Vernon Subutex 2. Virginie Despentes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teise mureks. Aga tüüp ei andnud talle aega – sa mind ei mäleta või? Ma olin pagari õpipoiss, töökoht oli sealsamas kõrval … käisin päris tihti. Tema nägu ei öelnud Vernonile midagi. Ta oli käsi laiutanud – mõistus pole enam päris see, ja sell oli naernud – nojaa, saan aru jah, elu on sulle tõesti vempe visanud … Sestpeale käibki ta iga päev pausi ajal paariks minutiks lobisemas. Tänavaelus on kolme päeva vanune rituaal juba iidne tava. Stéphane kannab šortse ja kobakaid sporditosse, tal on lokkis juuksed ja ta keerab endale ise suitse. Talle meeldib jutustada festivalimälestusi, rääkida oma lastest ja lahata probleeme ehitusplatsi poistega. Ta hoidub igasugustest vihjetest tõsiasjale, et Vernon õues magab. Raske öelda, kas see tuleb tavatust taktitundest või ülimast ükskõiksusest. Ta pakub Vernonile tubakat, vahel jätab krõpse või Coca lõpu … Ja lubab tal päevasel ajal ehitusplatsi tualetis käia. See on suur asi Vernoni jaoks, kes on oma öömaja aia tagaossa juba kaks auku kaevanud, aga pole naljaasi paljaste kätega piisavalt sügavale kaevata ja siis niimoodi kinni katta, et mingit lõhna ei tuleks, ka sooja ilmaga mitte … lähemas tulevikus oleks see talle saatuslikuks saanud. Ümberkaudsed elanikud oleks lõpuks ikka haisu üle kaebama hakanud.

      Viimased kolm päeva on Jeanine teda salaja vaatamas käinud. Ta toidab ka mõnda hulkuvat kassi. Ta toob Vernonile söögipoolist Tupperware’i karpidega. Ta käib salaja, sest kohalikud on talle juba öelnud, et ta ei julgustaks kodutuid pikemaks jääma. Vernon pole esimene. Jeanine rääkis talle loo ära: algul oli see kõigi meelest kena tegu ja sooviti kaasinimest aidata, aga tekkis liiga palju probleeme: okserajad, terveks ööks täiel võimsusel mängima jäetud raadio, keegi põrunud lõuapoolik, kes ei tundnud piire ja tahtis inimeste juures kodus lobisemas käia, üks psühhotroopses uimas tegelane, kes rääkis omaette ja hirmutas lapsi … Naabruskonnal polnud valikut: tuli kaastundlikkusele pidurit tõmmata. Jeanine on kindlalt pähe võtnud oma õhtusööki Vernoniga jagada. Ta on tillukest kasvu prouake, kühmus, stiilne, kulmud joonistatud pliiatsiga ja harva ühtlase tõmbega, huulepuna on see-eest alati korralikult peale kantud ja tema valged juuksed raamivad puuderdatud nägu laitmatute lokkidena. „Kodus on mul iga hommik rullid peas, küll ma siis loobun, kui hauda lastakse.” Ta kannab erksaid värve ja tal on kahju, et suvi ometi nii kole peab olema, ilusate kleitide pärast, mida ta ei saa selga panna, „ja ma ei tea, kas mind enam järgmine aasta on, et neist rõõmu tunda”. Jeanine ütleb Vernoni kohta „kukununnu, selle näeb kohe ära, minu vanuses on inimesel silma, te olete kukunnu ja teil on võrratud silmad”. Ta ütleb sama asja kassidele, keda ta toidab. Ta täidab Vernoni veepudeleid ja toob talle riisi, millesse on sulatatud külluslikes kogustes võid. Proualt endalt ei tule ühtegi kommentaari, aga Vernon kahtlustab Jeanine’i arvamuses, et see, mis on hea kassi kasukale, on seda ilmtingimata ka inimesele. Eelmisel päeval oli ta hõbepaberisse kaasa pakkinud mõned šokolaadiruudud. Vernoni üllatas nauding, mida ta nende söömisest sai. Korraks tegid maitsmispungad peaaegu haiget. Ta oli juba unustanud, mis tunne on panna suhu midagi, mis talle maitseb.

      Nagu igal õhtupoolikul, lahkub Charles kella kuue paiku Pyrénées’ tänava totobaarist ja läheb mööda Simon-Bolivari avenüüd ülesmäge, toidupoodi pargi sissepääsu vastas. Poiss, kes leti taga teenindab, pole suurem asi naerataja. Ta pöörab raha tagasi andes vaevalt pilku, mis jälgib ekraanilt kriketimatše.

      Vanamees loivab Buttes-Chaumont’i parki. Kiiret pole kuhugi. Mõned lapsevanemad ootavad vaikides Guignoli nukuteatri ees. Seespool lõugavad nende põngerjad „vaata selja taha!” Tema meelispink jääb vasakut kätt, avalikele tualettidele parajalt lähedale. Ta pühib roheliseks värvitud puitpinna lahtise käega üle, alati leidub turakaid, kes jätavad endast maha paksu mudakihi, sest nad tõstavad kätekõverduste tegemiseks jalad pingi peale. Ta avab esimese purgi, tulemasinaga. Tema vastas tiirlevad teineteise ümber kaks kassi, kräunatavad aeg-ajalt ärevalt, lükates aina edasi otsust ägedasse taplusse söösta.

