Peremeditsiin. Steinar Hunskår

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma pean vastu

      „Kas ma lähen hulluks?“

      Surmahirm

      Eksistentsiaalsed probleemid

      Usulised kaalutlused

      Hirm ravi ees

      Kõrvalmõjud (valu, juuste kaotamine)

      Kirurgilised sekkumised (valud, narkoos, muutunud keha)

      Hirm pere ja sõprade reaktsiooni ees

      Seksuaalsed funktsioonid ja signaalid

      Koormaks jäämine

      Oma rolli kaotus

      Hirm majandusliku toimetuleku, sotsiaalse staatuse ja töö pärast

      Töö kaotamine või sellega mitte hakkamasaamine

      Väljaminekud, sissetulekute kaotus

      Sotsiaalne tõrjutus

      veenduma, et see, mis talle tundub mitteproblemaatiline, on seda tõesti ka patsiendi jaoks. Lihtsal seisundil võivad olla mõnikord tõsised tagajärjed, see võib olla ka probleemi jää-mäe tipp või lihtsalt ettekääne võtta ühendust tundlikemate teemade pärast. Seda ei saa arst teada, kui ta pole tähele-panelik ega küsi asjade kohta viisil, mis võimaldavad jõuda ka ootamatute vastusteni.

      Patsiendikeskne meditsiin ei tohi olla teatud rituaalide, küsimuste või sõnastuste kogum, mida arst peab kohustus-likult kasutama. Samuti ei ole tegu järeleandliku suhtu-misega, kus patsiendi arusaamad või ootused on alati tähtsamad kui arsti omad ja kus neid tuleb täita, näiteks aktsepteerida alternatiivmeditsiinilisi lahendusi või suunata patsient uuringutele ilma meditsiinilise näidustuseta. Samuti ei tähenda see, et psühhosotsiaalsetele seisunditele tuleks panna liiga palju rõhku.

      Autonoomia, eetika ja patsiendi õigused

      Patsiendikeskne meditsiin on abivahend täitmaks arsti eeti-lisi, aga ka seadusest tulenevaid kohustusi, mille keskne sisu on patsiendi kohtlemine võrdväärsena, tunnustavalt ja lugu-pidavalt. Arstid teavad haiguste kohta rohkem kui enamik patsiente, aga head kavatsused ei anna tervishoiupersonalile õigust võtta otsuseid vastu patsiendi selja taga. Patsiendid on nii oma probleemide kui ka nende tagajärgede täieõiguslikud omanikud. Patsientide ja tervishoiuteenuse vahelist usaldust täiendab tänapäeval patsientide autonoomia, andmetele juurdepääsuõiguse ja kaasotsustamisõiguse tugev juriidiline taust, mida reguleerivad seadused. Võlaõigusseadus ütleb, et „Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiu-teenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasne-vatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest“. Lisaks sätestatakse, et osuta-tud tervishoiuteenus tuleb nõuetekohaselt dokumenteerida ning et patsiendil on õigus nendele juurde pääseda ja nendega tutvuda. See seadus on tegelikult osa seaduste komplektist, mis üheskoos moodustavad terviku. Ülejäänud seadused on isikuandmete kaitse seadus, tervishoiuteenuste korraldamise seadus, psühhiaatrilise abi korraldamise seadus jt.

      Sõnade tähendus tuleneb kontekstist

      Arsti ja patsiendi vaheline kohtumine on üks ebatüüpi-lisemaid olukordi, mis üldse olemas on. Arstivisiidi ajal öeldakse ja tehakse asju, mis muidu oleksid mõeldamatud. Meesarst võib küsida võõralt naiselt tema menstruatsiooni või abielu intiimsete üksikasjade kohta. Ta võib paluda tal lahti riietuda ja uurida tema suguelundeid, ilma et kumbki osapool peaks seda kuidagi kummaliseks, solvavaks või alan-davaks. Avaldused, vestlusteemad ja tegevused, mis teistes olukordades on tabu, muutuvad võimalikuks, kuna kumbki osapool ei pea neid solvavaks või häbiväärseks.

