Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

Чтение книги онлайн.

      “Ja sellepärast te siis käitegi võiduajamistel?”

      “Võiduajamistel saab saagi kergelt kätte,” lausus mees. “Tuleb lihtsalt pärast võistluste lõppu kohal olla ja oodata, kuni need, kel vedas, järjekorda võtavad ja oma võiduraha välja nõuavad. Ja kui silma hakkab keegi, kes saab kätte suure pataka raha, siis tuleb talle lihtsalt järele minna ja end ise teenindada. Aga ärge saage minust valesti aru, peremees. Kaotajatelt ei võta ma kunagi midagi. Ega ka vaestelt. Mina jahin ainult neid, kes seda endale lubada saavad – võitjaid ja rikkaid.”

      “See on teist väga kena,” ütlesin ma. “Kui tihti te vahele jääte?”

      “Vahele jään?!” hüüdis mees vastikusega. “Mina, ja vahele?! Ainult taskuvargad jäävad vahele. Sõrmesepad – mitte kunagi. Kuulge, ma võiksin teil valehambad suust pihta panna, kui tahaksin, ja te ei saaks selle vastu midagi teha!”

      “Mul ei ole valehambaid,” ütlesin ma.

      “Ma tean, et ei ole,” vastas tema. “Muidu oleks need juba ammu minu käes!”

      Ma uskusin teda. Need tema pikad sihvakad sõrmed näisid olevat kõigeks võimelised.

      Sõitsime mõnda aega vaikides edasi.

      “See politseinik kavatseb üsna põhjalikult teie tausta uurida,” laususin. “Kas see teid pisut murelikuks ei tee?”

      “Minu tausta ei uuri küll mitte keegi,” ütles mees.

      “Muidugi uurib. Ta kirjutas teie nime ja aadressi ülihoolikalt oma musta märkmikusse.”

      Mees saatis mulle taas kavala rotiliku naeratuse. “Ah!” ütles ta. “Kirjutas küll. Aga ma võin kihla vedada, et oma mällu ei ole ta seda kõike üles märkinud. Ma ei ole eales näinud korraliku mäluga võmmi. Mõned ei suuda isegi oma nime meeles pidada.”

      “Mis on mälul sellega pistmist?” küsisin. “Ta kirjutas ju selle märkmikku üles.”

      “Jah, peremees. Aga häda on selles, et ta on märkmiku ära kaotanud. Ta on mõlemad märkmikud ära kaotanud – selle, milles on minu nimi, ja samuti selle, milles on teie oma.”

      Ta tõstis oma pikkade ja õrnade sõrmede vahel üles politseiniku taskutest näpatud kaks märkmikku. “Lihtsaim töö, mis ma eales ette olen võtnud,” kuulutas ta uhkusega.

      Oleksin suurest elevusest äärepealt piimaautole tagant sisse sõitnud.

      “Sel võmmil pole nüüd meie vastu mitte kõige väiksematki tõendit,” ütles mees.

      “Te olete geenius!” hüüdsin.

      “Tal pole ühtegi nime, ühtegi aadressi ega autonumbrit – mitte kui midagi,” ütles tema.

      “Te olete hiilgav!”

      “Ma arvan, et parem pöörake niipea kui võimalik peateelt kõrvale,” sõnas ta veel. “Siis süütame väikese lõkke ja põletame need märkmikud ära.”

      “Te olete üks imeline sell!” hüüdsin mina.

      “Tänan teid, peremees,” vastas mees. “Alati on tore, kui sind hinnata osatakse.”

      Mildenhalli aare

      1946. aastal, enam kui kolmkümmend aastat tagasi, olin ma ikka veel poissmees ja elasin ema juures. Kirjutades aastas kaks lühijuttu, teenisin ma piisavalt. Neist kummalegi kulus neli kuud, ning õnneks leidus nii kodu- kui ka välismaal inimesi, kes soovisid neid osta.

