Üks neetud jama teise otsa. Jodi Taylor
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Üks neetud jama teise otsa - Jodi Taylor страница 6
Название: Üks neetud jama teise otsa
Автор: Jodi Taylor
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985351642
isbn:
Samal hetkel avanes uks ja üks hääl hüüdis: „Arsti!”
Oranžide tehnikute vägi vajus kahele poole nagu Punane meri ning kaks arsti tulid kiiresti läbi angaari ja kadusid kookonisse.
„Mis toimub? Kes seal on? Kus nad olid?”
„Need peaksid olema Lower ja Baverstock, tulevad tagasi 20. sajandi alguse Hiinast bokserite ülestõusu ajal. Nad vajavad nähtavasti arstiabi, aga asi pole tõsine.”
„Kust te seda teate?”
„Kui oled näinud nii palju tagasitulekuid kui meie, siis tunned kohe ära. Nendega on kõik korras.”
Seisime mõlemad vaikides ja jälgisime ust, kuni viimaks lonkis sealt välja kaks idamaiselt riietatud inimest, mees ja naine. Ühel oli side silmal ja teisel käsi kaela seotud. Mõlemad vaatasid üles galerii poole ja lehvitasid. Sinised kujud lehvitasid vastu ja hüüdsid midagi. Tulnukad koos arstidega eemaldusid. Oranžid tehnikud kogunesid kookoni juurde.
„Kas tahate lähemalt vaadata?”
„Jaa, palun!”
Lähemalt tundus kookon veelgi isikupäratum ja mittemidagiütlevam kui angaari teisest otsast vaadates.
„Uks,” sõnas šeff ning pealtnäha päevinäinud ja pealtnäha puidust uks avanes helitult. Võrreldes hiigelsuure angaariga tundus kookoni sisemus väike ja kitsas.
„Tualett ja duširuum on siin,” osutas ta eraldatud nurka. „Siin on juhtpult.” Suure, seina külge monteeritud ekraani all oli arusaamatute kirjade, vilkuvate tulukeste, mõõdikute ja lülititega konsool. Väliskaamerad näitasid nüüd ainult angaari sisevaateid. Juhtpuldi ees oli põranda külge kinnitatud kaks kulunud välimuse ja üsna ebamugava moega pöördtooli.
„Arvutiga saab töötada käsitsi või ka häälega, kui soovid kellegagi rääkida. Ümberringi seintel on laekad ülesande täitmiseks vajalike seadmetega. Magamisasemed saab vajadusel välja tõmmata. Selles kookonis saab üsna mugavalt magada kolm inimest, hädapärast ka neli.”
Hulk kaableid kulges mööda seinu üles ja kadus plaaditud lakke.
Keset seda mõnevõrra päevinäinud, aga kahtlemata tipptehnoloogilist segadikku nägin oma hämmastuseks ühel riiulil suure esmaabikapi all väikest teekannu ja kõrvuti kaht kruusi.
„Just,” tähendas šeff resigneerunult. „Näita mulle teekannu ja ma näitan teile vähemalt kaht selle juurde kuuluvat ajaloolast.”
Kitsukest ruumi täitis inimestest, kapsastest, kemikaalidest, elektriseadmetest ja märjast vaibast tekkinud kolkunud lõhn, millele lisas oma osa tualetist lähtuv panus. Nagu selgus, lõhnavat kõik kookonid niiviisi ja ajaloolased heitvat nalja, et tehnikud võtavad kõigepealt lõhna ja ehitavad siis kookonid selle ümber.
„Kuidas see töötab?”
Mees kostitas mind üksnes pilguga. Nojah, rumal küsimus.
„Mis edasi?”
„Kas on veel midagi, mida tahaksite näha?”
„Jaa, kõike.”
Niisiis tehtigi mulle teine ringkäik. Käisime turvaosakonnas, kus rohelises riietuses inimesed kontrollisid relvi ja seadmeid, jõllitasid monitore, jõid teed, jooksid ringi ja karjusid üksteise peale.
„Kas teil on mingi probleem?” uurisin.
„Oh ei. Küllap oleme lihtsalt üks lärmakas punt. Loodetavasti ei lootnud te eest leida pidulikke loengusaale.”
Sain tuttavaks major Guthrie, pika tumeblondide juustega mehega, kes meisterdas midagi. Ta katkestas töö ja vaatas mulle otsa.
„Kas oskate lasta? Kas olete kunagi tulistanud? Kas oskate ratsutada? Kas oskate ujuda? Missugune on teie kehaline vorm?”
„Ei. Ei. Ei. Jah. Seda pole ollagi.”
Ta pidas pausi ja mõõtis mind pilguga ülalt alla. „Kas suudate inimese tappa?”
Mõõtsin teda pilguga ülalt alla. „Lõpuks ikka.”
Mees naeratas tõrksalt ja sirutas käe. „Guthrie.”
„Maxwell.”
„Tere tulemast!”
„Tänan.”
„Hakkan teie edusamme suure huviga jälgima.”
See ei kõlanud just kõige paremini.
Nii lõpetasime ringkäigu, mis oli vägagi meeldiv, kui jätta kõrvale kummalised kõrbemisjäljed murul ning sinised luiged. Vaevalt jõudsin suu avada, et esitada küsimust, kui teisel korrusel kärgatas väiksemat sorti plahvatus ja aknaklaasid hakkasid klirisema.
„Pidage,” teatas šeff Farrell. „Ma olen sel nädalal korrapidaja ja pean jälgima, kas tulekahjuhäire käivitub.”
Ei käivitunud.
„See on ju hea, eks?” küsisin.
Mees ohkas. „Ei ole, see tähendab seda, et patareid on jälle välja võetud.”
See koht oli tõesti nagu minu jaoks loodud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.