Üks neetud jama teise otsa. Jodi Taylor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olin üheksa-aastane. Need jõulud ei olnud meeldivad. Istusin riidekapis. Istumise alla jäi midagi võõrastavat. Nihelesin natuke ja sain kätte väikese raamatu – „Henry V ja Agincourti lahing”. Lugesin ja lugesin seda raamatut, kuni see peaaegu ära lagunes. Ma ei saanudki kunagi teada, kust see välja ilmus. Aga just see väike raamat äratas minu huvi ajaloo vastu. See oli mul praegugi alles: ainus asi, mille olin lapsepõlve ajast säilitanud. Ajalugu avas uksed teistsugustesse maailmadesse ja teistsugustesse aegadesse ning sellest sai minu pääsemine ja kirg. Mul pole kunagi olnud tahtmist oma minevikust rääkida ning nii vastasin vaid kolme mittemidagiütleva lausega.

      Edasi rääkisime Saint Mary instituudist. Doktor Bairstow kirjeldas suurt, elujõulist ja ebatraditsioonilist asutust. See hakkas mind üha rohkem ja rohkem huvitama. Mingil hetkel, mida ma ei suutnud küll täpsemalt määratleda, hakkas mulle tunduma, et kuigi ta aina rääkis ja rääkis, jättis ta targu midagi olulist rääkimata. Suur linnak. Neil oli seal turvaosakond ja võimalus kahekümne nelja tunni jooksul süüa saada, igasugused masinad ja seadmed ning tehnikaosakond. Bairstow pidas hetkeks pausi, lehitses mingeid pabereid ja uuris, kas mul on küsimusi.

      „On küll,” laususin. „Mis on Hawking?”

      Mees ei vastanud, vaid ajas end sirgu ja lauast pisut eemale ning heitis pilgu proua Partridge’ile. Too pani märkmiku käest ja lahkus toast. Jälgisin teda minemas ja pöörasin siis pilgu uuesti direktorile. Õhkkond oli muutunud.

      Bairstow küsis: „Kust te Hawkingi kohta kuulsite?”

      „Noh,” venitasin, „muidugi pole see päris kõigi jaoks üldteada asi, aga …” ja jätsin lause pooleli. Mees uuris mind ja vaikus aina pikenes. „Tundub lihtsalt imelik, et ajaloouuringute keskuse angaar kannab kuulsa füüsiku nime.”

      Vastust ei tulnud ikka veel, aga nüüd ei kavatsenud minagi enam midagi rohkem öelda. Vaikus mind ei hirmuta. Erinevalt paljudest teistest pole mul kunagi olnud vajadust seda kuidagi täita. Tunnistasime tükk aega teineteist ja asi näis minevat juba huvitavaks, aga just sel hetkel tuli proua Partridge tagasi, käes kaust, mille ta asetas doktor Bairstow’ ette. Mees avas selle ja laotas paberid enda ette lauale.

      „Doktor Maxwell, ma ei tea, mida teile on räägitud, aga ehk räägite teie mulle, mida teate.”

      Ta oli minu blufi läbi näinud.

      „Absoluutselt mitte midagi,” tunnistasin. „Kuulsin lihtsalt seda nime mainitavat ja jäin selle üle mõtlema. Samuti imestan siinse nii suurearvulise personali üle. Miks on teil vaja turvamehi või tehnikuid? Ja miks peavad inimesed siin teadma, et ma pole veel käinud töövestlusel? Mis siin toimub?”

      „Olen täiesti valmis seletama teile kõike, mida tahate teada, aga esmalt pean teid teavitama, et kui te ei kirjuta nendele paberitele alla, ei saa ma seda teha. Palun võtta teadmiseks, et need dokumendid on õiguslikult siduvad. Juriidiline žargoon võib olla segane, aga võite kindel olla, et kui iitsatate kunagi kasvõi ühe sõna sellest, mis ma teile nüüd räägin, siis saadate järgmised viisteist aastat mööda asutuses, mille olemasolust ükski kodanikuõiguste kaitse organisatsioon pole kuulnudki. Palun mõne hetke väga hoolikalt järele mõelda, enne kui jätkame.”

      Hoolikalt järelemõtlemine on tegevus, mille jätan teistele. „Kas teil kirjutusvahendit leidub?” Abivalmis proua Partridge ulatas mulle kohe ühe, millega andsin allkirja ja tegin nimetähti tohutule hulgale dokumentidele. Proua võttis minult pastaka tagasi, justkui tõmmates sellega meie suhtlusele joone alla.

