Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta on täiesti kuiv ja istub seal nii mugavalt ja lahedalt, nagu veel olla saab! Niisiis purjetame neile järele. Loomulikult asume neid jälitama. Alguses üritame väga vaikselt neile järele hiilida, nagu me ikka teeme, kui kilpkonna püüame, kuid poiss märkab meid. Me ei ole sel hetkel neist kuigi kaugel, mõistate. Mitte rohkem maad kui siit veepiirini. Ja kui poiss meid märkab, kummardub ta justkui ettepoole ja ütleb midagi vanale kilpkonnale, ning kilpkonn ajab pea püsti ja hakkab ujuma, nagu oleks tal tuli takus! Küll see kilpkonn alles pani! Meie Tomiga suudame soovi korral üsna kiiresti aerutada, aga selle eluka kannul püsimiseks polnud meil vähimatki võimalust! Mitte vähimatki! Ta liikus meist vähemalt kaks korda kiiremini! Vabalt kaks korda kiiremini, eks ole, Tom?”

      “Ma ütleksin, et ta liikus kolm korda kiiremini,” pakkus Tom. “Ja ma ütlen teile, mispärast. Umbes kümne või viieteistkümne minuti pärast olid nad meist miili kaugusel.”

      “Miks te, taeva päralt, ometi poissi ei hüüdnud?” küsis juhataja. “Miks te temaga varem rääkima ei hakanud, kui lähemal olite?”

      “Me hüüdsime vahetpidamata!” hüüdis Willy. “Niipea kui poiss meid näeb ja me ei ürita enam neile vaikselt järele hiilida, hakkame hüüdma. Me proovime kõiki mõeldavaid asju, et teda paati meelitada. “Hei, poiss!” karjun talle. “Tule koos meiega tagasi! Me viime su tagasi koju! Sellest, mida sa seal teed, ei tule midagi head, poiss! Hüppa vette ja uju, kuni sul veel võimalus on, ja me võtame su peale! Lase käia, poiss, hüppa! Su ema arvatavasti ootab sind kodus, poiss, nii et tule parem meiega!” Ja üks kord hüüdsin talle nii: “Kuula, poiss! Me anname sulle lubaduse! Me lubame, et ei püüa seda vana kilpkonna kinni, kui sa meiega kaasa tuled!””

      “Kas ta teile üleüldse vastas?” küsis hotelli juhataja.

      “Ta ei vaadanud kordagi isegi tagasi!” ütles Willy. “Istus seal kõrgel kilbil ning kiigutas end edasi-tagasi, just nagu kannustades vana kilpkonna üha kiiremini ujuma! Te jääte sellest väikesest poisist ilma, hr Edwards, kui keegi kibekiiresti välja ei sõida ja teda kinni ei nabi!”

      Hotelli juhataja tavapäraselt roosa nägu oli tõmbunud valgeks nagu paber. “Kuhupoole nad läksid?” küsis ta järsult.

      “Põhja,” vastas Willy. “Peaaegu otse põhja poole.”

      “Selge!” sõnas juhataja. “Me võtame kiirpaadi. Ma tahan, et sa meiega kaasa tuleksid, Willy. Ja sina ka, Tom.”

      Hotelli juhataja, kaks politseinikku ja kaks kalurit jooksid liival lebava paadi juurde, mida kasutati veesuusatamisel. Nad tõukasid paadi vette ning isegi juhataja aitas kaasa, astudes oma hoolikalt pressitud valgete pükstega põlvist saadik merre. Seejärel ronisid nad paati.

      Jälgisin, kuidas nad minema tuiskasid.

      Kaks tundi hiljem nägin ma neid tagasi tulemas. Nad ei olnud midagi näinud.

      Terve ülejäänud päeva kammisid teiste rannaäärsete hotellide kiirpaadid ja jahtlaevad ookeani läbi. Pärastlõunal palkas poisi isa helikopteri. Ta läks ise pardale ja nad viibisid kolm tundi õhus. Nad ei leidnud jälgegi ei kilpkonnast ega ka poisist.

      Nädal aega jätkati otsinguid, kuid tulutult.

