Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

Чтение книги онлайн.

      Traktor rühkis edasi-tagasi üle põllulapi, jättes endast maha sirge pruuni mullavalli. Ja kuigi tuul puhus üha külmemalt, ei olnud veel hakanud lund sadama.

      Kella kolme paiku see juhtuski.

      Võis tunda kerget raputust, puidust adrapulk murdus pooleks ja ader kukkus traktori küljest lahti. Butcher peatas masina, ronis alla ja läks adra juurde, et näha, mille vastu see oli põrganud. Oli üllatav, et põllumaal midagi sellist juhtus. Siin ei tohiks maa sees ühtegi tammetüve leiduda.

      Butcher laskus adra kõrvale põlvili ja asus adra hõlma ümbert mulda välja kaevama. Tera tipp oli kaheteistkümne tolli sügavusel. Tuli üles kühveldada palju mulda. Ta kaevus kinnastes sõrmedega maasse ja tõmbas kätega mulda august välja. Kuus tolli… kaheksa tolli… kümme tolli… kaksteist. Butcher libistas sõrmedega piki adra tera, kuni jõudis selle tipuni. Muld oli pehme ja sõmer ning muudkui vajus tagasi auku, mida ta kaevas. Seepärast ei näinud ta kaheteistkümne tolli sügavusel olevat adratera. Ta sai seda ainult käega katsuda. Ja nüüd sai ta käsikaudu aru, et adra tera oli tõepoolest põrganud millegi kõva vastu. Ta kaevas veel mulda eest ja uuristas augu suuremaks. Oli vaja täpselt näha, mis laadi takistuse vastu ta oli põrganud. Kui tegu on üsna väikese asjaga, siis vahest õnnestuks tal see oma kätega välja kaevata ja tööd jätkata. Kui tegu on puutüvega, peaks ta minema tagasi Fordi poole ja labida tooma.

      “Noh,” ütles Butcher valjusti. “Küll ma su välja saan, sa ennast varjav deemon, sa vana kõdu.” Ning äkitselt, kui tema kinnastes sõrmed kraapisid eest viimase peotäie musta mulda, silmas ta mingi lapiku eseme kaarjat serva, mis meenutas mullast välja turritava hiigelsuure paksu taldriku äärt. Gordon Butcher hõõrus sõrmedega eseme serva ning siis veel korra. Äkitselt helgatas serv rohekalt ning ta kummardus üha lähemale, puurides pilgu alla väikesesse auku, mille oli oma kätega kaevanud. Veel viimast korda hõõrus ta eseme serva sõrmedega puhtaks ning valguse käes nägi ta selgelt maasse maetud muistse metalli eksimatut sinakasrohelist paatinat ja ta süda jättis löögi vahele.

      Siinkohal tuleks selgitada, et Suffolki selles piirkonnas ja iseäranis Mildenhalli ümbruses on talunikud juba aastaid mullast üles kaevanud igasugu muistseid esemeid. Hulgaliselt on leitud igiammusest ajast pärinevaid ränikivist noolepäid, kuid mis veelgi põnevam: leitud on ka Vana-Rooma keraamikat ja tööriistu. Teadaolevalt eelistasid roomlased riigi seda piirkonda ajal, mil nad olid Britannia okupeerinud, ning kõik kohalikud talunikud on seega vägagi teadlikud võimalusest leida päevatöö ajal midagi põnevat. Nõnda käisid Mildenhalli inimesed alati ringi teadmisega, et nende maa põues on varjul aardeid.

      Gordon Butcheri vahetu reaktsioon selle hiigelsuure taldriku serva nägemisele oli kummaline. Ta tõmbus otsekohe eemale. Seejärel tõusis ta jalgele ja keeras äsja avanenud vaatepildile selja. Ta jäi paigale vaid piisavalt kauaks, et lülitada traktori mootor välja, ning kõndis siis kiirel sammul tee poole.

      Ta ei teadnud täpselt, milline impulss sundis teda kaevamist katkestama ja minema kõndima. Ta ütleb teile, et ainus asi, mida ta noist esimestest sekunditest mäletab, oli ohu aimus, mille see väike rohekassinine laik temas tekitas. Hetkel, mil ta seda sõrmedega puudutas, läbistas tema keha justkui elektrilöök, ning tal tekkis võimas eelaimus, et selline asi võib hävitada paljude inimeste rahu ja õnne.

      Alguses soovis ta esemest ainult eemale pääseda, jätta see sinnapaika ja sellega enam mitte kunagi kokku puutuda. Ent kui ta oli kõndinud umbes sada jardi, aeglustas ta sammu. Thistley Greenilt välja viiva värava juures jäi ta seisma.

