Kõnnuküla. Stina Jackson
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kõnnuküla - Stina Jackson страница 6

Название: Kõnnuküla

Автор: Stina Jackson

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916120385

isbn:

СКАЧАТЬ sa silmas pead?”

      „Sa räägid seda sellepärast, et tahad midagi vastu saada, on ju?”

      „Ma ei taha teilt kummaltki mitte sittagi. Ma tahan ainult seda, et Vidar Björnlund lõplikult põlvili maas on. Esimese asjana tahan ma näha, kuidas ta kaotab varanduse, mis poleks pidanud eluilmaski tema oma olema.“

      Liam lükkas tooli tagasi ja tõusis. Juha põrnitses talle otsa, kaalus käes nuga.

      „Ja sa oled kindel, et raudkapp on olemas?”

      „Sama kindel kui selles, et päike hommikul tõuseb ja õhtul looja läheb. Oodake, küll näete.”

      Juha kadus pimedusse, keeras nende poole selja ja hakkas põrandal seisvas kirstus sobrama. Valge tolmuloor ümbritses teda nagu suits ja ajas nina sügelema. Viimaks tõi ta kuuldavale kerge mühatuse ja hoidis midagi käes, see oli kolletunud paber, millele aeg ja rasvased sõrmed olid jäljed jätnud. Võiduka liigutusega pani ta paberi nende vahele lauale.

      „Mis asi see on?”

      „Teil on ju silmad peas? See on kaart.”

      Paber nägi välja nagu lohakalt joonistatud plaan: väriseva tindijoonega tõmmatud esik, köök ja kamber. Uksed ja aknad hoolega ära märgitud, mustad nooled juhatasid kambrisse. Selle ühte nurka oli keegi rasvase musta risti teinud. Juha kummardus laua kohale ja lõi noa risti keskele, nii et tera vibreeris.

      „Seal see ongi,” sõnas ta. „Vastus teie unistustele.”

      *

      Liv jõi köögikapi juures püstijalu kohvi, et ei peaks isa kõrvale istuma. Vidar vahtis aknast välja ja otsis inimtühja kruusatee äärest elumärke. Tal olid tugevad riided seljas ja nuga vööl, kuigi praegusel ajal lasid tema käed tal seda harva kasutada. Ta ei vaadanud kunagi telerit, ei lugenud ühtegi raamatut, ei lahendanud ristsõnu ega mänginud võiduajamistel. Tema päevad kulusid sellele, et kohvi juua ja külal silm peal hoida. Isegi kui ta keeldus naabritega tegemist tegemast, pidi ta teadma, mis neil käsil on. Ta hoidis neid sama halastamatu valve all nagu omaenda peretki. Vanamehe eest ei jäänud midagi varjule, tema häguseks tõmbunud silmad nägid endiselt kõike.

      Liv ei öelnud Simoni toast leitud viinapudeli kohta sõnagi, Vidar avastab selle mingil ajal nagunii.

      Teed mööda sõitis üks auto, Vidar tõusis nii kiiresti püsti, et liigesed naksusid, sirutas ahnelt kaela.

      „Kas sa näed, Karl-Erik on jälle väljas ja sebib ringi. Et nad sellelt raipelt ka lubasid ära ei võta.”

      „Istu maha ja ära jõllita.”

      „Ta pole kunagi piisavalt kaine, et autot juhtida, asi lõpeb sellega, et ta sõidab mõne vaesekese surnuks.”

      Liv vaatas porist kruusateed, päike peegeldus sulavees. Kuulis, kuidas Karl-Eriku auto suurele teele kadus. Ta teadis, et Vidari põlgus naabrite vastu tuleneb üksindusest, isa ei tea enam, kuidas inimestele ligineda, lähedus hirmutab teda, muudab ta mürgiseks.

      „Meie mootorsaag on vilets,” ütles Liv.

      „Ah soo?”

      „Ma ei kavatse kõiki puid käsitsi ära teha.”

