Üks neetud jama teise otsa. Jodi Taylor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise.”

      Nojah, see tegi kõik selgeks. Aga kuna juba Lisa Simpson ütles: „On targem olla vait ja lasta ennast lolliks pidada, kui suu lahti teha ja kõik sellekohased kahtlused kõrvale heita,” siis olin igaks juhuks vait.

      „Mõtleme Ajaloost kui elavast organismist, millel on oma kaitsemehhanismid. Ajalugu ei luba millelgi muuta sündmusi, mis on juba aset leidnud. Kui Ajalugu arvab kasvõi hetkekski, et nii võib juhtuda, siis elimineerib ta kõhklemata selle ohtliku viiruse. Ehk ajaloolase, nagu meie teda nimetame. See on ju lihtne. Kas oleks raske lasta kümnetonnisel kivimürakal kukkuda Stonehenge’i ehitamist jälgiva ja potentsiaalselt ohtliku ajaloolase peale? Veel üks tass?”

      „Jah, palun,” ütlesin, imetledes tema külmaverelisust, aga olles samavõrd kindlalt otsustanud mitte lasta end üle trumbata.

      „Niisiis,” alustas ta mulle tassi ulatades, „lubage uuesti küsida. Oletame, et teile pakutakse võimalust külastada kuueteistkümnenda sajandi Londonit ja näha pealt näiteks Elizabeth I kroonimisrongkäiku – mitte mõnd lahingut ega verevalamist –, kas te ka siis tahaksite minna?”

      „Jah.”

      „Kas annate endale täiesti selgesti aru, et kõige selle eesmärk on ainult vaatlus ja dokumenteerimine? Igasugune sekkumine poleks üksnes äärmiselt rumal, vaid see on ka rangelt keelatud.”

      „Kui mulle antaks mistahes niisugune võimalus, siis mõistaksin täiel määral selle nõude vajalikkust.”

      „Palun öelge ausalt, doktor Maxwell, kas teie imetlusväärne rahu tuleneb sellest, et sügaval, väga sügaval sisimas peate mind hulluks ning sellest oleks nii tore juba täna õhtul pubis rääkida?”

      „Tegelikult, doktor Bairstow, ongi nii, et sügaval, väga sügaval sisimas on mul tulemas sitaks äge pidu.”

      Direktor puhkes naerma.

      Proua Partridge’i kabinetis ootas kummaliste silmadega vaikne tõmmu mees, kellega olin trepil kohtunud.

      „Jätan teid nüüd šefi hoole alla,” tähendas doktor Bairstow mõningaid pabereid ja andmekuupe kokku korjates. „Teil seisab ees huvitav õhtu, doktor Maxwell. Nautige seda.”

      Väljusime ja läksime edasi mööda pikka koridori, mida olin ennist märganud. Oli kummaline tunne, nagu jõuaksin teise maailma. Piki üht seina paiknevad korrapäraste vahedega aknad heitsid põrandale päikeselaike ning me liikusime valguse käest pimedamasse, sooja käest külma kätte, ühest maailmast teise. Koridori lõpus oli koodlukuga uks.

      Jõudsime suurde fuajee moodi ruumi, mille teises otsas oli jälle hulk suuri uksi.

      „Plahvatuskindlad uksed,” teatas mu saatja möödaminnes.

      Muidugi, mida mina siis arvasin? Igas ajaloouuringute keskuses peavad olema plahvatuskindlad uksed. Minust paremal viis üles trepp ja selle kõrval oli suur – nagu haiglas – lift. „Sellega saab haiglakorpusse,” tähendas mees. Vasakul suundus üksikute siltideta ustega koridor kaugusse.

      „Siiapoole,” sõnas mees. Kas ta üldse ütleb kunagi korraga rohkem kui kaks-kolm sõna?

      Lai uks viis hiigelsuurde, vastukajavasse angaari meenutavasse ruumi. Kaugemal võis näha kaht klaasseintega eraldatud ruumi.

      „Need on kontoriruumid. Üks IT-meestele,” viipas ta vasaku suunas. „Ja üks meile, tehnikutele.” Ta viipas paremale. Meie pea kohal piki üht külge kulges galerii, kus seisis reelingule toetudes kolm või neli sinistes dressides kuju. Näis, nagu ootaksid nad midagi.

