Looming. 12 2019

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      KOPPEL (pahuralt): Tuhat kaheksasada kuuskümmend kolm!

      KOOP: See muudab oluliselt asja. Hoiame tempot vastavalt vanusele, seltsimehed!

      Lähevad edasi.

      KOPPEL: Millist kohvikut me üldse otsime?

      ARISTE: „Sophoklest” ikka. See on lähedal, peahoone all keldris (itsitab), ei pea pead mulla alt välja pistmagi!

      KOPPEL: Minu ajal seda ei olnud. Me käisime rohkem „Werneris”.

      KOOP: „Werneris” muidugi ka, ma ei taha end kiita, aga minu ajal tehti „Sophokles” korda, kolmesaja viiekümnendaks juubeliks. Võeti vastu otsus avada kohvik „Sophokles”. Me oleme juba päris lähedal vist, justkui oleks kohvi lõhn…

      ARISTE: Hea otsus! Tubli poiss!! Mina käisin kogu aeg seal istumas, palju aega on muidugi möödas. Järsku pole enam lahtigi.

      KOOP: Peab uue rektori käest küsima.

      ARISTE: Näe! Valgus! Poisid, valgus paistab! Ja vist ongi kohvi lõhn…

      Koop ja Ariste jõuavad aknale, kissitavad silmi, vahivad ringi. Koppelit veel pole.

      ARISTE: See pole uks, vaid aken!

      KOOP: Kurat, vanamees jäi jälle maha!

      Koppel ilmub välja. Saputab end korda.

      KOPPEL: Vanamees on rivis!!

      Vaatavad veel kord välja. Saavad lõpuks aru.

      KOOP: Vales kohas oleme, seltsimehed! Marksu majas!

      ARISTE: Minu viga, poisid! Orienteerusin valesti. Aga mis sa teed, ainult käsikaudu tuled, näha ei ole midagi. Ja isegi tundus, et kohvi lõhn! Näed, mis juhtub, kui tahad midagi nii väga! Asjad hakkavad elama!

      KOPPEL: Mis asi on Marksu maja?

      ARISTE: See on pikem jutt, see teine poiss teab vist paremini.

      KOOP: Hea et niigi läks… vähemasti saime aknani. Rahvast on päris palju.

      ARISTE: Meid nad ei näe, meie neid näeme!

      KOPPEL: Mis hea pärast nemad meid ei näe?

      ARISTE (rõõmsalt): Sest meid ei ole! Nemad meid ei kuule, me võime teha, mis tahame, sest meid pole olemas, me oleme vaimud. Ainult ma ei tea, miks meid välja kutsuti. Peab uue rektori käest küsima.

      KOPPEL: No see on ju teada, uue õppeaasta algus, eestikeelne ülikool saab saja-aastaseks. Mind paluti end aknal näidata ja mõni sõna rääkida. Ma arvan, et teiega on sama lugu.

      ARISTE: Aken aknaks, mina tahan kohvikusse!

      Ariste jääb Koppelit põrnitsema.

      KOPPEL: Mis jälle viga on, olen vana, siis olen!

      ARISTE: Ma tunnen sind ju! Sa oled Koppel, eks?

      KOPPEL: Koppel, ikka Koppel…

      ARISTE: Minu nimi on Ariste. Siis olin Berg, Paul Berg, sa ei mäleta? Ma nägin sind rongis, vist kahekümnendal, sa olid siis juba rektor. Me sõitsime poistega rongiga Tallinnast Tartusse, kaubavagunis. Et odavam oleks. Pikk reis oli. Üle kolme tunni. Tapal tulime vagunist välja, ja seal olidki sina! Tartu ülikooli rektor. Tähtis mees! Henrik Koppel ise! Sa andsid mulle veel matrikli kätte, hiljem, kui ma ülikooli tulin. Ma astusin eesti keelde.

      KOOP: Rõõm tutvuda. Koop, Arnold.

      Suruvad kätt.

      ARISTE: Te vist teineteist ei tea?

      Koppel on ikka veel „vanamehe” peale pahane.

      KOPPEL: Õnneks ei.

      ARISTE: Ära pahanda, Koppeli-poiss. Ega ta halvasti ei mõelnud, kui sind vanameheks kutsus, ta kartis, et sul jääb süda seisma. Seda on juhtund küll.

