Oma isa poeg. Emelie Schepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud kuskil kõige vähematki jälge pärast seda, kui ta mõne kuu eest Vrinnevi haigla valvega palatist põgenes. Tal ei olnud ei passi ega krediitkaarti. Samuti puudusid tal aadress, perekond, sugulased. Ta oli elanud varjuna.

      Tänu ühe reisija vihjele sai politsei teada, et Peña on Gdanski praamil. Politsei oli teda praami sildumisel oodanud, ent mees oli märkamatult maale pääsenud. Pärast nädalaid kestnud intensiivset jahtimist õnnestus ta lõpuks kätte saada.

      Danilo ei olnud Norrköpingi arestimajja toimetamisest alates sõnagi lausunud. Ilmselt ei kavatsenud ta seda ka praegu teha.

      „Ärge mängige lolli, targem oleks meiega rääkima hakata,“ sõnas Mia niheledes.

      Ta kannatus on nüüd katkenud, mõtles Per. Seda oli nii näha kui ka kuulda. Hääletoon oli muutunud karmimaks ning sõnavool oli üha kiirem. Ehk oleks parem, kui Henrik ülekuulamise üle võtaks? Too oli alati rahulik ja arukas ning erinevalt Miast kõrgendas häält vaid õigetel juhtudel.

      „Olgu,“ ohkas Mia. „Kohtuprotsess algab nelja nädala pärast ja küllap jääb meil vaid loota, et te olete selleks ajaks rääkimise selgeks saanud.“

      Ühtäkki avas Peña suu.

      „Võtke minu eest Janaga ühendust,“ sisistas ta.

      Per võpatas, sest polnud absoluutselt valmistunud mehe sünge rämeda hääle kuulmiseks. Nähtavasti üllatusid samavõrra ka Henrik ja Mia, sest vaikus püsis ülekuulamisruumis veel mõnda aega.

      „Kellega?“ küsis Mia lõpuks.

      „Jana Berzeliusega.“

      Peña vaatas Miale otsa.

      „Kes on Jana Berzelius?“ küsis Mia.

      Mees irvitas.

      „Huvitav, kes nüüd lolli mängib?“

      Henrik kallutas end ettepoole.

      „Miks te Janaga kohtuda soovite?“ küsis ta.

      „Võtke temaga minu eest ühendust.“

      „Miks?“ küsis Henrik uuesti.

      „Ma tahan temaga kokku saada. Temaga veidi juttu ajada.“

      „See pole võimalik, te teate, et me ei või seda lubada.“

      „Ma tean. Aga teiega ma ei räägi.“

      Per nägi, et Peña lükkas tooli tahapoole. Äkki pööras ta näo laes rippuva kaamera suunas, vaatas otse tema poole ja sõnas:

      „Kõik on võimalik. Või kuidas, Per Åström?“

      * * *

      Jana Berzelius istus paljajalu pingil ja tundis, kuidas mask vastu nägu kleepub. See sarnanes suusamütsiga, milles on silmade ja suu jaoks avaused ja mis ulatub pikalt üle kaela.

      Ta vaatas oma sidemetesse mähitud käsi ning kuulas ruumis viibiva kümnekonna inimese häälekõma.

      Ise ei lausunud ta sõnakestki. Ta ei tahtnud riskida oma isiku paljastamisega. Sellepärast ta siia, sellesse illegaalsesse klubisse tulnud oligi. Anonüümsus oli siin enesestmõistetav. Mitte keegi liikmetest ei nimetanud kunagi oma nime, keegi ei näidanud oma nägu. Nad olid üksteisele võõrad, kuid neil olid samad vajadused.

      Muidu paiknes nendes ruumides kolimisfirma, ent nüüd olid kolimiskastid, kilesse pakitud mööbel ja kolimisalused pidanud ajutiselt koha loovutama mustale nelinurksele matile. Ootamatu koha ja tavatu kellaaja tõttu oli kõrvalistel isikutel raske aru saada, mis nende seinte vahel toimub.

      Jana tõstis käe ning kohendas maski. Tahtis olla kindel, et kangas katab kuklale kraabitud tähed. Juba üheksa-aastasest peale oli ta saanud kuulda, et ei tohi neid tähti mitte kunagi kellelegi näidata. Keegi ei pea teadma, mida need tähistavad. Keegi ei pea teadma, kes ta on, või pigem, kes ta lapsena oli olnud.

      Kõlas signaal.

      Nüüd oli tema kord.

      Ta oli just püsti tõusmas, kui märkas kindlal sammul üle ruumi sammuvat vastast.

      Mees oli pikk, ilmselt paremakäeline, jalas lühikesed tumedad püksid ja seljas särk.

      Jana kordas endale, et mask istub korralikult, pole vaja muretseda, ja tõmbas siis käed rusikasse.

      „Oled valmis?“

      Kohtunik hüüdis teda. Ta tõusis, noogutas mehele ning astus matile.

      * * *

      Sam Witell istus elutoadiivanil, jalgpall selja taga. Avaratest akendest paistis järve sillerdav vesi, helesinine õuemööbel ja muru kohal sumisev kihulaseparv.

      „Olgu, oled valmis?“ küsis ta naeratades Jonathanilt, kes püüdis tema kõrval rahulikult istuda.

      „Jah,“ noogutas Jonathan ootusärevalt.

      „Ma ei usu, las ma vaatan sind!“

      Sam vaatas poisi helesinistesse silmadesse. Jonathani valgel T-särgil olid väikesed kahvatud plekid ning teksapükste põlvedel suured augud. Hoolimata aukudest tahtis Jonathan justnimelt neid pükse kanda.

      „Ei, ma ei tea …“ narritas Sam. „Minu arust ei taha sa ikka minult kingitust saada.“

      „Issi, lõpeta ära!“

      Sam tõstis pilgu, kuuldes esiku poolt sügavat ohet. Vetsuuks oli poikvel ning põranda juurest paistis õrn valgusviir. Felicia tuleb kohe nende juurde. Ta teadis. Tundis ta kombeid. Oli püüdnud neid juba kaua kannatada, et kõik korda saaks.

      Diivan vetrus, kui Jonathan talle üha lähemale nihkus, et näha, mida ta selja taga peidab.

      „Kuule, ei vaata!“

      Sam tõukas poissi kergelt ja Jonathan kukkus naerdes tahapoole.

      „Tõsiselt, issi, anna see jalgpall mulle juba ära!“

      „Kust sa tead, et ma sulle jalgpalli ostsin?“ huvitus Sam.

      „Ma ju nägin, kui sa koju tulid. See oli kotis.“

      „Olgu, olgu. Oled nüüd valmis?“

      „Jaa!“

      Sami nägu tõmbus naerule, kui ta punasekirju jalgpalli välja võttis.

      „Ta-daa!“

      „Wow! Sigalahe! Aitäh, issi!“ hüüdis Jonathan ja kallistas teda kõvasti. „Sa oled maailma parim.“

      Miski kolises vetsus ja hetke pärast astus sealt välja Felicia, jalas kodused dressid ja seljas hall kampsun. Ta tuli tülpinud ilmel nende poole. Nägu oli kahvatu, huuled kuivad, silme all tumedad kotid.

      Sam kõhkles, СКАЧАТЬ