Vernon Subutex 2. Virginie Despentes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetkel ei puuduta teda miski. Ta on justkui õhku rippu jäänud nagu ka see veider kant, kuhu ta sattunud on. Bergeyre on mõne tänavaga lavajas küngas, üles viivad trepid, autosid kohtab seal harva, pole foori ega poodi. Ainult kasse, ohtralt. Vernon silmitseb Sacré-Cœuri enda ees, see justkui hõljuks Pariisi kohal. Täiskuu heidab linnale viirastuslikku kuma.

      Ta peksab segast. Tal on lüngad. See pole ebameeldiv. Vahel võtab ta kätte ja püüab ennast mõistusele tuua: ei saa ju igavesti sinna jääda, külm suvi on, ta korjab uue tõve külge, ei tohi ennast käest lasta, tuleb alla linna tagasi minna, leida puhtad riided, midagi ette võtta … Aga just täpselt siis, kui ta püüab jälle pragmaatilisele lainele saada, hakkab pihta: katus sõidab ära. Pilvedel on hääl, õhk on tema naha vastas pehmem kui kangas, öö lõhnab, linn kõnetab teda ja ta kuuleb selle sosinat, mis tõuseb ja haarab ta endasse, ta mähkub sellesse ja hõljub. Ta ei tea kunagi ette, kui kaua see magus hullus teda kannab. Ta ei hakka vastu. Tema aju, mis on viimaste nädalate sündmustest šokis, oleks justkui otsustanud läbi mängida narkotrippe varasemas elus tarbitud ainetest. Sellele järgneb iga kord kerge klõpsatus, aeglane ärkamine: mõtted võtavad uuesti normaalse kursi.

      Ta kummardub kraani kohale, joob jälle, suurte lonksudega, mis kõrvetavad kõri. Tal on kurk valus, haigeks jäämisest saati. Vernon oli kindel, et selle pingi peal ta surebki. See vähene, mida ta veel jõuliselt tunneb, on kõik füüsilist laadi: selg lõhub ilgelt valutada, käehaav tuikab, kannavillid mädanevad, neelata on raske … Ta korjab aia tagaotsast õuna, see on hapu, aga tal on suhkrunälg. Ta ronib vaevaliselt üles, mööda võret, mis eraldab aeda valdusest, kus ta on hakanud magamas käima. Ta haarab okstest, et oma keha üle hiivata, ja kukub enam-vähem pea ees teisele poole. Teekond lõppeb tal põlvili mullas. Ta tunneks hea meelega enda vastu haletsust, või vastikust. Midagigi. Aga ei miskit. Ainult see absurdne rahu.

      Ta läheb läbi tagahoovi mahajäetud majja, kuhu tal on residents püsti pandud. Esimene korrus, millest pidi saama jumaliku pealinnavaatega terrass, on jäänud betoonkattega sisehooviks, mille tagumine sopp on tuule ja vihma eest kenasti kaitstud. Ala raamivad roostes raudtalad. Vernon kuulis alles hiljuti vastas asuva ehitusplatsi kuti käest, et tööd jäeti soiku juba mitu aastat tagasi. Vundament ähvardas laguneda, kandvad seinad pragunesid ja omanik oli ette võtnud suured ümberehitustööd. Aga sai liiklusõnnetuses surma. Tema pärijad pole kokkuleppele jõudnud. Ragistavad notarite vahendusel. Maja sai tabaluku ette ja jäeti laokile. Vernon magab seal juba mitu ööd, ta ei oskaks öelda, kas kümme päeva või kuu – aja mõiste on ähmastunud nagu kõik muugi. Talle meeldib tema peiduurgas. Ta teeb koidikul silma lahti ja jääb pikali, lummatuna ees laiuvast vaateväljast. Pariis avaneb, nii kõrgelt vaadates tundub ta külalislahke. Kui külm liiga kibedaks kisub, tõmbub ta nurka kerra ja surub põlved vastu keha. Tekki tal pole. Ta saab loota ainult oma kehasoojusele. Üks ühesilmne paks punane kass käib tal vahel kõhu peal põõnamas.

      Esimesed ööd Bergeyre’i künkal magas Vernon pingi peal, kuhu oli saabudes lääbakile vajunud. Vihma oli sadanud lakkamatult, päevade viisi. Keegi polnud teda seganud. Kõrgest palavikust tingitud hallutsinatsioonide käigus oli ta sealsamas läbi teinud uskumatu retke, tulihingeliselt jampsinud. Ta oli järk-järgult tagasi mõistusele tulnud, deliiriumi mugavast vatipilvest vastumeelselt välja jõudnud. Kui üks vana viinanina ta esimesel päikesepaistelisel päeval oma pingilt eest leidis, oli ta Vernoni alustuseks rikkalikult läbi sõimanud, aga nähes, et teine on vastamiseks liiga nõrk, oli tema seisundi pärast muretsema hakanud, seejärel ära kiindunud. Ta oli toonud Vernonile apelsine ja karbi paratsetamooli. Charles on lärmakas ja napakas. Talle meeldib jaurata ja rääkida oma sünnikodust kusagil põhjapool, kus tema isa raudteetööliseks oli. Ta möirgab mõnuga naerda, rusikatega vastu kintse tagudes, ja tema naeruhood lähevad üle rögaseks köhaks, mis ähvardab ta ära lämmatada. Vernon on „tema” pingi peal. Pärast kiiret analüüsi, mille kriteeriumid olid ainult vanale endale teada, otsustas ta Vernoni sõbraks hakata. Charles hoolitseb tema eest. Käib vaatamas, kas kõik on korras. Ta oli Vernoni hoiatanud: „Ära nüüd hea ilmaga siia küll magama jää,” ja näidanud talle kätte mõni meeter eemal asuva maja. „Aja perse maast lahti kuidagi, mine sisse ja kuhugi tahapoole peitu. Käi mõneks tunniks silma alt ära, muidu tulevad linnaametnikud ja kupatavad su minema nagu naksti. Sul on vaja veel tiba puhata, poiss …”

