist – et mu pea klaa-riks läheks“ ning seekord torkas ta kirja tõepoolest gaasileeki. Kui ta oli viimasegi söestunud tükikese tuhatoosi poetanud, ütlesin ma: „Tema nimi on Savage ja aadress Vigo Street 159 või 169.“

      „Unusta see,“ lausus Henry. „Unusta, mis ma sulle rääkisin. Sellel pole mõtet. Mul on viimasel ajal pea sageli kõvasti valu-tanud. Pean arsti juurde minema.“

      „Uksest tuldi,“ ütlesin. „See on Sarah.“

      „Oh ei,“ sõnas Henry, „see on kindlasti koduabiline. Ta käis kinos.“

      „Ei, need on Sarah’ sammud.“

      Henry tegi kabineti ukse lahti, ning tema näole tekkis auto-maatselt rumalavõitu õrnuse- ja lembuseilme. Mind oli alati ärritanud see Sarah’ lähedaloleku masinlik mõju Henryle, sest see ei tähendanud midagi – ei ole ju naise juuresolek alati teretulnud, isegi kui teda armastatakse, ja ma uskusin Sarah’t, kui ta mulle ütles, et nad pole teineteist kunagi armastanud. Märksa ehedamat tervitust sisaldasid küllap minu enese vih-kamise ja kahtlustamise hetked. Igatahes minu silmis oli Sarah isik, kellel on õigus iseseisvale olemasolule – ta ei olnud kodu osa nagu portselanese, mida tuleb ettevaatlikult käsitseda.

      „Sa-rah!“ hüüdis Henry, „Sa-rah!“, eraldades silbid üksteisest talumatult võltsilt.

      Kuidas ma saaksin võõra inimese panna teda nägema selli-sena, nagu ta oli esikus trepi juures seisatades ja end meie poole

      28

      pöörates? Ma pole kunagi suutnud kirjeldada isegi oma raama-tute tegelasi teisiti kui nende toimingute kaudu. Mulle on alati tundunud, et romaani lugejal peaks olema võimalus kujutleda tegelast oma soovi kohaselt; ma ei taha talle anda mingeid valmispilte. Nüüd olen ma sattunud omaenese tehnika võrku, sest ma ei taha ühtegi teist naist Sarah’t asendama, ma tahan, et lugeja näeks vaid seda laia laupa ja jõulist suud, kolju kuju, kuid ma oskan kirjeldada vaid ebamäärast olendit, kes pöörab tilkuvas vihmamantlis ringi, öeldes: „Jah, Henry?“ ning see-järel: „Sina?“. Ta oli mind alati kõnetanud sõnaga „sina“. „Kas see oled sina?“ küsis ta telefonis. „Kas sa saad? Kas sa soovid? Kas sa teed?“ Ma kujutlesin otsekui mingi tohman iga kord viivuks, et maailmas on ainult üks „sina“ ja see olen mina.

      „Meeldiv sind näha,“ ütlesin – see oli üks vihkamishetki. „Käisid jalutamas?“

      „Jaa.“

      „Ilm on jube,“ laususin süüdistavalt, ning Henry lisas ilmse murega: „Sa oled läbimärg, Sarah. Ükskord veel külmetad ja saad surmatõve.“

      Mingi kulunud kõnekäänd ja selle rahvalik tarkus võib mõnikord vestluses vilksatada otsekui hukatuse enne, ent isegi kui me oleksime teadnud, et Henry sõnades on tõde, ei ole ma kindel, kas kumbki meist oleks oma närvidega, oma usaldamatuse ja vihkamisega tundnud tõelist muret Sarah’ tervise pärast.

      29

      2

      Ma ei oska öelda, mitu päeva oli möödunud. Endine rahutus oli tagasi tulnud ja säärases sünkmustas seisundis ei suuda ini-mene päevi sugugi paremini loendada kui pime valguse vahel-dumist märgata. Kas see oli seitsmes või kahekümne esimene päev, mil ma otsustasin, kuidas tegutseda? Nüüd, kolm aas-tat hiljem, mäletan ma ähmaselt pargi serval veedetud hetki, nende maja valvamist eemalt, tiigi juurest või kaheksateist-kümnendal sajandil ehitatud kiriku sammaste vahelt, selle vähetõenäolise võimaluse ootuses, et uks avaneb ja Sarah astub alla pommiplahvatustest puutumata ja hästi puhtaks küüri-tud trepist. Õige tund jäigi löömata. Vihmased päevad olid möödas ning õhtud ilusad ja külmad, kuid maja näis olevat otsekui mahajäetud koda, kust ei tule välja meest ega naist; ma ei näinud enam kordagi Henryt pärast videviku saabumist läbi pargi kõndimas. Võib-olla häbenes ta seda, mida oli mulle rääkinud, sest ta oli üsna tavapärane mees. Ma kirjutasin selle

      30

      omadussõna irvitades, ja ometigi, kui ma iseennast uurin, leian ma, et minu suhtumisega tavapärasusse kaasneb üksnes imet-lus ja usaldus, nii nagu seda sisendavad ka külad, mida inimene näeb maanteelt autost, õlgkatused ja kiviseinad paistavad nii rahuküllased, toovad meelde puhkuse.

      Mäletan, nägin neil hämarail päevil või nädalail Sarah’t tihti unes. Mõnikord ärkasin tusasena, mõnikord heatujuliselt. Kui naine on päev läbi su mõtetes, ei oleks enam vaja temast öösel und näha. Püüdsin raamatut kirjutada, kuid sellest ei tahtnud lihtsalt СКАЧАТЬ