Peremeditsiin. Steinar Hunskår

Чтение книги онлайн.

      71

      Osa 1. Esmatasand

      teatud signaali. Kui arstil on kiire ja tal on vaja, et patsient keskenduks, selleks et kiiresti asjani jõuda, võiks ta tekitada rahuliku olukorra, liikudes pingevabalt, sättides ennast mugavalt toolile istuma, vaadates patsiendile silma ja paludes tal ilma vahelesegamata rääkida, miks ta on tulnud ja mida ta soovib. Tänu arsti rahulikkusele tunneb patsient ennast turvaliselt, mõtleb selgelt ja räägib sellest, mida ta arvab, et arst peaks teadma.

      Arsti mõtlematus, halvad harjumused või puudulik keskendumisvõime võivad edastada patsiendile signaale, mis tekitavad koostööks ja suhte ülesehitamiseks barjääri. Arusaamatused on kerged tekkima. Patsiendi kogemus on see, millest saab kogetud „tõde“, ning see mõjutab ka edasisi visiite ja kontakte.

      Silmside on tähtsaim mitteverbaalne töövahend. Siiski loevad paljud arstid pigem haiguslugu või klõbis-tavad klaviatuuril, ise samal ajal patsiendiga rääkides. Briti perearstipraksistes tehtud uurimus näitas, et see on väga ebatõhus ajakasutus. Patsiendid hoiduvad rääkimast ja vastamast, kuni silmside on taastatud, ja peatuvad tihti keset lauset, kui arst pilgu lugemiseks ära pöörab. Lisaks läheb räägitu arstil kõrvust mööda või siis hoopis meelest, kui ta samal ajal loeb või kirjutab. Seetõttu on rusikareegel, et vestlusega peab ootama, kuni arst ekraanilt midagi loeb või kirjutab. „Kas võiksite veidi oodata, kuni ma teie öeldu üles kirjutan?“ on kohane palve patsiendile. Märkmete tegemine käsitsi on vastuvõetav, kui arst on patsiendi poole pööratud.

      Els Eide (46) oli kurnatud ja ei saanud oma õppejõutööga hästi hakkama. Probleemid kuhjusid mitme aasta jooksul suure töökoormuse, pide-vate migreenihoogude, unetuse ja depressiooniga. Els ootas arsti poole pöördumisega kaua, sest pidas olukorraga ise mitte hakkama saamist lüüasaamiseks. Kui ta lõpuks abi otsis, oli tulemuseks kiirelt lõppenud vastuvõtt ja unetablettide retsept. Arst istus enamiku ajast ekraani poole pööratult. Peale uneprobleemide muust ei räägitud. „Ma ei suuda seljale rääkida, kui raske mul on,“ ütles Els hiljem oma abikaasale.

      Mõistmine ja vahendamine on „džäss“

      Hea vestlus on nagu džässmuusika mängimine: selle detai-lid ja areng on ennustamatud, suurem osa luuakse jooks-valt, põimub kokku teise poole panusega ja põhineb sellel. Loovust ja ideid stimuleeritakse käigu pealt. Ent kuigi kogu protsess ja selle tulemus on ennustamatud, on siiski olemas põhireeglid ja ühised üldeesmärgid, tänu millele saab sellest muusika ja mitte müra. Arst peab, nagu muusikki, oman-dama heaks mängijaks saamiseks mõned põhioskused. Need nõuavad harjutamist ja proovimist. Tehnikaid võib õppida ja need automaatseks muuta, kuid need ei tohi stagneeruda ja muutuda pelgalt tehniliseks oskuseks. Kui oskused on ole-mas, saab neid kasutada loovalt. Mõnikord saab arst ka taga-sisidet oma suhtlusele ja ta võiks sellest õppida. Mõnikord võib olla ka nii, et tahtmatult väljaöeldud karmimad sõnad mõjuvad, kui loodud on hea ja usaldav suhe.

