Võõras lind. Anna Jansson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Võõras lind - Anna Jansson страница 5
Название: Võõras lind
Автор: Anna Jansson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949091591
isbn:
„Nagu sa kindlasti tead, ootab Angela last.”
„Mida?” See mõte pani pea ringi käima. Ei olnud võimalik, nad olid ju alles…
„Angela sõidab õhtuse laevaga mandrile. Eriku juurde. Erik on lapse isa. See juhtus jaanilaupäeva õhtul, kogemata. Erik peab ikkagi oma teo eest vastutama ja nende eest hoolitsema.”
„Mida põrgut!” Ruben kargas toolilt püsti, nii et see pikali kukkus. „See raibe.” Polnud see ajupõrutus tal siis nii hull ühtigi, kui ta sai Angelale ligi litsuda… „Ma tapan ta ära. Ma löön ta maha…”
„Võta aru pähe, Ruben. Angela oli asjaga päri ja ta on otsustanud mandrile tema juurde minna. Ma aimasin, et sul on teistsugused lootused olnud, aga elus ei lähe alati nii, nagu tahad. Küllap sa leiad endale varsti uue toreda tüdruku…”
Rohkem Ruben ei kuulnud, enne kui oli sunnitud toast välja tormama, et nägu katki ei läheks. Ta pidi saama rahus olla. Pidi pääsema ema kaastundliku pilgu eest, mis valu veel hullemaks tegi. Ta jooksis läbi aleviku, kirikust mööda, ega peatunud enne, kui eksis ühele Buttleskogeni rajale. Seal vajus ta samblale kokku ja tõmbas põlved lõua alla, et vaigistada krampi kõhus. Ta püüdis selgelt mõelda. Angela sõidab õhtuse laevaga. Veel saaks ta seda takistada. Võib-olla saaks ta veel Angelat veenda, et ta siia jääks. Kas ta tahtis, et Angela jääks pärast seda, mida too teinud oli? Jah, kui tüdruk kahetseks ega sõidaks mandrile Eriku juurde, võiks ta talle andestada ning tema ja lapse enda juurde võtta. Aga ainult siis, kui Angela otsustab siia jääda ja ei kohtu enam kunagi Erikuga. Ta peab jõudma Angelaga rääkida enne, kui laev välja läheb. Peab. Kuid Buttleskogen ei ole niisugune nagu teised metsad. Kui see kellegi oma rohelisse rüppe püüab, et lase ta teda nii kergesti minema. Ruben ei teadnud, kui kaua ta oli ringi ekselnud ja püüdnud ilmakaari ära arvata. Kui ta paari tunni pärast Alskogi juures tee peale jõudis, oli kogu lootus otsas. Ainus, mis alles jäi, oli viha ja ajapikku kibestumus.
Peale Angela ei olnud kunagi kedagi teist olemas olnud. Ja ei tulnud ühtegi teist toredat tüdrukut, kellega ema oli püüdnud teda omal kohmakal kombel lohutada. Möödunud viiekümne aasta jooksul oli tal oma vennaga ainult üks lühike jutuajamine olnud. „Kui sa koju tuled, Erik, löön ma su maha. Et sa teaksid.”
Räägiti, et Erik avas oma advokaadifirma ja et tal läks hästi. Siv käis mitu korda aastas mandril neid ja oma väikest pojatütart Mikaelat vaatamas. Räägiti ka, et Angela oli oma närvide pärast sanatooriumis, et ta sai elektrišokke ja keeldus rääkimast. Seda pajatas Sonja Cederroth. Ei võinud teada, kas see oli tõsi või ei. Ruben oli Sonjale väga selgelt mõista andnud, et ta ei taha Angelast enam sõnagi kuulda, ja Sonjal oli olnud piisavalt oidu vait olla. Aitas nendestki juttudest, mis nagunii tekkisid. Ruben hoidus kõrvale, otsekui oleks see tema häbi, sest polnud kedagi, kes oleks võinud seda jagada. Kui ta oleks midagi väärt olnud, poleks Angela ära läinud, eks ole?
„Muidugi tundsin ma Erikust puudust, ema. Selge see, et tundsin. Ma kaotasin ju nad mõlemad. Aga kui ma oleksin lasknud neil saarele tulla, otsekui midagi ei oleks juhtunud, oleksin mõistuse kaotanud. Kas see oleks parem olnud?”
