Looming. 12 2019
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Looming - 12 2019 страница 3

Название: Looming

Автор: 12 2019

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Языкознание

Серия:

isbn: 0192228093612

isbn:

СКАЧАТЬ Uppsalasse kuningas Gustavi allkirja otsima. Piirimäe ülesanne ei olnud kergem kui omal ajal Skyttel, kes sai kuninga kätte viimasel hetkel enne toda õnnetut Lützeni lahingut. Professor Piirimäe pidi aga selle allkirja hankimiseks ja kõigepealt ülesleidmiseks laskuma sügavale maa-alusesse arhiivi ja veetma seal kaks kuud! See, et Nõukogude teadlane tohtis Rootsis kaks kuud maa all veeta, oli juba omaette saavutus. Pärast seda naasis ta Tartusse, Gustav Adolfi allkiri taskus. Tolle paberiga õnnestus meil partei keskkomiteed veenda, et taastataks ülikooli ajalugu. See oli suur võit, mis ei tulnud sugugi ker­gelt. Suur osa läbirääkimistest peeti ülikooli Kääriku spordibaasi saunas. Lisaks kuninga allkirjale oli professor Piirimäel veel üks tugev argument Rootsi-aegse ülikooli kasuks. Hobused! Nii Rootsi-aegse kui nõukogudeaegse ülikooli üheks alustalaks oli üliõpilassport, eriti ratsasport. Skytte ajal oli küll loengusse ratsutamine keelatud, aga nii Rootsi kui nõukogude ajal võis Tartu ülikoolis ratsutamise eest saada kehalise kasvatuse arvestuse. Siinsamas lähedal Tähtveres. Ma loodan, et vähemalt selles asjas ei ole midagi muutunud. Nii et meil oli sild olemas! Ja mitte tavaline sild, vaid hobusild.

      Ariste plaksutab.

      ARISTE: Kestvad kiiduavaldused! (Naerab.) Minu üliõpilased pidid kehalise kasvatuse arvestuse saamiseks lausa maadlema. Need olid Linnar Priimägi ja Peeter Olesk. Vist sellepärast, et ratsutada nad ei osanud. Ma ei mäleta küll, kes matši võitis.

      Koobil on näpp püsti.

      KOOP: Sport spordiks! Ka Tartu Levimuusikapäevad olid osa ülikooli juubelipidustuste programmist. On teada fakt, et Jaak Joala, kes käis ka kontserte kuulamas, pidi ansambli Kaseke esinemise ajal seisma püsti, sest isegi tema jaoks vaba kohta saalis ei olnud! Levimuusikapäevi võib pidada üheks eesti rahva olulisemaks muusikasündmuseks pärast 1869. aasta laulupidu, Tartu levipäevadel sündis eesti rahvas teist korda!

      Ariste ja Koppel ei usu oma kõrvu.

      ARISTE: Kuule, poiss, mis aastal sa üldse sealt Peipsi tagant Tartusse jõudsid?

      KOOP: Neljakümne neljandal…?

      ARISTE: Koppeli-poiss pani just sel aastal kõrvad pea alla, kui sina venelastega sisse tulid.

      Jäävad tõsiseks.

      KOOP: Vabandust, seltsimees Koppel, mul polnud aimugi.

      ARISTE: Aga teeme praegu vaherahu, poisid, lähme kohvikusse. Seal lobiseme edasi. Nii, vaatame peahoonet! Jätame suuna meelde. (Vaatavad peahoonet, et meelde jääks.) Jäi meelde, kus on? Otse Toomemäe nõlva all. Edasi, kentuki poisid!

      Kaovad aknalt maa alla tagasi.

      KOOP: Kuhu nüüd?

      ARISTE: Edasi, ikka edasi! Kõik teed viivad ju Rooma! Kuigi tegelikult on see sulavale! Ükstapuha, kust sa alustad, kas enne oli Rootsi või Saksa või Eesti aeg, ikka lõpetad Vene ajas!

      KOOP: Jube pime on. Justkui põrgus.

      ARISTE: Käisid ära?

      KOOP: Käisin. Sain Sõrve sääres kuuli säärde. Hea, et ellu jäin.

      ARISTE: Said Sõrve sääres kuuli säärde?

