Kõnnuküla. Stina Jackson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli midagi uut, Juha polnud neid kunagi sisse kutsunud. Tavaliselt oli nii, et kui ta soovitu kätte oli saanud, peletas ta nad lihtsalt eemale, otsekui oleksid nad kodutud koerad, keda ta toita ei jaksa. Esimest korda kutsus ta nad üle oma läve. Toas põles tuli, Liam nägi selle valgel jahipüsse, mis rippusid kolde kõrval korralikult reas. Kaminasimsilt vahtisid neile abitult vastu väikesed loomakolbad.

      „Tulge aga sisse,” ütles Juha, „ma ei hammusta.”

      Paar hingetut sekundit oli kõik vaikne, kuulda oli ainult tule praksumist ja puulatvades kohisevat tuult. Majast peibutas neid Juha tögav muie. Liam tõmbas enne majja astumist kopsud värsket õhku täis. Neid ümbritses väikese ruumi soojus, ninna lõid võõrad lõhnad ja silmad püüdsid kõigest väest näha kõike, mida hämarus endas peitis. Oli tunne, nagu astuks otse mingisse auku. Pimedasse vappuvasse lõksu.

      *

      Liv oli koidikuga kahekesi. Raagus kaskede vahelt immitses valgus ja laotus mustava metsa kohale nagu hõõguv kärn. Talu oli tal selja taga ning ta hoidus ringi keeramast. Hingeõhk oli nagu kilp maailma vastu. Ta ei näinud, et tuled põlema pandi, ei kuulnud, et keegi hüüab tema nime. Alles siis, kui kõhn lapikoer padrikust välja tormas ja tema ümber keksima hakkas, lõi ta kirve paku sisse ja keeras ringi.

      Vidar seisis terrassil, tema silmad olid nagu mustad pilud.

      „Tule sööma,” hüüdis ta käriseva häälega.

      Seejärel oli ta kadunud. Liv rapsis jope puhtaks ja hakkas vastutahtsi maja poole minema, tema sammud kõlasid vaikuses nagu trummilöögid.

      Köögis olid vanatoi, poiss ja kohvilõhn. Vidari käed olid öö jooksul konksu tõmbunud ja kui hommik kätte jõudis, olid sõrmed nagu jäigad küünised, mis suutsid vaevu kohvikruusi suu juurde tõsta. Simon lõikas keskendunult ja hoolikalt talle saia ning määris võid peale.

      „Vanaisa, kas sa rohtu võtsid?”

      Vidar ainult mälus edasi. Rohud olid midagi niisugust, mida ta tunnistada ei tahtnud, ja kui Simon poleks igal hommikul tablette kenasti vikerkaarena ritta pannud, poleks ta neid kunagi võtnud.

      „Ära neid kohviga alla neela, siis tekivad kõrvetised.”

      „Sa naaksud hullemini kui mõni vanamoor!”

      Kuid Vidar neelas tabletid ükshaaval alla, ja sellega ühele poole saanud, patsutas ta ettevaatlikult Simoni kätt, mis oli tema omast suuremaks kasvanud, ning poiss naeratas maha vaadates. Liv pööras pilgu ära, pani imeks, kust poiss oma headuse, oma helguse saanud on. Temalt küll mitte.

      Ta läks üles oma tuppa riideid vahetama. Simoni toa uks oli paokil ja seal valitsev hämarus tõmbas Livi pilku. Tekk oli voodilt maha libisenud ning vedeles hunnikus põrandal musta pesu ja riiulitele mitte mahtunud raamatute saarte kõrval. Aknakate oli alla tõmmatud ja ainuke valgusallikas oli kirjutuslaual sahisev vana arvuti. Liv oli selle poisile Vidari vastuväidetest hoolimata ostnud ja arvutist oli üksildasele poisile midagi sõbrataolist saanud. Seal käis terve omamoodi elu, millest Liv midagi ei teadnud.

      Liv seisis uksepraos, hingas sisse teismelise lõhna: higised sokid ja ängistus. Ta kuulatas hääli, mis köögist kostsid, lükkas siis ukse lahti ja astus sisse. Põlved naksusid, kui ta teki põrandalt üles võttis, õhku paiskus tolmupilv. Voodi all läigatas midagi, kummardudes nägi ta, et see on ilma sildita klaaspudel.

