Vernon Subutex 2. Virginie Despentes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui Charles talle ütles, ma ei taha isaks saada, siis tema kaotas tite ära. Küll ta tuuritas, küll pidas viha, aga ära kaotas. Täitsa üksi, kusjuures, ei kutsunud Charles’i kaasa ega küsinud mitte üht franki toetust. Ta on kange naine. Käitus nagu õige prole. Miski ei liida nii nagu katsumused, proled on õppinud kokku hoidma. Véro on ikka vanamoodi, sündinud õpetajast, kes oli talupojale mehele läinud, sihuke oma meest juba alt ei vea. Charles nägi ju kõrvalt, kui raske oli Vérol titemõte maha matta. Ja ega see talle endalegi, mingis mõttes, nüüd päris niisama lihtne polnud. Aga tuleb realist olla, kaks sellist kõri koos, see vaene räbal oleks võinud öö otsa röökida, keegi poleks üles ärganud. Ja veel niisuguste lõustadega, nagu neil on, mihuke see vänts neil veel tulnud oleks? Véro oli ta ära kaotanud. Mitte nagu see teine, partikliga lehm. Kui Charles’i hea õnn selle võltsparunessi kõrvu jõuaks, küll see juba isadustestiga viuhti platsis oleks. Ja meesterahval pole ju mingit sõnaõigust, tema on seaduse sunnil isa. Eit nõuaks oma osa kõlisevast ja kütaks talle põrgut. Véro kukuks räuskama ja märatsema, eks ole mooril selleks ka õigus.

      Tegelikult polnud tal plaanis ka Vérole rääkida. Mitte nii ruttu. Ta tahtis asja korralikult läbi mõelda, enne kui suu lahti teeb. Ta oli läinud Pyrénées’ tänavale, astunud sisse postkontorisse, et telefoniraamatut küsida. Ta tahtis otsida Française des jeux’ numbrit, aga teenindaja, noor, paks ja õel neegrinaine, oli talle näkku irvitanud. Postkontorites polnud enam ei telefoni ega telefoniraamatut. Charles läks üleolevaks, „see on nüüd küll hea nali, et sidejaoskonnast helistada ei saa”, ja teenindaja oli ta naeratades paika pannud, „jätke nüüd, te olete liiga noor, et ikka veel sidejaoskond öelda!” Polnudki teine nii juhm, kui välja paistis. See oli Charles’il suu kinni pannud, ta oli ohanud ja suurema skandaalita minekut teinud. Ta oli jõudnud Gambetta väljakule, aga kõrts, kus pidi tema mälu järgi olema telefoniputka, keldrikorrusel, oli ära renoveeritud. Nad ikka ei suuda ennast tagasi hoida. Süsteem toimib kenasti, kõik on rõõmsad, teostus töö- ja lollikindel – ja siis on neil vaja korralik asi maha lammutada, et panna püsti nihuke kaadervärk, millest keegi midagi aru ei saa. Viimane moeröögatus on avada baare, kus tinutajatel on ebamugav olla. Oma põhituumikule annad sina jalaga persse. Pärast nad kõik nutavad, kui tuleb kinni panna. Aga üks baar ei saagi püsida kolme turisti najal, kes grillvõileiba mekutavad. Püsimajäämiseks on vaja raudvara, omi poisse, kes on valmis joomise nimel kodud maha müüma. Kui sa juba müüd alkoholi, siis on sul vaja tulihingelist klientuuri, mitte mingeid maasika-kir’i limpsijaid.

      Charles oli niisiis telefonikaardi ostnud. Ai raisk, kui siis oleks välja tulnud, et kogu asi on tema enda vaimusünnitis, et ta polnudki midagi võitnud, oleks ta just pannud hakkama kümme eurot kaardi peale, mida ta enam kunagi ei kasutaks. Charles hoiab telefonidest eemale. Ta ei kuule enam väga hästi, ei saa aru, mida talle räägitakse. See on jõle tüütu, ta vastab täitsa huupi, lõugab midagi. Ta oli asunud otsima avalikku putkat kusagil rahulikus kohas, kus poleks ohtu, et keegi ukse lahti lööb ja ta ära tunneb: mis asja sa vana oinas siit otsid? tule teeme ühed klõmakad parem.

      Ta ei teadnud, kuidas sõnastada seda, mis tal öelda oli. „Minu valduses on võidupilet” või „ma helistan sooviga saada täiendavat infot seoses peavõiduga” … Nagu teistegi prolede puhul, oli ka tema jaoks ametiasutuse poole pöördumine üks rist ja viletsus. Charles ei tahtnud kõlada nagu maakas ja samas teadis, et mida korralikumalt ta rääkida üritaks, seda läbinähtavam ta oleks.