      KOOP: Just!

      KOPPEL: Ei tea, mis arvatakse, kui meid siit kolmekesi ukerdamas leitakse. Kes see usub, et me otsime kohvikut!

      ARISTE: Arvatakse, et jälle üks rektorite vandenõu.

      KOOP: Vanasti oleks sellise asja eest julgeolekus… mis sa kondad siis keldris!?

      Kõik naeravad, nii et kõht kõveras. Koop ja Koppel tulevad aknale.

      KOOP: Me olime vist õiges kohas, justkui peahoone, aga imelikult tühi oli!

      KOPPEL: Ühtegi üliõpilast küll ei näinud!

      ARISTE: Siin! Siin on uks! Ei, see on mingi kontor. Kantselei, muuseum…

      Koop ja Koppel lähevad vaatama.

      KOOP: Rektoraat on vähemasti alles.

      Ariste lõgistab ust. Midagi ei juhtu. Võivad ilmuda juhuslikult aknale.

      ARISTE: Lukus! Kohvik lukus! Arnold, proovi sina, sa oled ju spordipoiss!

      Koop proovib käega, siis õlaga, siis jalaga, aga uks ei avane.

      KOOP: Ma ei taha ust maha ka lõhkuda…

      Mehed on õnnetult vait.

      ARISTE: Ju siis on kinni. Kohvikut ei ole. Ei tea, kas vadja keel on? (Vadja keeles sama küsimus.) Vad´d´a tšeeli on eloz veel? Ma kunagi tahtsin kihla vedada, kumb sureb enne, kas mina või vadja keel…

      Pettunud mehed jõuavad uuesti aknale. Nad on end maa all põhjalikult ära mäkerdanud, nagu džunglisõjast tulnud.

      ARISTE: Imelik. Me olime justkui õige kohas.

      KOPPEL: Ma ei ole kindel. Oli justkui peahoone ja ei olnud ka. Üliõpilasi ei olnud!

      KOOP (juba nõudlikult): Peab uue rektori käest küsima.

      NB! Kui Ariste räägib, ärgu jumala eest hakaku kõnet pidama, las ta pobiseb, nagu ta pobises.

      ARISTE: Ei tea, kas eesti keel ikka on? (Vaatab ringi.) Vist ikka on. Ma siis räägin eesti keeles. Ma tahaks tänada ka neid kahte poissi, kellega me siin kohvikut otsisime. Koppeli-poissi ja Koopi! Mõlemad tegid suure töö ära. Üks ühe võimu ajal, teine teise. Tihtipeale ei olene see meist, me saame ainult üritada. Võimaluste ja võimu piires!

      Ma kohtasin paar päeva tagasi Toomemäel Marjut ja Morgenster­ni. Niisama vestlemas ja veini joo­mas, et mida ühist on füüsikal ja poeetikal. Marjule tegi muret, et ei tehta vahet, mis on tunnetuskeel ja mis suhtluskeel ehk köögikeel. Inimene peab jõudma võimalikult suure täpsuse ja vabaduseni abstrakt­ses keeles ja seoste sõnastamises. Mõtteprotsessi kirjapanek on teaduse osa. Sellest sihist taanduda ei saa, sest see on asja mõte. Selle sihini jõudmine annab taustsüsteemi keelekasu­tuse kõigile teistele valdkondadele. Tunnetuskeel lähtub kõige sügavamal moel emakeelest, mille nüansse tajutakse kõige täpsemalt. Oma keele tundmaõppimine on olnud alati kõige sügavamaid loomeallikaid. Keele vahetamisel on väga rasked tagajärjed. Kui me eesti keele kööki tagasi kupatame, võime end ümber nimetada TarTechiks, mida me ei taha ju. Miks muidu me oleme siin peaaegu nelisada aastat vaeva näinud. Või mis teie arvate?

      Paus.

      ARISTE: Aga vaatame siis „Wer­nerisse” või vanasse kohvikusse?

      Poisid lehvitavad, kummardavad ja kaovad aknalt.

      Linnar Priimägi

      Kuus sammast

      Rahvusülikooli 100. aastapäevaks

      I

      sind jätkub meile jäägitult

      me СКАЧАТЬ