      Charles’ile on alati see park meeldinud. Ta teeb siin õhtuooteks joogi, olles ennast plassi päevavalguse eest terve pärastlõuna kodulokaali rüpes varjanud. Buttes-Chaumont’i suur häda on kõrgused: varem või hiljem ta mõnest nõlvast üles turnides otsad annab.

      Laurent liitub temaga. Graafik on tal selge. Laurent’i jaoks leiab ju alati ühe õlle. Ta käiab lõputult ühtesid ja samu viit või kuut lugu, millele paneb punkti tema kõmisev naer. Kui kuulda teda juba kümnendat korda sama löömat ümber jutustamas, tekib küll tahtmine plaati vahetada, aga Charles ei nõua oma kaasaegsetelt palju. Ei saa korraga lakkuda ja seltskonda valida. Laurent on osa tema päevakavast. Muidugi eelistaks Charles, et hoopis paks Olga temaga napsu võtaks. Tal on alati hullukeste vastu nõrkus olnud. Ta võiks järjekordse pasarahe välja kannatada küll, kui ühel ilusal suveõhtul lubaks Olga endale mesijuttu ajada. Kui Charles teda esimest korda nägi, olid tal jalas õunarohelised kotad, vana oli teda tögamisi Kloun Bozoks kutsunud, Olga oli teda kohe litakaga kostitanud. Charles oli pidanud vastutasuks kolakat andma. Olga oleks tahtnud samamoodi vastu lüüa, aga no ei oska kohe kuidagi, õrnake on. Tema löögid on nagu musid. See ikka puudutas vanamehe hinge, kui ta nägi teist nii veendunult enda eest seismas, ja Charles tunneb tema vastu ainult lembust. Olga on tema peale ikka veel pahane, selle esimese kohtumise pärast. Charles armastab hulle ja koledaid naisi. Ta on alati vastupidist väitnud. Ta noogutab kaasa, kui sõbrad räägivad mõnest normaalsemast eidest nagu mingist erilisest aardest, mida kätel kanda, Charles on korduvalt väitnud, et unistab väikesest kabedast linnukesest, kes kunagi kära ei teeks ja nõusid ei loobiks, aga see on lihtsalt niisugune jogajutt, mida tema tüüpi sellid omavahel ajavad: kui tal oli võimalust endale mõistlik naine võtta, jäi ta Véro juurde, ja iga naine, kellega ta tiiba ripsutab, on paras peletis. Kõik maitsed on loomuses kinni. Korralikud naised on Charles’i jaoks igavad.

      Pargirajad on märjad. Vihma kallas mitu tundi järjest. Keegi enam lokaalides muust ei räägigi, ainult ilmast, et on ikka jõle kevad olnud. Jalutajad ei tule veel niipea tagasi. Ümberringi on ainult jooksjad, kes oleks justkui oodanud, põõsastes varitsenud, et saaks välja karata ja lõõtsutada nagu piinapingil. Neid ikka on, tahaks kohe kinni pidada, tulgu ometi mõistusele, on ju täiesti ilmselge, et see, mida nad ennast tegema sunnivad, on ebatervislik. Laurent vaatab vastikusega oma jalatseid:

      „Ega sul jalanumber 40 pole?”

      „Number 44 kannan. Miks sa seda küsid?”

      „Sul on alati kenad käimad. Otsin omale ka paari … Need mulle üldse ei meeldi.”

      „See on sul tööjalats ju. Ongi ebamugav.”

      „Ma veel vedasin ennast sotshoolekandesse kohale ja sellised siis leidsin … seal polnud ju midagi. Kriisiaeg on, inimesed ei anna asju käest ära.”

      „Täitsa häda sul.”

      „Lähen vaatan homme Ramponeau tänavalt, ma loodan, et neil on minu numbrit, need siin hõõruvad kannast, varsti on villid väljas.”

      Kõrvalpingi juures piinab hõbedases soojendusdressis must hiiglane äbarikku valget tüüpi, kes tõmbleb lühkarites tema käskluste järgi. Kõmiseval häälel lõugab treener „ei seisa, ei seisa, võtad nööri, ei ole pausi, läheb-läheb, ei seisa!” ja kilu kargleb ühe koha peal, pilk tühjuses, ümber kukkumas, haua äärel. Laurent nendega kaua ei tegele, teda vaimustab üks prulla, kes mööda rada üles ronib, sinine kombinesoon seljas, nagu joobes kosmonaut. Charles ulatab Laurent’ile uue õlle ja ütleb:

      „Minu teha oleks, ma paneks sportlastele pargikeelu. Lörtsivad meil olemise ära.”

      „Siis sa jätaks meid ilma kõikidest nendest ilusatest tibinatest, kes poolpaljalt ringi jooksevad. Võta või see, kes nüüd tuleb, kas poleks kahju talle meie hullutamine ära keelata?”

      Laurent’i-suguste tüüpidega, ja neid on terve armee, on see häda, et nende reaktsioone võib alati ette näha. Blondis viksis tudengiplikas, kes väikeste sammukestega nõlvast alla sibab, СКАЧАТЬ