      KOOP: Tõepoolest, siiras vabandus, seltsimees Koppel!

      ARISTE (sosistab Koppelile): No räägi oma jutt ära, kuidas sa tegid selle eestikeelse ülikooli. Aga tee kiiresti, muidu me ei jõuagi kohvikusse, jäämegi siia aknale passima.

      KOPPEL: Mina olin 1919 veel Venemaal, Voronežis, kuhu ülikool oli evakueeritud. Rektoriks määrati mind 1920 veebruaris. Kuraator Põllu arvates vastasin ma rektorile esitatud nõuetele, kuna olin varem ülikoolis professorina töötanud ning Tartus aastaid Eesti asja ajanud. Sel ajal, kui 1. detsembril 1919 Tartus pidulikult ülikooli avati, seiklesin mina läbi Venemaa kodumaa poole. Ma lahkusin Voronežist 23. oktoobril, sealt Harkovisse, edasi Novorossiiskisse, sealt Itaalia laevaga Odessasse ning seejärel Rumeenia, Varssavi ja Daugavpilsi kaudu Eestisse. Nii et kui ma Tartusse jõudsin, oli eestikeelne ülikool juba avatud.

      Kõige suurema töö ülikooli avamisel tegi ära kuraator Peeter Põld. Temaga liitusid kõigepealt laekahoidja, sekretär, majandusnõunik ja kantseleiametnikud. Professorid tulid alles hiljem. Ametnikke oli raske leida, kõik olid sõjas või juba kusagil töös. Eriliselt keeruline oli leida juriste, need olid Tallinnas hästitasuvas töös.

      Kogu 1919. aasta toimus ülikooli avamise ettevalmistus. Juulis 1919 said ametisse dekaanid, siis hakkasid need otsima sobivaid inimesi professoriteks. Koosolekud kestsid sageli hilja ööni või vaimude tunnini. Sealt kujuneski tava, et ka hiljem algasid ülikooli nõukogu koosolekud õhtul kell 6 ja tihtipeale lõppesid öösel kell 2.

      Kuraator Põld pidi pidevalt sõitma Tallinna vahet, et ajada ülikooli asju. Tavaliselt sõitis ta öise rongiga. Tema jaoks pandi vagunis ka teekann tulele, sest sageli tegi ta rongisõidul tööd.

      Välismaal ei teadnud keegi Eestist midagi, kuid hästi tunti Dorpati ülikooli. Et oma ülikooli tutvustada, siis ülikooli avaaktuse eel saadeti ladinakeelne kutse kõikidele maailma ülikoolidele, välja arvatud Venemaa ülikoolidele, kuna selle riigiga oldi sõjas.

      Juba algusest peale asuti õppetööd ja asjaajamist järjekindlalt eesti keelele üle viima, mis sest, et kõik ei osanud eesti keelt ega saanud sellest aru. Näiteks oli saadetud eestikeelne ringkiri ühele sakslasest professorile, kuid see keeldus ringkirja vastu võtmast, kuna ei saanud sellest aru. Teener tõi kirja kantseleisse tagasi saksakeelse vastusega: Ich habe ein estnisches Briefstück bekommen, das ich nicht lesen kann. Aga kirja saadeti talle niikaua uuesti, kuni ta selle vastu võttis. Hiljem olevat ta hakanud eesti keeles loenguid lugema.

      Ariste plaksutab.

      ARISTE: Aplaus! (Pärast aplausi sosistab Koobile.) Nüüd on sinu kord, poiss!

      KOOP: Seltsimehed! Mina, arvestades kõiki asjaolusid, peaks tänama parteid ja valitsust, seltsimees Brežnevit ja Karl Vainot ja Indrek Toomet, ja ma pean tunnistama, et ma olen seda kõike ka kunagi teinud. Aga just äsja käisin ma isiklikult kätt surumas hoopis Johan Skyttel ja Gustav Adolfil, kahel mehel, tänu kellele me saame üldse rääkida Tartu ülikoolist. Seltsimees Skytte ütles, et ta küll juba Tartu ülikooli avamise tseremoonial avaldas lootust, et siin hakkavad kord õppima СКАЧАТЬ