Oma isa poeg. Emelie Schepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsaesisele tekkis kurd. Äkki, mõtles ta, on see keegi, kes sõitis valesti ja pööras nende sissesõiduteel ümber.

      Kuid siis kuulis ta läbi telefoni uksekella.

      „Uksekell, Jonathan,“ ütles Sam krediitkaardi PIN-koodi sisse tippides.

      „Jah … Aga noh, miks sa siis nüüd ära ei sure?“

      Jonathan oli täielikult mängust haaratud.

      „Kas sa siis lahti ei teegi?“ päris Sam, võttis kviitungi ja lahkus kassa juurest, koor käes.

      „Ei. Emme teeb.“

      „Kuule sina, väike laiskvorst.“

      „Mis on? Ma ju mängin.“

      Sam võpatas, kui kostis vali, kuid summutatud karje. Esmalt ta ei mõistnud, kust see tuli, vaatas segaduses ringi ja otsis silmadega midagi poest, enne kui mõistis, et see tuli telefonist.

      „Mis toimub, Jonathan?“ küsis ta, kuid ei saanud vastust. „Halloo? Jonathan? Mis toimub?“

      „Issi …“

      Jonathani hääl värises.

      „Issi, meie majas on keegi.“

      „Mida?“ kostis ta ja tundis verd tarretumas. „Kes siis?“

      „Emme, ta …“

      „Mis emmega on?“ küsis Sam ja kiirustas üle parkla. „Jonathan?“

      „Emme?“ kuulis ta Jonathani hõikamas.

      Nüüd värises hääl veel rohkem.

      „Ta ei vasta. Ta on seal lihtsalt pikali, põrandal,“ vastas Jonathan.

      „Põrandal pikali? Kus?“

      „Esikus. See mees lõi teda.“

      „Mida sa räägid?“ pahvatas Sam. „Kas keegi lõi emmet? Kes siis? Kes teda lõi?“

      Ta tõmbas autoukse hooga lahti ning heitis koorepaki kõrvalistmele.

      „Ma ei tea, ma ei julge alla minna. Ma nägin, et ta oli seal ja hõikas midagi …“

      „Mida ta hõikas?“

      „Ma ei tea, aga see oli mingi nimi.“

      Sam kohmitses autovõtmetega, et auto käivituks.

      „Kus sa praegu oled?“ küsis ta.

      Jonathani hääl kadus mootorimürasse.

      „Ütle, kus sa praegu oled,“ kordas Sam nõudlikult. „Ütle!“

      „Trepi juures, minu arust pole ta mind märganud. Emme!“ hõikas Jonathan.

      „Ei,“ manitses Sam. „Ära hõika, ole lihtsalt vait, eks?“

      „Olgu …“

      „Ma tahan, et sa oma tuppa läheksid. Kas saad seda teha?“ palus Sam.

      „Ma näen teda. Ta tuleb, issi! Ta tuleb!“

      Otsemaid tekkis rinnus paanika.

      „Sa pead mind nüüd kuulama. Mine oma tuppa ja pane uks lukku.“

      Torust kostis kiiret hingamist.

      „Kas sa lähed?“ tundis Sam huvi, ise kummivilinal tee peale keerates. „Sa pead kiirustama. Jonathan? Kuuled, mida ma räägin?“

      „Oota,“ palus Jonathan.

      „Mida sa nüüd teed? Mine ometi!“

      „Ma ei julge. Mõtle, kui ta …“

      „Sa ei saa sinna seisma jääda, sa pead oma tuppa minema. Ma olen telefonis sinuga, tee ruttu!“

      Sam kuulis kriuksuvat häält ja mõistis, et Jonathan oli oma toa ukse lahti teinud.

      „Issi, ma ei saa …“

      „Kas sa oled oma toas?“

      „Jah, aga ma ei saa ust kinni. Mõõk on kinni jäänud ja seda ei saa …“

      „Sa pead ukse lukku panema! Kuuled, mis ma räägin. Pane uks lukku!“

      „Ma ju püüan!“ nuuksus Jonathan.

      Äkki pööras mingi kaubik Sami ees tänavale ja ta oli sunnitud teepervele tõmbama. Auto tõmbus kreeni ja ta keeras tugevasti rooli, et mitte kraavi sõita.

      „Kobi eest!“ karjus ta kaubikujuhile ja alandas käiku, lisas gaasi ja möödus. Ta jätkas suurel kiirusel teed Åselstadi.

      „Kas sa said ukse kinni pandud?“ küsis ta Jonathanilt telefonis.

      „Seda ei saa panna!“

      Süda tagus rinnus, see polnud ealeski nii tugevalt tagunud kui nüüd. Kas ta peaks politseisse helistama? Ei, ta oli ju lubanud Jonathaniga jääda.

      „Jonathan, sa pead ennast ära peitma.“

      Ta kuulis põntsatust ja seejärel lohisevat heli.

      „Jonathan? Kas sa kuuled mind? Jonathan!“

      „Ma olen voodi all,“ sosistas poiss.

      „Tore, ole nii vaikselt ja liikumatult, kui saad. Saad aru? Täiesti vaikselt ja liikumatult.“

      „Ma kardan.“

      „Ma tean, aga ma olen sinu poole teel. Ma jõuan kohe. Ole lihtsalt vaikselt.“

      Sami käsi värises sedavõrd, et ta kartis telefoni käest pillata. Hetkeks kostis vaid mootorisurinat. Seejärel veel kriuksuv hääl telefonist ja Sam mõistis, et Jonathani toa uks oli jälle aeglaselt lahti tehtud.

      * * *

      Jana Berzelius vaatas Peri. Mehel oli käes valge paberkott ja ta oli riietunud laitmatusse helehalli ülikonda, valgesse särki, jalas mustad läikivad kingad.

      „Ma ostsin sushi’t kaasa,“ ütles Per ja ulatas Janale koti. „Tähistamiseks.“

      „Astu sisse.“

      Jana sulges tema järel ukse, vaatas, kuidas mees kingad jalast võtab ja köögi poole astub.

      Tundus endiselt harjumatu, et mees tema korteris viibib. Ta oli alati üksinda elanud, üksinda olnud, ja peale Peri polnud ta mitte kunagi kedagi külla kutsunud.

      Esimest korda kohtusid nad siis, kui Jana prokuratuuris just oma uude kabinetti astus. Nende ülemus Torsten Granath oli neid teineteisele СКАЧАТЬ