      70

      Osa 1. Esmatasand

      Arsti ja patsiendi vahel tekkiv suhe ei ole tavaline ini-mestevaheline suhe. Patsient on arsti hinnangute suhtes haa-vatav ja vastuvõtlik ning tihti mõjutab vestlus arstiga teda väga tugevalt. Just seetõttu võib arstivisiidil olla mõnikord patsiendile „maagiline“ mõju ja seetõttu võib hea vestlemis-oskus mõjuda terapeutiliselt. Kuid terapeutilise potentsiaa-liga käib kaasas ka vastutus ja oht, et valedel sammudel või-vad olla ka tõsised tagajärjed.

      Professionaalsel rollil on meditsiinilistes olukordades mõju, mis sõltub osaliselt arsti omadustest. „Ma olen ju kõi-gest ekslik inimene, kes ei tea ega oska sugugi kõike, mida patsiendid arvavad ja soovivad,“ võib olla arsti isiklik mina-pilt. See on tõesti nii, kuid selleks, et mõista, milline mõju on arstil patsientidele, omastele ja koostööpartneritele, tuleb aru saada, et „arst“ on keeleline mõiste ja sotsiaalne institut-sioon, millele peetakse automaatselt iseloomulikuks mõju-võimu, tegutsemisjõudu ja usaldusväärsust. Arst peab olema teadlik oma öeldu ja tehtu mõjust. Isiklik tagasihoidlikkus ei kõrvalda arstirolli võimu ega võta ära kohustust olukordi targalt juhtida.

      Sõnatu kommunikatsioon

      „Sõna on dünamiit,“ kirjutas luuletaja Olav H. Hauge. Kuid ka sõnadeta suhtlus on väga võimas. Mitteverbaalsed ehk paralingvistilised elemendid annavad tavaliselt edasi rohkem infot kui kasutatavad sõnad ise. Sellised elemendid on

      − keele „muusika“, nagu hääletooni kõrgus, kõne tempo, tugevus, kõla, kordused, pausid, kattuvused (üks räägib enne, kui teine on lõpetanud);

      − tähtsad häälitsused ja hüüatused („mhmh“, „või nii“, „just“, „okei“, „ah soo“ jne);

      − mitteverbaalsed märguanded, nagu pilgu suund (arvuti-ekraan), žestid, pinges olek, puudutused, juuksed, riided, lõhn;

      − tooli kõrgus, valgustus, temperatuur, värvid, sisekujun-dus, kord.

      Arsti mitteverbaalsed signaalid näitavad, kas ta on huvitatud ja keskendunud või ärritunud ja kiirustav. Kui sõnad lähevad vastuollu mitteverbaalsete signaalidega, mõjuvad viimased tugevamini ja annavad mõista, mida arst tegelikult arvab (joonis 1.4.1).

      Patsiendi signaalide lugemine

      Verbaalne suhtlus on selge – me teame, millal see algab ja lõpeb. Mitteverbaalne suhtlus on pidev. Me tõlgendame ja mõjutame üksteist ka siis, kui oleme vait. Vesteldes saadame mitteverbaalseid signaale, mis ütlevad rohkem kui sõnad ja naeratused, mida otsustame edastada. Teiste väljendite tähelepanemine on õpitav, kuid nende tõlgendamine on alati seotud ebakindlusega, mistõttu tuleb küsida kontrollimaks, kas asjast on õigesti aru saadud. „Te näete oma pojast rääki-des kurnatud välja, on see nii?“

      Osade patsientide jaoks võib arstile verbaalselt vastu rääkimine olla võimatu, aga kehakeel võib edastada kõhk-lusi või vastumeelsust. Mitteverbaalsed signaalid võivad arsti jaoks olla ainuke viis mõista, et patsienti vaevab „miski“, mis tema sõnadest välja ei tule.

      Toomas Tuvi (18) on esimest korda arsti juures, põhjuseks akne, ja arsti-visiit lõppeb kiiresti. Arst paneb tähele, et Toomas jääb raskelt toolile istuma, ta paistab püstitõusmisega kõhklevat. „Paistab, et te tahate veel millestki täna rääkida. СКАЧАТЬ