      Vernon polnud hoiatust kuulda võtnud, aga oli nõuande mõttest aru saanud juba teisel ilusa ilmaga hommikul. Linna puhastustöötajad käisid survepesuga kõnniteid üle. Vernon polnud nende saabumist kuulnud. Üks neist oli talle oma vooliku näkku suunanud. Vernon oli püsti karanud ja töötaja oli ajanud laiali papitükid, mis teda külma eest kaitsesid. Tegu oli kiitsaka näoga mustanahalise noormehega, kes vahtis teda vaenulikult: „Kao ära siit. Inimesed ei taha su kuradi mõttetut lõusta näha, kui nad hommikul akna lahti teevad. Tõmba minema.” Ja Vernon oli toonist ära tabanud, et tema enda huvides on otsekohe kuuletuda: jalahoobid olid soolas. Ta tuikus, jäsemed pikast pikaliolekust kanged. Ta oli mööda ümberkaudseid tänavaid ringi kakerdanud. Ta jälgis tänavapuhastusauto häält ja püüdis sellest kaugemale hoida. Olukorra ebaõiglus jättis ta täiesti ükskõikseks. Tol päeval oligi Vernon hakanud aru saama, et tal ei ole kupli all asjad päris korras. Ta mõtles endamisi, kuhu ta sattunud on. Tal oli aega läinud, et aru saada, miks see kant nii veider tundus: ta ei näinud ühtegi autot, isegi mürinat ei kuulnud. Tema ümber olid ainult madalad aiaga majad, sellised vanamoodi. Kui pink, mille ta oli just maha jätnud, poleks otse Sacré-Cœuri poole olnud, oleks ta arvanud, et on palavikuhoos rongi peale läinud ja sattunud kuhugi väikelinna. Või tagasi 1980ndatesse …

      Olles edasiuitamiseks liiga nõrk, oli ta naasnud lähtepunkti kohe, kui puhastusauto oli ära sõitnud. Ta hõõrus peopesaga põski ja tundis imestusega, kui habemesse ta on kasvanud. Kogu ta keha oli külmast hell, tal oli janu, ta haises uriini järele. Ta mäletas selgelt viimaste päevade sündmusi. Ta oli jätnud sõbra haiglasse maha, pärast seda, kui too oli tänavakakluses auti löödud, mõtlemata, kas teine üldse teadvusele tuleb. Ta oli vihma käes ekselnud ja otsaga sinna sattunud, ta oli olnud loomamoodi haige ja hullumoodi õnnelik. Aga Vernon võis ootama jäädagi, vastik näriv äng ei andnud ikka tunda. Ehk oleks see ta tegutsema pannud. Olid ainult tema valutav keha ja ta enda lõhn, mis tõttöelda pakkus talle kenasti seltsi. Tavapärased emotsioonid olid ta maha jätnud. Ta oli hakanud taevast vaatlema ja see oli tema päeva ära sisustanud. Charles oli tulnud tagasi tema kõrvale, selle sama pingi peale, veidi enne pimeda saabumist:

      „Nonii, üks hakkab oma stuuporist välja tulema, rõõm näha. Oli ka aeg!”

      Ta oli Vernonile seletanud, et nad on Pariisi põhjaosas, üsna Buttes-Chaumont’i pargi lähedal. Charles oli talle õlle andnud ja pakkunud nätskeks läinud ja laiaks litsutud poolikut baguette’i, mida ta oli ilmselt juba mõnda aega kotis kaasas vedanud ja mida Vernon oli ahnelt rünnanud. „Kuradi kurat, võta vähe rahulikumalt kuule, muidu hakkab jälle halb. Sa homme oled siin veel? Toon sulle sinki, sul on kosuda vaja.” Papi ei olnud prükkar, tema käed ei ketendanud, jalanõud olid uued. Aga ta polnud ka mitte kõige värskema olemisega. Tal paistiski olevat kombeks kusehaisuste tüüpidega juua. Nad olid natukeseks sedasi istuma jäänud, omavahel suurt midagi rääkimata.

      Sestsaati on Vernon kaaluta olekus. Mingi nähtamatu käsi on tal kõiki mikserinuppe kruttinud: kõik sagedused on paigast ära. Ta ei suuda selle pingi juurest ära minna. Kuni teda jõuga minema ei kupatata, jääb Bergeyre’i küngas õhku, tillukese hõljuva saarena. Tal on seal hea olla.

      Ta teeb lühikesi jalutuskäike, et jalgu sirutada ja mitte päev otsa pinki hõivata. Ta istub vahel treppidel, mis tema territooriumit raamivad, jõlgub mõnel tänaval, aga tuleb alati tagasi oma lähtepunkti. Oma pingile kogukonnaaia vastas, võrratu vaatega Pariisi katustele. Tal hakkavad omad harjumused tekkima.

      Ehitajad, kes töötavad Remy-de-Gourmont’i tänaval, sealsamas kõrval, ei teinud temast algul välja. Kuni ükskord tuli töödejuhataja suitsupausile, kellelegi kõnet tegema. Ta kõndis pingi poole ja Vernon tegi talle koha vabaks, liikus СКАЧАТЬ