Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Marek Tihhonov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kaev, millele ma meisterdasin väikese vaevaga külge vinna ning nii oli esmane veemure lahendatud. Hiljem sain muidugi ka pumba tööle.

      Üsna maja kõrval laiub Ülemiste järv, kust omal ajal sai joogivee kogu Tallinna linn. Võtsin seda sisse kolides kui varianti B. Kasutada mul seda ei tulnud ja nüüd pole see kahjuks vist enam ka võimalik, sest järv oli juba eelmisel suvel üsna märgatavalt ebameeldivalt lehkavate vetikatega kaetud ja ma kahtlustan, et sel aastal on asi veel hullem. Arvatavasti on see nähtus põhjustatud kalade kadumisest.

      Päris alguses ma ka jõin kaevust pärinevat vett, ent mingi aja möödudes hakkasin märkama, et sel on veider kõrvalmaitse ja ebameeldiv lõhn. Ei tea, mis see võib olla – kas massilise laipade lagunemise käigus imbusid mingisugused jääkained põhjavette või siis lekkis kõrvalasuvast lennujaamast midagi toksilist. Mingist hetkest alates tarvitasin joomiseks ja söögitegemiseks ainult pudelivett.

      Ehitasin endale hiljuti algelise veevärgisüsteemi ja nüüd saan ennast duši all sooja veega pesta. Eelmises maailmas poleks see muidugi mingi näitaja, ent siin ja praegu on tegemist enneolematu luksusega.

      Muide, igasugusest meisterdamisest rääkides pean ausalt tunnistama, et varem sain ma heal juhul hakkama naela seina löömise ja kruvi kinnikeeramisega, ent sellega mu käeline võimekus suuresti ka piirdus.

      Uus reaalsus on aga selline, et nüüd tuleb olla ise igal alal ekspert. Võin kinnitada, et katse-eksitusmeetodi kasutamine, oma lollidest vigadest õppimine ja jonnakas järjekindlus teevad imesid.

      Meeletult igatsen taga internetti ja seda üldsegi mitte Facebooki või päevauudiste pärast. Tunnen lihtsalt väga puudust sest, kuidas varem sai internetist iga eluvaldkonna kohta näpunäiteid leida. Vaja autoakut laadida – vaata videot; soovid teada, kas pakisupp ka kunagi aegub – otsi vastus ja kohe asi selgem.

      Muidugi on eluks ääretult tähtis kütus – ilma selleta ei saa kuidagi, sest piisavat hulka varusid seljas kohale ei tassi. Ilma elektrita on elu kurb ja ennekõike pime, ent selle tootmiseks on vajalik vedelkütus. Õnneks oli mahajäetud autosid igal pool ja voolikuga paagist kütuse väljaimemisest saigi tegelikult mu esimene uues maailmas omandatud ülioluline oskus.

      Olgu öeldud, et esialgu ei osanud ma isegi bensiinil ja diislil vahet teha, ent elu õpetas ja tean nüüd, et need näevad välja ja lõhnavad täiesti erinevalt. Töövõit lumehelbekese jaoks!

      Peagi avastasin, et kütust kulub hullumoodi palju – varustustuurid autoga ja mu nappe oskusi arvestades üllatavalt hõlpsalt tööle saadud elektrigeneraator nõudsid kütust sellistes kogustes, et bensiiniimemisest sai üks mu igapäevaseid põhitegevusi.

      Alguses üritasin ma seda probleemi lahendada bensiinijaamade abiga – kohe mu maja vahetus läheduses on nii Circle K kui ka Olerexi tankla. Selgus aga, et kütust võib küll bensukate maa-alustes mahutites olla, ent selle kättesaamine ilma elektrita on omaette teema. Võimalik, et tänapäevastes bensiinijaamades on olemas ka võimalus kütust käsitsi välja pumbata, ent mina sellele jälile ei saanud.

      Lahendus saabus, kui leidsin ühe korjesõidu käigus umbes kilomeetri kauguselt oma majast Alexela kütuseauto. See lihtsalt seisis seal, kenasti tee äärde pargitud, juhipoolne uks pärani lahti ja süütevõti ees.

      Võiks arvata, et kütuseveokist kütuse kättesaamine on väga keeruline, ent õnneks pole see nii. Kui ma olin paagi all asuva laadimiskastiga pisut pusinud ja leidnud sealt kompressori, mis jonnakalt töötamast keeldus, siis pöörasin pilgu ülespoole ja avastasin, et tsisternide peal on olemas ka luugid. Alguses kasutasin ämbrit, ent hiljem tekitasin väikest generaatorit, pumpa ja voolikut kasutades mugava kütuseimemise süsteemi. Boonusena avastasin, et veoki tsisternides on nii bensiini kui diislit, nii et sain kõik vajaliku ühest kohast.