      „Poiss võib sind aidata. Midagi peab ta ju nende musklitega tegema, mis ta endale kasvatanud on.”

      Vidar mälus pikkamisi saia. Hommikuti kasutas ta ainult võid, kate pidi lõunani ootama. Liv valas veel kohvi ja vaatas õues olevat kurba puuhunnikut. Kõige halli taustal oli punane kirvevars nagu kile karjatus. Mootorsaag kuulus tarbetute esemete hulka, kui ta uut tahab, peab ise ostma. Mees, kes endale juustuviilugi ei luba, ei luba endale ka uut mootorsaagi.

      Vidar silus enda ees lebavat ajalehte parkunud käega, talle vahtisid vastu majamüügikuulutused, millele Liv oli punase pliiatsiga ringi ümber tõmmanud. Ta tegi majadele ringid ümber näitamaks Vidarile, et tema ja poiss on valmis sealt lahkuma. Algul, palju aastaid tagasi, oli see Vidarit ärritanud, aga nüüd tegi asi talle ainult nalja.

      „Linnas sa ka elada ei taha. Ainult heitgaasid, rämps ja aukus silmadega inimesed, siin saab õhtuti vähemalt taevatähti näha.“

      Kui Vidar tõusis, et veel kohvi võtta, otsis Liv vannitoast endale pelgupaika. Ta pissis roostetanud potti ja pärast toetas käed tükiks ajaks vastu mõranenud kraanikaussi. Peegel oli samuti katkine, selle vasakus nurgas oli pragude ämblikuvõrk. Ta hoidus iseennast vaatamast, väsinud suu ja kurvad silmad muutsid ta veel väsinumaks ja kurvemaks. Lagunemas polnud ainult maja, tema nägu oli ka pragusid täis. Ta kuulis, kuidas Vidar köögis ümiseb. Vidar on vana, tema peaks surma peale mõtlema, ja ikkagi mõtles selle peale ainult Liv ise. Ta mõtles iga päev, et enam ei ole palju jäänud, ta peab lihtsalt veel mõne aasta välja kannatama. Siis saaks elu alata.

      Kui Liv kööki tagasi tuli, istus Vidar jälle oma toolil. Neil oli otsekui vaikiv kokkulepe, et nad peavad kogu aeg teineteisest mööda tantsima. Kui üks laua ääres istus, seisis teine köögikapi juures, kui üks liikus, seisis teine paigal – peaaegu nii, nagu ei peaks maja vastu, kui korraga liiga palju liigutakse. Ehkki nad elasid Livi sündimisest saadik ühe katuse all, oli vahemaa nende vahel aina kasvanud.

      Tee peal sõitis mööda üks ATV ja Vidar kummardus kardina varju. Kuuskede vahelt paistis fliisjakk.

      „Kuramus, vaata aga,” lausus Vidar, „nüüd on Modig endale jälle uue mänguasja ostnud. Mehel pole punast pennigi taskus, aga uued asjad peavad küll olema.”

      „Kust sina tead, et see uus on?”

      „Mul on ju silmad peas! Vana oli must, see on punane.”

      Liv astus akna juurde. Douglas Modig oli tõkkepuu ette seisma jäänud ja tõstis tervituseks käe. Liv lehvitas vastu.

      „Võib-olla saan ma tema käest mootorsaagi laenata,” sõnas ta, „seniks kui me endale uue hangime.”

      Vidar hakkas köhima, röga ragises kopsudes.

      „No kurat,” ütles ta, kui oli hinge tagasi tõmmanud, „seda värdjat ma küll oma krundi peal näha ei taha. Parem teen juba ise puud ära.”

      Peagi oli Liv taas raiepaku juures. Kevadine päike oli nii ere, et ta pidi kirvest tõstes silmad kinni panema, ja kui see langes, lõhestas ta sellega oma isa pea.

      1 Tegemist on sõnamänguga. Liv tähendab rootsi keeles elu ja livegen pärisorja, kelle elu kuulub peremehele. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить СКАЧАТЬ