      Ja nüüd on juhtumist möödas peaaegu aasta. Selle aja jooksul on asja kohta olulist uudist olnud ainult üks kord. Üks ameeriklaste seltskond oli Bahama saartel sõitnud Nassaust Eleuthera-nimelise suure saare lähistele avamerele kalastama. Selles piirkonnas asub sõna otseses mõttes tuhandeid korallrahusid ja väikesi asustamata saari, ning ühel neist tillukestest saartest silmas jahi kapten oma binokliga vaadates väikest inimkogu. Saarel oli liivarand ning see väike kogu jalutas rannal. Binokkel käis käest kätte ning kõik, kes sellega vaatasid, olid sama meelt, et tegu on mingisuguse lapsega. Pardal tekkis muidugi suur elevus ja õngeridvad keriti kiiresti kokku. Kapten suunas jahi otse saare poole. Kui nad olid jõudnud poole miili kaugusele, nägid nad läbi binokli selgelt, et inimkogu rannal on poisslaps, ning ehkki ta oli kõvasti päikest saanud, oli peaaegu kindlasti tegu valgenahalise lapse, mitte põlisasukaga. Sel hetkel jäi jahilt vaatlejatele silma poisi lähedal liival midagi, mis nägi välja nagu hiigelsuur kilpkonn. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poiss, kes oli arvatavasti märganud lähenevat jahti, kargas kilpkonna selga ning hiiglaslik olend läks vette ja ujus väga kiiresti ümber saare vaateulatusest välja. Jahtlaev otsis kaks tundi, kuid enam ei nähtud ei poissi ega ka kilpkonna.

      Pole põhjust kahelda selle juhtumi tõelevastavuses. Jahtlaeval viibis viis inimest. Neist neli olid ameeriklased ning kapten oli Nassaust pärit bahamalane. Nad kõik nägid järgemööda läbi binokli poissi ja kilpkonna.

      Jamaicalt meritsi Eleuthera saarele jõudmiseks tuleb kõigepealt rännata kakssada viiskümmend miili kirdesse ning minna läbi Kuuba ja Haiti vahele jääva Tuulepealse väina. Siis tuleb liikuda veel vähemalt kolmsada miili põhjakirde suunas. See tähendab, et kogu teekond on viissada viiskümmend miili, mis on ühe väikese poisi jaoks väga pikk retk, mida läbida hiidkilpkonna kilbil.

      Kes teab, mida sellest kõigest arvata?

      Ühel päeval tuleb ta ehk tagasi, ehkki mina isiklikult kahtlen selles. Mulle tundub, et ta on üsna õnnelik seal, kus parajasti viibib.

      Pöidlaküüdimees

      Mul oli uus auto. See oli põnev mänguasi – suur BMW 3.3 Li, mis tähendab 3,3 liitrit, laia teljevahe ja sissepritsega. Auto maksimumkiirus oli 129 miili tunnis ning see kiirendas suurepäraselt. Kere oli kahvatusinine. Istmed olid tumedamat tooni sinised ja nahast – ehtsast ja pehmest parima kvaliteediga nahast. Aknad avanesid ja sulgusid elektriliselt, niisamuti katuseluuk. Raadioantenn hüppas välja, kui ma raadio sisse lülitasin, ning kadus, kui ma raadio kinni panin. Võimas mootor urises ja lõrises aeglase tempo juures kärsitult, kuid kuuekümnemiilise tunnikiiruse juures urin lakkas ja mootor hakkas naudisklevalt nurruma.

      Sõitsin parajasti üksinda Londonisse. Oli imekena juunipäev. Põldudel tehti heina ja kummalgi teepervel õitsesid tulikad. Kulgesin vaikselt kiirusega seitsekümmend miili tunnis, naaldusin mugavasti vastu autoistme seljatuge, kõigest paar sõrme otsekursi hoidmiseks roolil puhkamas. Silmasin eespool hääletajat, pöial püsti. Vajutasin pidurit ja peatasin auto mehe kõrval. Võtsin alati hääletajaid peale. Mul oli veel meeles, mis tunne oli vanasti seista maantee ääres ja vaadata mööda sõitvaid autosid. Ma vihkasin autojuhte, kes ei teinud mind märkama, iseäranis neid, kellel oli suur tühi auto kolme tühja istmega. Suured ja kallid autod pidasid haruharva kinni. Küüti pakkusid alati väiksemad autod, mis olid roostes, või siis need, mis olid juba niigi lapsi täis topitud ja autojuht ütles: “Ma usun, et ühe inimese saame veel siia sisse pressida küll.”

      Pöidlaküüdimees torkas pea avatud aknast sisse ja küsis: “Lähete Londonisse, peremees?”

      “Jah,” vastasin. “Hüpake peale.”

      Hääletaja istus autosse ja ma sõitsin edasi.

      Mees oli väikest kasvu, rotinäo ja hallide hammastega. Tal olid tumedad, vilkad ja targad silmad nagu rotil ning veidi teravatipulised kõrvad. Peas kandis ta riidest mütsi ja seljas hiiglasuurte taskutega hallikat jakki. Oma halli jaki, vilgaste silmade ja teravatipuliste kõrvadega nägi ta välja nagu mõni hiiglaslik inimrott.

      “Kuhu te Londonis minna tahate?” uurisin.

      “Ma lähen otse läbi Londoni ja teisest otsast välja,” vastas mees. “Ma lähen Epsomisse, võiduajamistele. Täna on Derby päev.”

      “On jah,” vastasin. “Kui ma vaid saaksin teiega kaasa tulla. Mulle meeldib hobuste peale kihla vedada.”

СКАЧАТЬ