Võõras lind. Anna Jansson

Чтение книги онлайн.

      Ja ta tuligi üle vee talle vastu, nii nagu ta oli lootnud. Ingellik Angela. Tüdruk võttis pihud vett täis. „Joo.” Ja Ruben kummardus, et tema pihkudest rüübata, ent just siis, kui tema huuled vett puudutasid, tõmbas Angela käed eemale. Rubenil oli väljakannatamatu janu, kuid Angela oli nõudnud, et Ruben saab janu täis juua tingimusel, et lahendab talle esitatud mõistatuse, ja kui Ruben vastusega viivitas, kadus tüdruk lainetesse. Hirm Angela taas kaotada viis Rubeni endast välja. Meri oli piiritu. Kas ta ei saa enam kunagi Angelaga kokku? Ta vajus vette ja otsis põhja. Suu kuivas ja ta katsus juua vett sealt, kus ta lamas, kuid see oli soolane ja mädanenud adrust pruun. Angela! Ta ei oleks eluilmaski pidanud teda minna laskma. Siis tundis ta Angela kätt oma põsel. Ta kuulis teda, kuid ei suutnud silmi avada ega kõikidest sõnadest aru saada. Aga hääl oli Angela oma.

      „Ma tulin,” sõnas ta. „Ma tulin viimaks. Oled sa ikka veel minu peale pahane?” Ruben haaras tal kätest kinni ja tõmbas teda enda poole. Hingas sisse tema lõhna. See oli täpselt samasugune nagu toona, magus ja suve täis.

      „Sa tulid.” Ja kõik see, mida ta oli tahtnud öelda ja küsida Angela haiguse ja Mikaela nime kandva tüdruklapse ja möödaläinud aja kohta, muutus sõnatuks teineteisemõistmise vooks. „Mul on janu.” Kui ta Rubenile klaasi ulatas, jõi too selle tilgatumaks. Selle klaasitõstmisega oli kõik lepitatud ja unustatud ning alles jäi vaid praegune hetk ja Angela pehme nahk tema paljaste käsivarte vastas. Angela. Ta jooksis üle heinamaa, käed laiali, täpselt nagu siis. Ruben võitles selle eest, et saaks tema juurde jääda, kuid unenäod kandsid teda edasi ja järsku istus ta vanaisa Rune süles heas soojas vaikuses, kus kõik mõtted olid lubatud ja kõik oli iseenesestmõistetav ja midagi ei olnud vaja seletada. „Mul on janu.” Angela seisis taas Rubeni kohal, tema nägu oli nagu päike ning Ruben naeratas vastu. Ma ei taha enam iialgi ilma sinuta olla. Kui Ruben käe tõstis, et Angela põske silitada, moondus too tema silme ees, nägu ähmastus ja võttis Berit Hoase halliks läinud kuju.

      „Kuidas sinuga on, Ruben? Sa ei näe sugugi terve välja.”

      „Ma lamasin põhjas. Mul ei olnud õhku, aga nüüd on parem. Üks tuvi tuli, kingitus. Kas sa nägid teda? Ta oli siin.”

      „Kas tead mis, Ruben, minu meelest sa sonid. Sul peab kõrge palavik olema. Sind tuleks vist haiglasse viia. Kahju, et mul juhiluba ei ole, muidu oleksin su teki sisse mässinud ja ise haiglasse sõidutanud. Ehk võiksime Cederrothiga rääkida?”

      „Ei mingil juhul. Siis ei leia ta mind üles, kui tagasi tuleb. Ma pean siia jääma.”

      Berit vangutas tema rumala jutu peale pead. „Kas tahad natuke juua? Ma panin kannu öökapi peale ja tõin sulle tuppa kimbu ebajasmiine, et sa nende lõhna tunneksid, kui ärkad. Ma tean, et need sulle väga meeldivad. Ma olen ju näinud küll, kuidas sa neid mõnikord nuusutad. Oled sa täna üldse midagi söönud? Ei, seda oli arvata. Omletti jäi natuke järele.”

      „Ma ei jaksa, ja kurk on valus, kui ma neelan. Las jääb homseks.”

      „Ma arvan, et sa pead arsti juurde minema. Kindla peale arvan.” Berit vaatas tema palavikust läikivaid silmi ja märgi linu. „Sul võib kopsupõletik olla. Sinu vanuses ei ole see naljaasi, Ruben.”

      „Ma ütlen ei. Võtan paar Alvedoni ja homme on parem. Kõik saab korda. Nii on hea küll.”