Kui Ruben auto õue tamme alla parkis ja välja ronima asutas, oli tal tunne, et kogu jõud on otsas. Ta jäi hetkeks avatud uksega autosse istuma ning ilmselt tukastas, nägu vastu rooli, sest ärkas valju signaali peale. Unesegase pilgu tõstnud, nägi ta Berit Hoast teisel pool tara lehvitamas. Küllap arvas Berit, et ta tuututab temale. Nii ta võis ju arvata. Ruben lõdises, kui kõrvalhoone poole sammus, et tuvilas õhtune talitus ära teha. Natuke vara küll, aga ta pidi vaatama, et voodisse saab. Trepp võttis ta hingetuks. Ta hoidis kõvasti käsipuust kinni ja astus ühe astme korraga. Kõige ülemisel astmel pidi ta tükk aega seisma ja hinge tõmbama. Rinnus oli valu. Söödakühvel oli kadunud. Ruben võttis kahe peoga nisuteri ja läks siis esimese pesa poole, kuhu ta oli valgevenelasele aseme teinud. Kühvel oli seal. Ta oli akna alt surnud tuvi avastanud, kühvli maha pillanud ja linnu õue viinud. Nii oli. Peod täis, lähenes ta Sir Tobyle ja nägi kohe, et tuvi pole terve. Linnu silmad olid tuhmid, suled puhastamata ja sassis. Paanikaga oli sama lugu. Ka tema ei näinud kõbus välja, pealegi oli tal kõht lahti. Ruben võttis taskust käkras taskurätiku ja nuuskas nina. Asi oli halb. Aasta suurim noortuvide võistlus oli tulekul ja tema võistkonda oli tabanud haigus. Ometi olid linnud vaktsineeritud, kuigi ta ei osanud paugupealt öelda, mille vastu. Cederrothil oli pudel kaasas olnud. Süstlad ja nõelad olid ikka veel puuride kõrval kapisahtlis. Hull lugu küll. Kui ta loomaarstile helistaks, jõuaks kuuldus teiste klubi meeste kõrvu ja tal keelataks ilma pikema jututa oma tuvidega võistlusel osalemine. Olukord tuleb mingit muud moodi lahendada. Diskreetselt. Ruben istus akna alla taburetile, toetas lauba vastu seina ja mõtles. Berit Hoas oli õues ja korjas pesu kokku. Oma lõheroosad aluspüksid oli ta köögirätikute alla riputanud, nii et keegi ei näeks, et ta on neid pesnud. Lõheroosa – mihuke jõle värv. Ruben kõkutas omaette naerda. Ka Berit ei olnud abielus olnud. Pole ka ime, kui inimesel nii vägev aluspesu on. Seal pole kohta kergemeelsusele ja häbitule edevusele. Ruben oli tuvilast oma vaatluskohast näinud alussärke ja korsette tuules lehvimas ja need olid vähemalt sama pelutavad kui lõheroosad säärega aluspüksid. Loomulikult olid Beritil ka oma head küljed. Ta ei rääkinud tühje jutte ja oli abivalmis. Kui ta Beritilt nõu küsiks? Ruben võttis mobiiltelefoni. Ta ei kasutanud seda kuigi sageli. Klahvid tundusid ikka veel harjumatud. Telefon oli tal rohkem sellepärast, et teistel kirjatuviklubi meestel oli.
„Berit Hoas,” ütles naine ja Ruben vastas „Ruben” ning ladus siis oma mure lagedale.
„Ma arvan, et neil on rohtu vaja, aga minu meelest on riskantne loomaarstiga rääkida. Kas sinul pole kodus midagi? Midagi kanget?”
„Kas sa mõtled penitsilliini? Ma usun, et mul on ühes pudelis seda natuke järel sellest ajast, kui mu õel angiin oli. Ta ei saa tablette neelata, ja siis anti talle vedelat rohtu, aga see oli nii jäleda maitsega, et ta jättis kuuri pooleli, kui enesetunne paremaks läks. Ma sain ülejäänu endale, juhuks, kui ta oleks mind nakatanud, siis kui ma seal käisin. Aga mul ei läinudki seda tarvis.”
Ruben naeratas ja palavikust hoolimata tundis ta ennast selle hea uudise peale päris hästi. „Kui sa saad mulle seda vedelikku laenata, oleksin sulle igavesti tänulik.”
„Oled sa kindel, et on hea tuvidele penitsilliini anda? Ma mõtlen seda, kas loomadele ja inimestele võib ühte ja sama rohtu anda?” Beriti häälde ilmus mingi uus karmus ja nõudis vastust, see oli koolmeistrihääl, mis ei olnud Rubenile kunagi meeldinud.
„Kindla peale. See ajab asja ära küll. Mis sa arvad, kas sa saad pudeli mulle tuua? Ma olen seni tuvilas.”
Kui arstirohi süstlasse tõmmata ja nõel ära võtta, saab seda tuvile nokka tilgutada, täpselt nii, nagu Angela toitis tuvi, keda kull oli rünnanud. Angela, Angela, Angela. See asi ei kõlba kuhugi. Ta peab nüüd need lollused lõpetama ja muude asjade peale mõtlema. Ruben kratsis habemetüügast. Muidugi oli ta unustanud habet ajada.
„Eile käis siin üks maalimüüja,” ütles Berit, kui ta puhkides trepist üles ronis. „Kas ta käis sinu juures ka?”
„Ei.” Ruben ei olnud terve eilse päeva jooksul mitte ühtegi inimest näinud. Hommikupoolikul käis ta sadamas lesta ostmas. Aga pärast seda oli kodus. „Mulle ei meeldi, kui igasugused siin ringi luusivad. Peab vist hoolikamalt uksi lukustama.”
„Minu meelest oli see nii kurb,” lausus Berit. „Ta ei osanud sõnagi rootsi keelt, aga tal oli silt, kuhu oli inglise keeles kirjutatud, et tal on raha vaja, sest tema pojale on uut neeru tarvis. „Kidney” on ju neer?”
„Ei mina tea. Mulle ei meeldi, et nad raha manguvad. Kas tal tööd ei ole?” СКАЧАТЬ