      „Ajaloolased,” lausus mees minu pilku jälgides. „Neil on sinine riietus. Tehnikutel on oranž, IT-meestel must ja turvameestel roheline riietus. Number kolm peaks varsti tagasi jõudma. Nemad on vastuvõtjad.”

      „Väga … kena,” kohmasin.

      Mees kortsutas kulmu. „See töö on ohtlik ja raske. Meil pole siin mingeid tugistruktuure. Peame ise üksteise eest hoolitsema, seepärast ongi siin vastuvõtjad, et neid toetada ja rahustada.”

      „Rahustada millest?”

      „Ükskõik millest, mis nendega ülesande täitmisel võis juhtuda.”

      „Kust te teate, et midagi juhtus?”

      Mees ohkas. „Nad on ajaloolased. Alati juhtub midagi.”

      Angaari mõlemas servas seisis kaks rida mingeid postamente. Nende ümber oli hulk jämedaid musti kaableid, mille otsad kadusid hämaratesse orvadesse. Mõned postamendid olid tühjad, teistel olid mingid väikesed osmikuid meenutavad moodustised. Igaüks neist oli veidi erineva kuju või suurusega, aga kõik nägid välja nagu väikesed luitunud ja lameda katusega ning akendeta hooned, mida võinuks eluasemeks pidada ükskõik kus, Mesopotaamias asunud Urist kuni nüüdisaja linlase aiamaani. Toeta kipakas omavalmistatud redel vastu selle seina ja mõni katkine vankriratas ukse juurde ning pane paar kana sinna juurde nokkima ja keegi ei panekski neid tähele.

      „Ja mis need on?” küsisin sinnapoole osutades.

      Mees naeratas esimest korda. „Need on meie operatiivbaasid. Me kutsume neid kookoniteks. Ülesannet täites elavad ja töötavad ajaloolased just seal. Need on number üks ja kaks,” osutas ta käega. „Kasutame neid harilikult simulaatoritena ja väljaõppeks, sest nad on väikesed ja kõige aluseks. Kookon number kolm peaks nüüd iga hetk tagasi jõudma. Kookon number viis valmistub teele asuma. Kookon number kuus on väljas. Number kaheksa on samuti väljas.”

      „Kus on number neli ja seitse?”

      Mees sõnas vaikselt: „Läksid kaduma.” Tekkinud vaikuses võisin peaaegu kuulda, kuidas tolmukübemed tantsivad päikesekiirtes.

      „Kui ütlesite, et läksid kaduma, siis kas pidasite silmas, et ei tea, kus nad on, või seda, et nad mingil põhjusel enam kunagi tagasi ei tule?”

      „Emba-kumba. Või mõlemat. Neli läks kaheteistkümnenda sajandi Jeruusalemma dokumenteerima ristisõdu. Nad ei andnud endast kordagi märku ja sellele järgnenud päästeüritused ebaõnnestusid. Number seitse läks varase Rooma aja Britanniasse Saint Albansisse ja nendest ei ole me ka leidnud märkigi.”

      „Aga otsisite?”

      „No muidugi, nädalate kaupa. Me ei jäta omi kunagi hätta. Aga me ei leidnud neid ega nende kookoneid.”

      „Kui palju inimesi olete kaotanud?”

      „Nende kahe juhtumiga kokku viis ajaloolast. Nende nimed on tahvlil kabelis.” Mees märkas minu hämmeldunud ilmet. „Nad on autahvlil, kuhu kantakse nende nimed, kes ei tule tagasi või kes saavad surma või mõlemat. Meil on suur väljalangevus. Kas doktor Bairstow ei maininud seda?”

      „Ta …” kavatsesin küsida, kui suur, aga numbriga kolm tähistatud postamendil hakkas tuluke vilkuma. Otsekui mitte kusagilt ilmusid oranžides riietes kujud, kes vedasid igasuguseid juhtmeid, kaableid ja vajalikke tööriistu. Ning täiesti vaikselt, ilma igasuguse sekeldamise või pasunakoorita materialiseerus kookon number kolm oma postamendile.

      Ei midagi enamat.

      Pöörasin СКАЧАТЬ