      Tol aastal sattusin ühel aprillihommikul ajalehest lugema tähtsa Vana-Rooma hõbedaleiu kohta. Aarde oli neli aastat varem Suffolki maakonnas Mildenhalli lähistelt leidnud üks põllutööline, kuid mingil põhjusel oli seda avastust senini saladuses hoitud. Ajaleheartiklis kirjutati, et tegu on suurima aardega, mis Briti saartel eales leitud, ning et nüüd oli Briti Muuseum selle oma valdusse saanud. Mainiti ka põllutöölise nime: Gordon Butcher.

      Tõestisündinud lood tõeliselt suurte aarete avastamise kohta tekitavad minus erutusvärinaid, mis lähevad piki mu sääri kuni jalataldadeni välja. Kohe, kui olin ajaleheartikli läbi lugenud, kargasin hommikueinet lõpuni söömata toolilt püsti, hüüdsin emale head aega ja tuiskasin välja autosse. Auto oli üheksa aastat vana Wolseley ja olin andnud talle nime Sitke Must Venimus. Auto sõitis hästi, aga mitte kuigi kiiresti.

      Mildenhall asus mu kodust umbes saja kahekümne miili kaugusel. See oli juhti proovilepanev sõit mööda käänulisi maanteid ja külavaheteid. Jõudsin pärale lõunaks ning, küsinud kohalikust politseijaoskonnast teed, leidsin väikese maja, kus elas Gordon Butcher oma perega. Kui tema uksele koputasin, oli ta kodus ja sõi parajasti lõunat.

      Küsisin, kas ta oleks ehk nõus mulle jutustama, kuidas ta varanduse leidis.

      “Ei, aitäh,” keeldus ta. “Mul on ajakirjanikest villand. Ma ei taha elu lõpuni enam ühtegi ajakirjanikku näha.”

      “Ma ei ole ajakirjanik,” vastasin talle. “Kirjutan lühijutte ja müün oma töid ajakirjadele. Selle eest makstakse head raha.” Veel ütlesin, et kui ta jutustaks mulle täpselt, kuidas ta varanduse leidis, siis kirjutaksin ma sellest tõepärase loo. Ja kui mul õnnestuks see maha müüa, jagaksin saadud raha temaga võrdselt pooleks.

      Lõpuks nõustus Butcher minuga vestlema. Istusime mitu tundi tema köögis ja ta jutustas mulle paeluva loo. Kui ta oli lõpetanud, käisin ka teise asjaosalise, Fordi-nimelise vanema mehe juurest läbi. Ford polnud nõus minuga rääkima ja lõi mul nina ees ukse kinni. Ent selleks ajaks oli mul lugu juba niikuinii käes ja ma asusin koduteele.

      Järgmisel hommikul sõitsin Londonisse Briti Muuseumi vaatama varandust, mille Gordon Butcher oli leidnud. See oli vapustav. Juba tühipaljast vaatamisest tekkisid mul jälle külmavärinad.

      Panin loo kirja nii tõepäraselt, kui oskasin, ning saatsin siis Ameerikasse. Selle ostis Saturday Evening Posti nimeline ajakiri ja mulle maksti hästi. Kui raha pärale jõudis, saatsin täpselt poole summast Gordon Butcherile Mildenhalli.

      Nädal hiljem sain hr Butcherilt kirja, mis oli kirjutatud arvatavasti lapse koolivihikust rebitud lehele. Seal seisis: “… ma oleksin äärepealt pikali kukkunud, kui teie tšekki nägin. See oli imetore. Tahan teid tänada…”

      Siin on see lugu peaaegu täpselt sellisel kujul, nagu see kolmkümmend aastat tagasi kirja sai pandud. Olen teinud väga vähe muudatusi. Mahendasin ainult mõningaid liiga ilutsevaid lõike ning rookisin välja hulga üleliigseid omadussõnu ja tarbetuid lauseid.