      Liisa on 37-aastane, tugevalt ülekaaluline, ahelsuitsetaja. Tal on seljataga terve rida ebaõnnestunud katseid oma elustiili muuta. Perearst on pin-gutanud mitu aastat ja kulutanud tema aitamiseks palju energiat. Eelmise visiidi käigus kaotas arst enesevalitsuse, frustreerituna ütles ta midagi enese kättevõtmise kohta, mistõttu Liisa lahkus arstikabinetist nuttes. Kui ta kolme nädala pärast tagasi tuli ja toolile istus, ütles ta: „Aitäh, et te viimane kord nii ütlesite, sain aru, et ma tähendan teie jaoks midagi. Olen sellest ajast alates kaks kilo alla võtnud.“

      Vastuvõttude anatoomia

      Laias laastus on patsiendi visiit jagatud kolmeks osaks, neist igal on oma eesmärgid ning tehnikad, mida kasutada. Kõige-pealt on patsiendi osa, kus arst proovib teadlikult ja aktiiv-selt kuulata seda, mida teab ainult patsient ise: mis on juhtu-nud, mida patsient tunneb, mõtleb ja ootab jne. Siis on arsti osa, kus arst keskendub diagnoosimisele ja meditsiinilistele andmetele anamneesi ja uuringute kaudu. Lõpuks on ühis-osa, kus proovitakse jõuda üksmeelele edasistes sammudes. Need kolm osa kuuluvad kõikidesse patsiendikesksetesse vastuvõtumudelitesse.

      Seitse funktsiooni

      Käesolev peatükk põhineb suhtlemise tunnustatud rahvus-vahelisel mudelil, Calgary-Cambridge’i mudelil (CCm), mis on kohandatud ka Eesti arstitudengite õpetamiseks. Mudeli sisu ja soovitused põhinevad põhjalikel uuringutel (vaata näiteks raamatut Silverman ja Kurtz „Skills for commu-nicating with patients“, 2005). CCm tuvastab konsultatsioo-nil seitset põhilist funktsiooni:

      1. alustamine,

      2. anamnees,

      3. läbivaatus,

      4. teavitamine ja planeerimine,

      5. lõpetamine,

      6. struktuur,

      7. suhe.

      Funktsioonid 6 ja 7 toimuvad alates hetkest, kui patsient kutsutakse ooteruumist kabinetti, kuni ta kabinetiukse enda taga kinni paneb. Tabel 1.4.2 näitab seitset funktsiooni ja nende eesmärki.

      Kui funktsioonid ükshaaval läbi rääkida, võib jääda mulje, et need esinevad alati teatud järjekorras. Tegelikku-ses kerkivad erinevate faaside elemendid visiidi käigus mitu korda esile. Läbivaatus või vestlus tundlikel teemadel on vas-tuvõtu elemendid, mida ei saa eelnevalt täpselt paika panna.

      Vastuvõtumudelite, tehnikate ja teatud vestluse „nippide“ õppimine võib alguses tunduda kunstlik. Me kõik oleme elu jooksul harjutanud sisse „loomulikud“ vestluse pidamise vii-sid. Harjutades muutuvad ka uued oskused automaatseks ja loomulikuks – nagu keel, mida hästi oskame.

      72

      Osa 1. Esmatasand

      Esimene funktsioon: konsultatsiooni alustamine

      Enne patsiendi sissekutsumist peaks arst tegema vaimset eeltööd: panema eelmise ülesande või eelmise patsiendi visiidiga seonduva kõrvale. Vastuvõtt tuleks teha ilma kat-kestuste ja häirimisteta. Seepärast peaks arst proovima süüa, hinge tõmmata, tualetis käia või kabinetti tuulutada, et isik-likud vajadused ei segaks järgmist vastuvõttu. Kasulik on lugeda patsiendi tervisekaarti ja mõelda, mida ta järgmise patsiendi kohta teab. Kui arst seejärel patsienti tervitab, saab ta talle pöörata täieliku tähelepanu pingevabal viisil. Halb ettevalmistus kiirustamise ja tähelepandamatuse tõttu on osutunud tavaliseks vigade tekkimise põhjuseks.

      Esimesed hetked on määrava tähtsusega. Arst ja patsient vaatavad teineteist. Tervitamine ei ole pelk rituaal, vaid põh-jus panna tähele teise välimust ja käitumist. Kas arst annab tervitades kätt ja esitleb ennast ametlikult, СКАЧАТЬ