Oma isa poeg. Emelie Schepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paanikas püüdis ta oma kätt lahti päästa, et mask tagasi oma kohale tõmmata, ent mõistis, et on juba liiga hilja. Vastane oli juba näinud ta kuklale kraabitud tähti.

      Ei, kisendas kogu ta sisemus ning teda valdas meeletu raev.

      Jana tõmbas katte kuklale tagasi, virutas vastasele küünarnukiga tugevalt vastu reit, nii et too kooku tõmbus ja Janal õnnestus tema alt pääseda. Ta sundis mehe selili, istus kaksiratsi talle otsa ja peksis nii kõvasti, et kogu mehe keha vappus.

      Ta kuulis enda ümber hõikeid, ei hoolinud vastase hirmunud pilgust. Muudkui peksis ja tagus pidurdamatult, soovides meest nähtut unustama panna.

      Siis tundis ta haaret käte ümber. Mitu inimest tiris teda. Lõpuks mõistis ta, et vastupanu osutamine on asjatu ja lasi ennast vastasest eemale tõmmata.

      „Mida sa teed?“ karjus kohtunik talle.

      Ta ei vastanud, kuid jälgis teisi, kui nad looteasendisse tõmbunud vastase ümber kogunesid.

      „Segi oled või? Sa oleksid võinud ta ära tappa!“

      Jana tõusis, pööras neile selja ja astus matilt maha. Kohtunik hõikas teda tagasi, kuid tema võttis vaid oma koti ja lahkus.

      2.

      Kui Sam Witell kolm klaasi valgele puhtusest läikivale söögitoalauale asetas, kostis klirinat. Seejärel heitis ta pilgu kööki, Feliciale, kes seal külmkapi ees seisis.

      Edasi pöördus ta Jonathani poole, kes istus toolil ja nägi vaeva salvräti kokkuvoltimisega.

      „Kuidas läheb?“ küsis Sam.

      „Halvasti,“ vastas Jonathan. „Ma ei oska lehvikut teha!“

      „Oskad ikka,“ julgustas Sam. „Proovi uuesti.“

      „Kas ma ei võiks hoopis „Minecrafti“ mängida?“

      „Ma aitan sind.“

      Sam istus Jonathani kõrvale ja näitas, kuidas peab tegema, ent voltis ka valesti ja mõlemad puhkesid naerma.

      „Mis siin nii naljakat on?“

      Felicia oli söögituppa astunud, ta hääl oli kähe ja tülpinud.

      „Et salvrätid näevad välja nagu kakajunnid,“ vastas Sam, mille peale Jonathan uuesti naerma purskas.

      Felicia pilgutas silmi, muud ei midagi.

      „Koor on otsas,“ märkis ta. „Ma ei saa liharooga ilma kooreta teha.“

      „Kahju, et ma seda siis ei teadnud, kui ma töölt koju tulin. Võiksime äkki selle asemel piima kasutada? Või teha muud sööki?“

      Felicia ohkas tüdinult.

      „Olgu,“ vastas Sam. „Ma siis lähen.“

      „Kas ma võin kaasa tulla?“ küsis Jonathan, kui Felicia oli lahkunud.

      „Ei-ei,“ vastas Sam ja lükkas juuksed õrnalt poisi näolt eemale.

      „Miks ei?“ päris too pettunult.

      „Sest parem on, kui sa seni salvrätid ära voldid, kuni mina ära käin.“

      „Miks ma neid üldse voltima pean?“

      „Et emmele rõõmu valmistada.“

      „Aga emme ei ole ju kunagi rõõmus,“ vastas Jonathan ja viskas salvräti lauale.

      Sam kergitas poisi lõuga.

      „Ära nii ütle,“ ütles ta ning tundis hinges kasvavat pitsitust, nähes, kuidas poisi nukker pilk end temasse puuris.

      „No aga ta ju pole kunagi,“ vaidles Jonathan ja pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida.

      „Ikka on,“ vastas Sam põgusalt naeratades ja lükkas salvrätid tema poole. „Ta lihtsalt ei näita seda kuigi sageli välja. Saad aru, emmele meeldib rahus olla. Sa ju tead seda, ma olen sulle seda mitu korda öelnud.“

      „Kas ta sellepärast ei kallistagi?“

      „Kas sa tahad kallistust, mis? Tule siia, marakratt, siis sa veel näed ühte kallistust.“

      Sam surus väikese keha tugevasti enda vastu.

      „Appi,“ naeris Jonathan.

      „Süüdista iseennast,“ ütles Sam ja kallistas veelgi kõvemini, enne kui lahti lasi. „Ja vaata, et sa salvrätid nüüd kokku voldid, ma olen kohe tagasi.“

      * * *

      Henrik Levinil oli raske Danilo Peñat mõtteist välja saada. Hoolimata valvest, oli mehel õnnestunud Vrinnevi haiglast põgeneda. Silme ette kerkisid üksikud mälupildid. Rünnaku ohvriks langenud meditsiiniõdedest, valvurist, kes pikali löödi, ja veristest sõrmejälgedest ustel.

      Nad olid teda igalt poolt otsinud, ent asjata. Peñal õnnestus end varjata ja enne Gdanski praamile sattumist kuskil peita. Henrikul oli kange kahtlus, et nad ei saa kunagi teada, kus. Kuid sellel polnudki nii suurt tähtsust, enam mitte. Tähtis oli see, et neil oli õnnestunud ta kinni nabida ja et ta astub varsti kohtu ette.

      Henrik võttis trepikäsipuust kinni ja astus viimased sammud politseimaja kolmanda korruseni. Peagi peatus ta vanemuurija Gunnar Öhrni uksel ning nägi toda seismas näoga akna poole, mobiiltelefon kõrva ääres. Henrik liikus hääletult kabinetti ning vaatles Gunnari higist selga ja vagusid kuklal.

      „Aga sa ei saa lihtsalt eeldada, et mina pean … Jajah, ma tean, et kohal viibimine on kohustuslik, aga … Ei, seda ma pole öelnud, sa pead ju … Halloo? Kurat küll!“

      „Probleemid?“ küsis Henrik, kui Gunnar ümber pööras.

      „Ma sain just kaela ühe kohustusliku lastevanemate koosoleku. Ilmselt võtab Snoka läbi Adami meeskonna jalkamatšid ja koosolek ise polegi probleem, vaid see, et ma sain sellest teada alles praegu, pool tundi enne algust.“

      Gunnar tõmbas käega läbi oma hallide juuste.

      „Mida sa ka ei teeks, aga oma naisest ära lahku mine. Võid seda mulle lubada?“

      Henrik noogutas.

      Lahkukolimine Anneli Lindgrenist oli Gunnarile rängalt mõjunud. Kuigi ta elas nüüd uue naise, Britt Dybergiga, ei paistnud ta kuigi rõõmus olevat. Mõlemad naised töötasid Gunnariga samas majas, Anneli kriminalistina ja Britt teabekoordinaatorina ning Henrikule tundus, et king võis pigistada just sealt.

      „Kus Mia on?“ küsis Gunnar ja pani mobiiltelefoni lauale.

      „Tal oli vaja koju minna, pidi kellegagi õhtusöögile minema.“

      „Selge,“ ühmas Gunnar. „Lase kuulda. Mis sul Peña kohta rääkida on?“

      „Mitte СКАЧАТЬ