      „Ja nüüd,” sõnas mees, „joome teed.”

      Selleks ajaks oli pärastlõunast saanud varane õhtutund. Töövestluseks oli kulunud tunduvalt rohkem aega, kui olnuks vaja inimest lihtsale uurimistööle võttes. Ilmselt polnud tegu lihtsa uurimistööga. Tekkis mingi eelaimus. Ees ootas midagi põnevat.

      Direktor köhatas hääle puhtaks. „Kuna teil polnud tahtmist ise oma nina igale poole toppida, siis teeme nüüd uue ringkäigu.”

      „Ja see on uus töövestlus?”

      Ta naeratas ja hakkas teed segama.

      „Kas teil pole kunagi tulnud mõtet, kui palju parem oleks arheoloogiliste andmete, kahtlase väärtusega allikate ja – olgem ausad – oletuste asemel minna tagasi mistahes ajaloolise sündmuse juurde ja olla ise selle tunnistaja? Et oleks võimalik autoriteetselt öelda: „Jah, printsess oli Richardi valitsemisaja lõpus veel Toweris elus. Ma tean seda, sest nägin mõlemat oma silmaga.””

      „Jah,” nõustusin, „on ikka, ehkki kohe tuleb meelde nii mõnigi näide, kus niisugune asi poleks just kuigi soovitatav.”

      Ta heitis mulle terava pilgu.

      „Nagu näiteks?”

      „Noh, võtame või ühe teatud lauda Petlemmas. Kujutage ette, et olete oma polaroidkaameraga saabunud just sinna, kõrtsmik aga lööb ukse lahti ja teatab: „Astuge sisse. Olete täna siin ainsad külalised ja kõrtsis on ruumi laialt!” See on ju nagu rebase viimine kanakuuti.”

      „Liialdus. Aga sellegipoolest olete asjale päris õigesti pihta saanud.”

      „Niisiis,” laususin teda hoolega silmas pidades, „võibolla on siiski päris hea, et niisugust asja nagu ajaränd pole olemas.”

      Direktor kergitas pisut kulmu.

      „Või kui olla täpsem, siis avalikkuse juurdepääsu ajarännule.”

      „Täpselt. Ehkki väljend „ajaränd” on vägagi ulmekirjanduse vallast. Meie sellega ei tegele. Meie Saint Mary instituudis uurime tähtsaid ajaloolisi sündmusi nende kaasajas.”

      Niisuguses sõnastuses oli sellel kõigel muidugi oma mõte sees.

      „Öelge, doktor Maxwell, kui kogu ajalugu oleks oma täies hiilguses teie ees, kuhu te sooviksite minna? Mida tahaksite oma silmaga näha?”

      „Trooja sõda,” kuulutasin kohemaid, nii et sõnade vahe kippus kaduma. „Või spartalasi Termopüülides. Või kuningas Henryt Agincourtis. Või Stonehenge’i. Või püramiidide ehitamist. Või Persepolist enne selle mahapõletamist. Või Hannibali minemas elevantidega üle Alpide. Või minna Uri ja leida Aabraham, paljude rahvaste isa.” Pidasin vahet, et hinge tõmmata. „Võin teile esitada oma soovide täieliku loetelu.”

      Direktor naeratas napilt. „Võib-olla ükskord palungi selle esitada.”

      Ta pani tassi käest. Tagantjärele näen, kuidas ta tüüris vestlust, lõi minust kokkuvõtliku pildi, ammutas piiskhaaval infot ja jälgis minu reaktsioone. Ilmselt tegin mõndagi õigesti, sest ta sõnas: „Lihtsalt huvi pärast, kui teile pakutaks võimalust mõnda nimetatud huvitavat sündmust näha, kas võtaksite pakkumise vastu?”

      „Jah.”

      „Lihtsalt niisama? Nii mõnigi peab vajalikuks uurida turvalise tagasituleku võimalusi. Mõni hakkab naerma. Mõni on umbusklik.”

      „Ei,” ütlesin pikkamisi. „Mina ei ole umbusklik. Pean seda täiesti võimalikuks. Lihtsalt ma ei teadnud, et see on juba praegu võimalik.”

      Ta naeratas, aga ei öelnud midagi, ja nii põrutasin ise edasi: „Mis juhtub, kui ei saa tagasi?”

      Ta СКАЧАТЬ