Peremeditsiin. Steinar Hunskår

Чтение книги онлайн.

      64

      Osa 1. Esmatasand

      liiget. Samuti siis, kui ollakse tõendi saajaga tööalases, teenistuslikus või muus suhtes, kui arst on muul viisil isik-likult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud teki-tavad kahtlust tema erapooletuses.

      Loomulikult ei tohiks arst kirjutada tähtsaid tõendeid või haiguslehti lähedastele sugulastele või lähedastele kol-leegidele, aga probleem on selles, et need reeglid pudutavad ebameeldivalt paljusid inimesi, kes on teadlikult valinud oma lähedase või tuttava endale perearstiks. Üks võimalik lahendus on paluda oluline tõend väljastada oma kolleegil või deklareerida oma seotus patsiendiga ning selgelt väljen-dada oma erapooletust.

      Perearstipraksise töö ja korraldus

      Perearstipraksise pidamine on peale arstiks olemise ka äri pidamine. See toob kaasa isikliku ja majandusliku vastutuse ja tegutsemiskohustuse. Hästi organiseeritud arstikeskus võtab patsiente paremini vastu kui halvasti organiseeritud. Patsiendi ravi algab juba enne, kui patsient arstiga kohtub. Mida tähendab „hästi organiseeritud“, võib veidi erineda, ja üks perearstipraksise puhul rahuldust pakkuv külg on suur vabadus korraldada oma tööd selliselt, et see sobib konk-reetse arsti tööviisi ja heaoluga.

      Perearstisüsteem põhineb sellel, et arstid on peamiselt avaliku lepingu ja töö tegemiseks makstava toetusega era-ettevõtjad. Enamik perearste töötab mitme perearstiga prak-sistes ja töö on korraldatud mitmel viisil. On võimalus, et kaks või enam arsti peavad oma praksist (eraettevõtet) koos teistega ja jagavad ruume, varustust, abipersonali ja teisi kulusid kollektiivse lepingu alusel. See on administratiivselt lihtsam ja annab enam iseseisvust.

      Mõnes omavalitsuses on perearstid omavalitsuse palgal, rendivad neilt praksise ruume ja varustust. Sellisel juhul on arstid töövõtjad, ei kanna kohustust perearstikeskuse töö organiseerimise eest ega pea tegema ise investeeringuid.

      Perearstipraksis on kompleksne tegevus, kus erialane ja meditsiiniline tegevus on keskne, kuid vastutus lasub iga-päevase töö, majanduse ja personali eest ning peab täitma kõik praksise tegevusele esitatavad nõudmised. See tähendab, et arstid peavad selleks lisaaega eraldama, ostma sisse vaja-likke teenuseid (näiteks koristus, raamatupidamine, andme-kaitse) ja hoolitsema selle eest, et perearstipraksis oleks hästi organiseeritud tervishoiuasutus ja kasulik äritegevus. Pole kahtlustki, et osa arste, kes oskavad väga hästi perearsti tööd, keelduvad teiste rollidega seotud vastutusest ja tööst ning asuvad seetõttu kindla palgaga tööle teise perearsti juurde või valivad muu töö. Suundumus ongi erinevate töötamise viiside poole ning lähitulevikus on võimalik, et perearstisüsteemi algusaegadel valdavalt üksi töötanud arstid on liikunud tööle suurematesse keskustesse ja kollektiividesse.

      Töötajad ja peremeditsiini meeskond

      Tänapäevast perearstipraksist ei saa pidada ilma meeskonna-tööd tegemata ja pädevate kolleegideta. See, kui palju tööta-jaid ühe arsti kohta vaja läheb, oleneb sellest, milliseid funktsioone nad peaksid täitma. Tavaliselt on iga täiskohaga arsti kohta vähemalt üks täiskohaga pereõde. Osa perearsti-keskuseid on tööle võtnud ka registraatori. Mõnes perearsti-keskuses töötab ka teine pereõde või ka ämmaemand.

      Abipersonalil on terve rida funktsioone:

      − võtta vastu pöördumisi vastuvõtulauas ja telefoni teel,

      − vahendada ühenduse võtmist arstiga,

      − korraldada aegade registreerimist,

      − СКАЧАТЬ