Kõnnuküla. Stina Jackson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ varju seisma ning kui ta neid vaatas, tundusid tema silmad hämaruses põlevat. Hääl oli kähe, justkui oleksid häälepaelad ta kõris rooste minema hakanud. Küllap nii läheb, kui inimesel pole kellegagi rääkida.

      „Ma näen teie nägudest, et te olete sihukesed lollpead, kes mootorsaaniga rebaseid jahivad.”

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” lausus Liam. „Kas me näeme välja nagu mingid kuradi jahimehed?”

      „Aga te jahite raha, eks ole? See on teie elu mõte: narkots ja kiire raha.”

      Liam tajus, kuidas Gabrieli vastu põrandat kõpsutav jalg värinaid tekitab. Kumbki ei lausunud sõnagi.

      „Te ei too vanale mehele kohvi ja puru lihtsalt sellepärast, et kenad olla, eks ju? Te tahate oma vaeva eest tasu.”

      „Me ei tegele heategevusega, kui sa seda mõtled,” ütles Gabriel. „Asi peab õiglane olema.”

      Juha kõkutas kiledat naeru. Liam vaatas silmanurgast lauaplaadi sisse löödud nuga, tal tarvitseks vaid käsi välja sirutada ja terariist oleks tema pihus. See rahustas teda.

      Juha riputas kohvikannu tule kohale.

      „Te olete näljased,” ütles ta, „ja see meeldib mulle. Mina olin ka kunagi näljane. Aga kui oled piisavalt kaua nälginud, ei kuule sa enam, kuidas magu kisendab. Siis saabub surmavaikus.”

      Kähedusest hoolimata oli tema hääl meloodiline, otsekui tahaks ta sõnu lauldes kuuldavale tuua.

      „Ma tundsin noorest peast teie isa,” jätkas ta. „Me käisime koos koolis. Oli tema alles kuramuse sell. Tujud nagu mägral, iial ei võinud teada, kelle poolt ta on, aga kui jamasse sattusid, oli tema alati olemas.”

      „Paps on surnud,” sõnas Gabriel.

      „Tean küll. Vähi eest ei saa keegi peitu pugeda; kui see sulle sõrad sisse lööb, siis ei jää muud üle, kui aerud paati tõmmata ja otsad anda.”

      Ta oli ennegi maininud sõprust nende isaga, siis kui esimest korda rohtu ostis, püüdis nende usaldust võita. Liamil oli tunne et praegu on sama asi, et Juha kasutab nende kadunud isa selleks, et nad teda usaldaksid.

      Juha kratsis oma sissevajunud rinda, tema pilk oli tulle suunatud, toas levis kohvilõhn. Liam ja Gabriel vaatasid teineteisele otsa, ootasid.

      „Mul on teile üks töö,” ütles Juha viimaks, „kui te huvitatud olete.”

      „Mis töö?” küsis Gabriel.

      Juha muigas, valas kohvi, pani paar auravat kruusi vaikselt nende ette lauale. Tulekolde kõrval troonis tohutu suur kirves. Tera läikis leekide paistel. Liamil hakkas sees keerama, lämmatav palavus ja loomanahkade hais ajasid südame pahaks.

      Juha jäi laua otsa juurde seisma, õõtsus varvastel, tõi tulise kohvi peale puhudes kuuldavale viliseva heli.

      „Siin lähedal on üks puutumata kullakaevandus. See on lihtsalt olemas ja ootab teiesuguseid äranälginud vennikesi.”

      Aja ja higi tõttu värvi kaotanud kampsun rippus tema ülakehal nagu lõtv nahk. Püksisääred olid pikalt lõhki ja kahvatu ihu paistis. Temast hoovas kuuseokaste ja niiske mulla lõhna. Ootamatu liigutusega kahmas ta köögilaualt noa ja hakkas teraga küünealuseid koukima. Liam kõõritas ukse poole. Ainult kolm sammu, siis oleks ta jälle õues värske õhu käes.

      „Me tahame oma raha,” ütles ta. „Sa said oma puru ja nagu mu vennas ütleb, mingi heategevusega me ei tegele.”