      “Mis sul ometi viga on, härra Gordon Butcher?” küsis ta huilgavas tuules valjusti. “Kas sa kardad või mis? Ei, ma ei karda. Aga ma ütlen sulle ausalt: ma pole vaimustuses, et pean sellega üksi tegelema.”

      Samal hetkel meenus talle Ford.

      Talle meenus kõigepealt Ford, sest just Fordi jaoks ta seda tööd tegi. Teiseks meenus talle Ford sellepärast, sest ta teadis Fordi olevat omamoodi vanakraamikoguja, kes hoidis alles kõiksugu vanu kive ja noolepäid, mida inimesed aeg-ajalt ikka selles kandis välja kaevasid ning siis Fordile tõid ja Ford oma elutoa kaminasimsile üles seadis. Usuti, et Ford müüb asju edasi, kuid keegi ei teadnud ega hoolinud, kuidas ta seda teeb.

      Gordon Butcher võttis suuna Fordi maja poole, sammus põlluväravast kiiresti välja kitsale teele ning kõndis mööda teed ümber põllu vasakpoolse terava nurga kuni Fordi majani. Ta leidis Fordi oma suures kuuris kummuli katkist äket parandamas. Butcher jäi ukse juurde seisma ja ütles: “Hr Ford!”

      Ford vaatas ringi, ilma et oleks end sirgu ajanud.

      “Noh, Gordon,” vastas ta, “mis on?”

      Ford oli keskealine või veidi vanem, kiilaspäine, pika ninaga mees, kelle näol oli kaval rebaseilme. Tal oli kitsas ja pire suu ning kui ta sulle otsa vaatas ja sa nägid tema pingule tõmmatud suud ja huulte kitsast tõredat joont, teadsid sa, et see suu ei naerata kunagi. Tal oli taanduv lõuajoon, väga pikk ja terav nina ning metsas elava kibestunud vana kavala rebase olek.

      “Mis on?” küsis ta ja vaatas äkke kohalt üles.

      Gordon Butcher seisis ukse juures, põsed külmast sinised, hingeldas kergelt ja hõõrus aeglaselt käsi teineteise vastu.

      “Ader murdus traktori küljest lahti,” lausus ta vaikselt. “Maa sees on mingi metallist ese. Ma nägin seda.”

      Ford võpatas. “Missugune metallist ese?” küsis ta järsult.

      “Lapik. Üsnagi lapik nagu mingisugune hiigelsuur taldrik.”

      “Sa ei kaevanud seda välja?” Ford oli end nüüd sirgu ajanud ning ta silmis välgatas midagi röövlinnulikku.

      “Ei, ma jätsin selle sinnapaika ja tulin otse siia,” vastas Butcher.

      Ford läks kiiresti kuuri nurka ja võttis naela otsast oma mantli. Ta leidis ka mütsi ja kindad, seejärel labida ning liikus ukse poole. Ta täheldas Butcheri olekus midagi kummalist.

      “Oled sa kindel, et tegu oli metalliga?”

      “Koorikuga kaetud,” vastas Butcher. “Aga igal juhul metall.”

      “Kui sügaval?”

      “Maapinnast kaksteist tolli. Vähemalt selle ülemine ots oli kaheteistkümne tolli sügavusel. Ülejäänu on sügavamal.”

      “Kust sa tead, et see oli taldrik?”

      “Ei teagi,” vastas Butcher. “Ma nägin ainult väikest osa servast. Aga minu meelest nägi see välja nagu taldrik. Hiigelsuur taldrik.”

      Fordi rebasenägu tõmbus elevusest päris valgeks. “Tule nüüd,” kutsus ta. “Lähme tagasi ja vaatame järele.”

      Kaks meest astusid kuurist välja vinge, üha raevukamalt puhuva tuule kätte. Ford väristas õlgu.

      “Neetud sant ilm,” ütles ta. “Olgu neetud see sant ja külm ilm,” ning ta peitis oma teravatipulise kavala näo sügavale mantlikrae varju ja asus Butcheri leiu võimaluste üle järele mõtlema.

      Ford teadis midagi, mida Butcher ei teadnud. Ta teadis, et 1932. aastal oli üks Lethbridge’i-nimeline mees, Cambridge’i ülikooli anglosaksi arheoloogia õppejõud selles piirkonnas väljakaevamised korraldanud ning toonud tegelikult otse Thistley Greenil maa seest välja ühe Rooma-aegse villa vundamendi. Fordil püsis see meeles ja ta kiirendas sammu. Butcher kõndis sõnatult kõrval СКАЧАТЬ