      Viinalõhn oli nii tugev, et tal polnud vajagi korki lahti keerata, et teada saada, mis seal sees on. Mingisugune puskar, nii kange, et võttis silmist vee välja, ilmselt Vidari oma.

      „Mida kuradit sa teed? Miks sa minu asjades sorid?”

      Simon seisis uksel, nägu vihast tume. Liv ajas ennast sirgu, hoidis pudelit mõlema käega, jahe klaas tundus naha vastas sile.

      „Ma tahtsin su voodi ära teha,” ütles ta. „Ja leidsin selle.”

      „See pole minu oma. Ühe sõbra oma on lihtsalt hoiul.”

      Nad mõlemad teadsid, et see on vale, mingeid sõpru ei olnud. Aga Liv ei saanud seda öelda. Ta pühkis pudeli tolmust puhtaks ja pani ettevaatlikult kirjutuslauale arvuti kõrvale. Mõtted tormasid verega võidu, Simon on seitseteist aastat vana, pole mõtet selle pärast tüli tõsta. Võib-olla on hea märk, et ta tegeleb säherduste asjadega, mis kuuluvad teismeea juurde.

      „Missuguse sõbra?” küsis ta.

      „Tühja sul sellest.”

      Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa, Simoni kulmude vahele oli tekkinud kurd. See muutis ta Vidari sarnaseks. Siiski nägi Liv poisi näos iseennast. Trotsi ja janu millegi muu järele, vabaduse järele. Kui Simonit poleks olnud, ei seisaks ta praegu siin, majas, kus ta sündis. Siis oleks ta kusagil kaugel eemal. Simon ilmselt teadis, et kõige põhjuseks on tema, võib-olla sellepärast oligi vahemaa nende vahel kasvanud. Liv mõtles, kas poiss on endale viimaks sõpru leidnud, võib-olla hullemat sorti, niisuguseid, kes joovad ja kaklevad. Või istub ta õhtuti üksinda arvutiekraani sinakas valguskumas ja trimpab. Mõlemad võimalused muutsid Livi keha raskeks.

      Simon küünitas käe seljakoti järele, vihavärv oli tema põskedelt kadunud.

      „Ma jään kooli hiljaks.”

      Liv noogutas.

      „Õhtul räägime pikemalt.”

      „Ma ei taha, et sa minu toas käid, kui ma ära olen.”

      „Ma lähen nüüd.”

      Simon ootas, kuni ta toast väljus, tõmbas siis ukse demonstratiivselt kinni ja pani lukku, enne kui trepist alla läks. Liv järgnes talle, vaatas udejat poisikukalt ja mõtles kõigile kordadele, kui oli näo sinna vajutanud ja kopsud tema lõhna täis tõmmanud. Kõikidele öödele, kui ta oli poisi kaitsvalt kaissu võtnud, käe habraste abaluude vahele pannud, lihtsalt veendumaks, et poiss hingab, et ta ei sure ega jäta teda maha. See oli nii ammu, ühel teisel ajal.

      Liv ja vanatoi seisid köögiakna all ja vaatasid bussi peale minevale poisile järele. Saatsid pilguga tema vibalikku kuju, kuni mets selle alla neelas.

      „Ma arvan, et tal on mõni eit,” sõnas Vidar.

      „Ah soo?”

      „Mm. Ma tunnen lõhnast, ta lõhnab teistmoodi.”

      „Mina pole tähele pannud.”

      Vidar võttis suhkrutüki hammaste vahele ja lörpis alustassilt kohvi, heitis Livile paljutähendava pilgu.

      „Ta on oma emasse läinud, tõesõna. Varsti ei tule ta enam ööseks koju.”

      *

      Juha Bjerke majas oli raske hingata. Liam ja Gabriel istusid kipaka laua ääres, kõhn mees tammus nende ümber ringiratast. Tema saapad kergitasid üles pisikesi tolmupilvi ja kuuseraage, suitsust raske õhk pani silmad kipitama. Tema pilk vilas nende vahel, ta ei lasknud endale silma vaadata.

      „Peate mulle andeks andma,” sõnas ta, „aga ma pole inimestega harjunud.”

      Liam püüdis hinge pugevat vastumeelsust varjata. Ta kõõritas Gabrieli poole, vennale СКАЧАТЬ