      Esialgu mõtlesin, et üritan veovahendi mootori tööle saada ja sõidan sellega oma maja juurde, ent siis loobusin sest plaanist kui liiga ohtlikust – mine tea, millised protsessid kütuse või mahutitega ajapikku aset võivad leida. Kusagilt lekib miskit, äike põrutab pihta ja järsku mõistad, et elasid otse pommi kõrval. Kui jõuad mõista, muidugi.

      Peetri asula sobib paikseks elukohaks hästi ka seetõttu, et läheduses on palju suuri kaubanduskeskuseid, kust toidu- ja muid varusid soetada. Kuna teisi korilasi piirkonnas ei ole, siis konkurentsi pole mul vaja karta. Alguses käisin kauba järel peamiselt kohalikus Selveris ja Coopis, hiljem, kui hankisin endale sõiduauto asemele kaubiku, sõitsin kaubareisidele Ülemiste keskusesse ja Sikupilli Prismasse.

      Ülemiste keskuse pean vist nüüd oma sihtkohtade seast maha kriipsutama, sest mõne aja eest langes sel suur osa katusest sisse. Keskuse teine korrus on seega suuresti ligipääsmatu, mis pole minu jaoks muidugi eriline kaotus, sest toidukaubad ja muu eriti väärtuslik kraam paikneb esimesel korrusel. Küll aga kardan ma, et varem või hiljem vajub lisaraskuse all sisse ka esimese korruse lagi ja sel hetkel ei tahaks ma arusaadavatel põhjustel ses hoones viibida.

      Siin piirkonnas on ka suur hulk logistikakeskuseid ja hulgimüügifirmasid, kust ma samuti koduse lao jaoks palju kaupa olen saanud. Näiteks mõned kilomeetrid Tartu poole asub Smarteni logistikakeskus, mis osutus minu jaoks tõeliseks aardekambriks. Pisut kaugemal asuvad mu järgmised sihtmärgid, milleni ma veel jõudnud ei ole – Jüri külje all paikneb Rimi logistikakeskus, Jüri tehnopark ning veidi eemal, Kiili poole sõites, ka Maxima logistikakeskus.

      Üldiselt, tööpõld on lai ja avastamisrõõmu jätkub kindlasti kauemaks.

      Muide, päris pikalt pärast eelmise ilma lõppu tundsin ma võõrastesse kodudesse, poodidesse, autodesse sisenedes ja sealt eluks vajalikke asju kaasa võttes end vargana. Käis nagu selline väike nõksatus kerest läbi, et see pole õige, nii ei tehta. Järgmine mõte oli, et see on OK, sest see on mahajäetud. Viimaks juurdus mu teadvusesse tõsisasi, et mahajäetud pole mitte ainult see, vaid kogu maailm, ja sest ajast alates ma ennast enam kurjategijana ei tunne.

* * * * *

      Minu teada ei suutnudki teadlased Loomade Lahkumise Päevale järgnenud ja maailma lõpule eelnenud lühikese aja vältel leida midagi, mis oleks loomade massilise enesetapu põhjustele valgust heitnud. Loomalaipadest ei leitud mingisuguseid tavatuid muutuseid ega uusi haigustekitajaid ning välja ei suudetud tulla ühegi tõsiseltvõetava teooriaga.

      Ühe väiksema uuringu käigus küll avastati küll surnud loomade organismist ja üllataval kombel koguni nende ajust seemnesarnaseid mikroosakesi, ent süvitsi ei jõutud selle teemaga ilmselt siiski enam minna, sest aeg sai otsa.

      Toimunu oli sedavõrd veider, et sellele ei suutnud mõtlevat avalikkust uuel viisil lõbustaval moel reageerida isegi vandenõuteoreetikud.

      Loomade Lahkumise Päev ei jäänud viimaseks veidraks globaalseks sündmuseks enne maailmalõppu.

      Tunnistan, et järgneva kirjapaneku suhtes tunnen ma mõningat vastumeelsust.

      Ma olen alati olnud inimene, kes usub teadusesse ja mõistusesse ning leiab, et ka esmapilgul täiesti ebamaised ja müstilised sündmused on võimalik teadusliku maailmavaate piires ära seletada. Võib-olla mitte kohe, ent varem või hiljem kindlasti.

      Antud juhul pole ma selles nii kindel, kui aus olla…

      Sellele vaatamata pean ma toimunust kirjutama, sest see on ilmselgelt üks väga oluline mosaiigikild tervikust.

      Niisiis, ligikaudu kolm või neli päeva enne seda, kui inimesed hakkasid massiliselt surema ja saabus maailmalõpp, ilmnesid teatud hulgal maailma elanikel erilised võimed. Sellised, mida on harjutud kutsuma selgeltnägemiseks.

      Taoliste inimeste tähistamiseks läks käibele mitu СКАЧАТЬ