      Mannike teiselpool toru oli sellega harjunud. Ta rahustas Charles’i maha. Ta polnud nähtavasti esimene ega viimane mats, kes Française des jeux’sse helistab. Ega ka kõige hullem, mine tea. Piiga oli ruttu ära tabanud, kuhu ta oma jutuga tüürib – võidupilet, tema jaoks oli see niisugune asi, mida tuleb ikka ette, palun oodake, Charles oli ära kuulanud Raveli „Boléro”, siis oli üks teine asjapulk lasknud tal kenasti oma umbmäärase mula ette vuristada, palunud tal korrata numbreid, mille ta piletilt maha luges, ja öelnud, tulge kohe, vaatame koos üle, Charles oli paanikasse läinud, see oli tal ametnike puhul refleks – ei, ma nüüd praegu kohe küll ei saa, mul on väga tihe graafik, mispeale oli teine kannatlikult öelnud, siis esmaspäeval, tulge esmaspäeval, aadress on see, olge mureta, anonüümne jah täielik anonüümsus on ei ärge üldse muretsege keegi ei varitse meil ukse juures lotovõitjaid, ei, teate meie ruumides liigub väga palju inimesi, võimatu on vahet teha, kas te olete võidusummat taotlev mängija või töötaja – mõni meie töötajatest saab tõesti teie isiku teada, aga meil on äärmiselt ranged konfidentsiaalsusnõuded, mõelge, te pole ju oma olukorras ainuke, ei, isegi kui te olete meie juures töötamiseks liiga vana, siis mitte keegi ei tule ukse juurde teid pildistama, üks nõuanne, kui tohib, ärge püüdke ennast liiga kavalasti maskeerida, vahel võib ka parim kavatsus kohmakalt välja kukkuda, hoiduge prillidest, parukatest … Tõepoolest, Charles ei olnud mitte esimene persevest, kes on peavõidu saanud.

      Koju jõudes oli ta kahetsenud, et kohtumise esmaspäeva peale lükkas. Ta ei julgenud isegi sitale minna, mis siis, kui aken sel hetkel lahti läheb ja ajab ümber transistori, mis oleks lükanud lahti sahtli ja siis oleks piisanud kergest tuulehoost ja puhh: pilet läinud. Oi jaa, naljast ja muretust meelest oli asi kaugel … Ta võttis isegi peediga rahulikult, et poleks ohtu mingit lollust korda saata. Mis näitab ära, kui hullus seisus ta oli … Ja asi polnud ainult hirmus saatuse vingerpussi ees, mis on tema klassi inimestele tüüpiline, mingi konks, mis sind ikka ja alati maa küljes kinni hoiab, kõige uskumatumal moel, saatus, mis leiutaks ükskõik mida, et proled oma pasa sisse edasi jääksid … Oli ka üks suurem pidur. Mis asja ta kogu selle nodiga peale hakkab? Jumal issand jeesus küll, kolm päeva ja kolm unetut ööd oli tal olnud aega seda probleemi läbi ja lõhki nämmutada: maja? Mis kuradi jaoks talle see maja? Maja kuhu? Kuhugi karupersse, kus ta kedagi ei tunne? Lõunasse, nende fašistinärakate juurde? Kus lokaalid on täis jahimehi, kes räägivad ainult nutriate hävitamisest? 16ndasse, kus õllekate külalislahkus jätab isegi vanglaga võrreldes soovida? Normandiasse? Mida kuradit tal siis üldse väljaspool kodu teha oleks? Maja. Kah mul asi! Kas tal oli tahtmist endale maja osta? Kinnisvara omamine tundus nagu ora perses. Ja mõte notari juurde minekust ja kõigest sellest paberijurast … Oi ei, ei. Seda veel vanaduspäevil vaja.

      Ta ilmus, nagu kokku lepitud, Française des jeux’sse. Oodati, et ta mõtleks investeerimise, projektide, pikema perspektiivi peale … Kuni ta kuulas, stoilise rahuga, alama astme töötaja palavikulist tiraadi, tundis Charles, kuidas tal tuleb ette Jean Gabini ilme, ja ta võiks suvalisel hetkel teatada „Kulla sõbrake, kaua sa mulle niimoodi ajudele käia ei saa”. Aga ta vaikis, oodates, et tal lubataks tšekiga jalga lasta. Ta polnud ju ometi selleks eluaeg põlanud neid, kes ilma tööta raha teenivad, et oma eas veel börsil spekuleerima hakata.

      Kodukööki tagasi jõudes tundis Charles ennast ennekõike veel ebakindlamalt. Mida siis: mis sa selle nutsuga peale hakkad, papi? Hakkad ülikondi ostma? Essugi pole peale hakata. Reisima? Pigem sureks maha. Talle ei meeldinud ei kohvrid, päike ega rand, rutiinist väljamurdmine veel vähem. Mida siis? Probleem või asi … maksab mõned linnukesed kinni. Teda ei segaks üldse, kui mõni nooruke tal ainult raha pärast urruauku lakuks … aga kust ta neid totse peaks üles korjama? Nendes lokaalides, kus tema molutamas käib, silmarõõme just ei voori … Jumal küll, ta polnud seda raha veel kättegi saanud, kui juba terendaski paras sitarida, kohtumine pangas, paberimajandus, uued sõbrad, silmakirjalikkus ja kõikvõimalikud komplikatsioonid …

      Ta oli pikalt istunud külmiku ees, nagu nuiaga pähe saanud. Véro oli ärganud ja teinud põrgulärmi – mis tähendab et ta unustas oliiviõli juurde osta, tema kord oli ju. Ta võtab iga päev enne kella neljast napsu suure supilusikatäie õli, see pidavat tal soolikad ära vooderdama, ja siis kannab ta pärast paremini alkoholi. Charles oli ta õiendama jätnud, mantli sõnatult selga tõmmanud ja mõelnud, ma lähen litsidesse. Vot selleks ta oma raha kasutabki. Ainult et kui ta siis Belleville’i tänava massaažiputkani oli jõudnud, selle juurde, mille kohta ta lokaalis nii palju head oli kuulnud, oli ta visanud põgusa pilgu eesruumi, plasttoolid ja seintel ravimassaažiplakatid. Ja kannapealt ringi pööranud.

      Charles oli palju СКАЧАТЬ