      „Mul oli ka kunagi vend,” lausus Juha. „Me olime alati kahekesi koos, täpselt nagu teie. Olime võitmatud, mina ja vend, terve maailm oli meil jalge ees. Aga siis võttis see sindrinahk kätte ja suri ära ning siis sain ma aru, et siin ilmas pole mingit õiglust. Saatus lihtsalt naerab su üle.”

      Ta krimpsutas justkui valu pärast nägu, ei öelnud tükk aega midagi, kõik oli vaikne, ainult tuli tema selja taga elas oma elu, leegitses ja praksus. Hämaras valguses oli raske tema näost midagi välja lugeda, raske sammu võrra ees olla. Gabrieli jalg leidis laua all Liami oma ja tonksas teda.

      „Räägi sellest kullakaevandusest lähemalt,” sõnas ta. „Kus see asub?

      Juha nägu tõmbus kõverale muigele.

      „Kas tunnete Kõnnukülas kedagi Vidar Björnlundi?”

      „Seda ihnuskoid tunnevad ju kõik.”

      „Ta võib elada nagu kirikurott, aga raha on tal küllalt ja jääb ülegi. Too kooner on seda aastate jooksul hunnikute viisi kokku ajanud. Ja panka ta ei usalda, suur osa pappi on tal oma toas raudkapis. Ta on vana ja väeti, teda oleks sama lihtne paljaks röövida kui väikeselt lapselt kommi varastada.”

      Gabriel kergitas kulmu.

      „Kust sina seda kõike tead?”

      „Tean, sest me ajasime kunagi ammu äriasju. Tollal, kui ma olin ikka veel liiga loll, et aru saada, mis mees ta on. Ta pettis ausatelt inimestelt maid välja, et neid siis metsafirmadele edasi müüa. Ta on tõeline kuradi ahnepäits. Tütar on kõik, mis tal on, tolle nimi on Liv, kuigi Livegen^[1.] sobiks talle paremini, sest mingit oma elu pole sellel vaesekesel kunagi olnud. Ta elab ikka Kõnnukülas isa juures, ehkki tal on poeg, kelle eest hoolitseda, või ehk just sellepärast.“

      Juha keeras pead ja sülgas tulle, tema põsed olid jumet juurde saanud ja hääl muutus edasi rääkides ebakindlaks:

      „Raudkapi koodi teab ainult Vidar, kui asi varandust puudutab, ei usalda ta isegi omasid. Tütar ja lapselaps tantsivad mõlemad tema pilli järgi. Niikaua kui tema elab, pole neil mingit sõnaõigust, ja nad ei hakka teid takistama, seda võin ma kinnitada. Nii et nemad jätate rahule, kas kuulsite? Pole mingit põhjust tütrele ega lapselapsele kallale karata. Peate ainult vanatoil ootamatult natist kinni saama ja papp on teie.”

      Liam heitis pilgu Gabrielile, tolle ninasõõrmed olid tõmblema hakanud ja silmisse ilmus uus sära.

      „Miks sa ise sinna ei lähe, kui see nii kerge on?”

      Juha nägu võttis kannatava ilme, see muutis ta vanaks.

      „Ma ei saa enam alevikus käimisegagi hästi hakkama, ei kannata inimeste nägemist, veel vähem papi järele minekut. Annan siis parem teiesugustele sobilikumatele jõududele võimaluse. Ma tean, et teie suudate selle ära teha.”

      „Sul on raha otsas, eks?”

      „Kuradi päralt, ei ole. Mul pole puudust. Ma olen lihtsalt Vidar Björnlundist nii kuradima tüdinud, see juhmakas on küllalt kaua valitseda saanud. On viimane aeg anda talle õppetund või kaks.”

      Juha vaatas süngel pilgul ainiti Liamile otsa ning tõmbas endal demonstratiivselt noaga üle kõri. See nägi koomiline välja, ometi käis Liamil judin üle selja. Ta vaatas Gabrieli, nägi tolle näol uut helki ja teadis, et vend on juba otsusele jõudnud – polnud kuigi palju vaja, et tema nälga ellu äratada. Alalist unistust kiirest rahast. Tema ise polnud nii kindel. Ta nägi vaimusilmas Vanjat, unelmaid, mida ta oli tüdrukule juba enne tolle sündimist pununud. Unistusi tavalisest elust, mitme toaga majast, puhastest pindadest, kus pole häbi. Ta mõtles СКАЧАТЬ