Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Marek Tihhonov

Чтение книги онлайн.

      Nagu ma juba kirjutasin, ei kadunud koroonaviirus pärast enese ootamatut ilmutamist enam päriselt kunagi. Lained tulid ja läksid järgnevate aastate jooksul pidevalt ning kui vahepeal ka tundus, et viirus hakkab pildilt taanduma, naasis see taas uue hooga ja hakkas taas üleilmselt näljaselt levima.

      Koroonaviiruse järgmiste suurtulekute ajaks oli meil juba varasemate tõvelainete kogemus ning senisest paremad ravimid ja peagi ka mitmed vaktsiinid, mistõttu pandeemia algusega võrreldavat globaalset paanikat enam ei tekkinud. Selleks ajaks olid isegi kõige põikpäisemad juba tunnistanud, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, ning selle mõttega oldi harjutud.

      Varsti küll selgus, et vaktsiinide efektiivsus on loodetust oluliselt madalam ja mitmed tuntud eksperdid ütlesid ka otse välja, et nende kasutamisel ei näi hetkel olevat mingisugust mõtet. Ilmselt oli peamine probleem selles, et kiiruga välja töötatud, heaks kiidetud ja massiliselt toodetud esimesed vaktsiinid põhinesid viiruse esialgsel kujul, mis oli aga hiljem korduvalt oluliselt muteerunud.

      Mõned uuringud näitasid ka, et hoogtöö korras loodud vaktsiinid mitte ainult ei paku loodetud kaitset, vaid võivad haigestumist koguni soodustada ning vaktsineeritud ja hiljem koroonaviirust põdenud inimestel kulges haigus sageli keskmisest raskemalt.

      Kui selgus, et koroonavaktsiinidel on erakordselt palju tõsiseid kõrvalmõjusid, siis kandsid mitmed maailma riigid, kes olid varem neid preparaate massiliselt kokku ostnud, oma hiigelvarud maha ja olid sunnitud need hävitama.

      Juba pandeemia esimeste kuude jooksul tehtud uuringud paljastasid, et haiguse läbipõdemine annab küll immuunsuse, ent see kestab ka parimal juhul vaid paar kuud. Koroonaviirus oli muutunud sarnaseks hooajalise gripiga, mida paljud põdesid läbi igal aastal või isegi mitu korda aastas, sest vastupidiselt gripile kippus see patogeen pead tõstma olenemata aastaajast.

      Uued, lausa jonnaka järjekindlusega iga paari kuu tagant ilmuvad viirustüved levisid palju kergemini ja lisaks oli haigustekitaja enesele sihtmärke valides teinud ootamatu kannapöörde – kui esimeses laines haigestusid ja surid peamiselt eakad inimesed, siis nüüd võttis viirus löögi alla noored. Kaitstud olid vaid kuni 6-kuused lapsed, kes, kui väga üksikud juhtumid kõrvale jätta, ei haigestunud või põdesid haiguse läbi ilma igasuguste sümptomiteta.

      Spetsialistide suureks üllatuseks oli koroonaviirus hakanud edasi kanduma viisidel, mida varem isegi võimalikuks ei peetud. Nii näiteks leiti elujõulist patogeeni joogiveest ja kuigi enamik eksperte kinnitasid kui ühest suust, et vee kaudu ei saa see mitte kuidagi levida, registreeriti siiski mitmeid juhtumeid, mis näisid tõestavat vastupidist.

      Samamoodi tekitas uurijate seas hämmeldust tõik, et koroonaviiruse jälgi tuvastati suurlinnadest võetud õhuproovidest suisa tohututes kogustes. Reostusosakesi kasutades suutis koroonaviirus üksikutel juhtudel lühikesi vahemaid läbida ka juba esimeses laines, ent nüüd näis, et haigustekitaja on ses osas muutunud varasemast palju võimekamaks.

      Märkimisväärne kogus koroonaviirust leiti isegi Gobi kõrbest ja Siberi taigast võetud õhu- ja pinnaseproovidest ning seda vaatamata asjaolule, et inimasustus ja paikne õhureostus puudub neis piirkondades täielikult.

      Kui esialgu peeti uudisväärtuslikuks seda, kui koroonaviirust leiti mõnelt koduloomalt, siis peagi oli see pidevate mutatsioonide toel juba üsna tavaline nähtus. Arvukalt esines juhtumeid, kus loomad, seejuures ka erinevatest liikidest loomad, nakatasid teineteist viirusega ning andsid haiguse edasi ka oma peremeestele.

      Muidugi ei rünnanud koroonaviirus vaid koduloomi – haigustekitajat leiti sisuliselt kõigi uuritud imetajate organismidest ning erakordselt suur osa neist suutis viroloogide suureks üllatuseks tõbe inimesele edasi anda.

      Koroonaviirus muutus aastate jooksul oluliselt vastupidavamaks – mitme teadusuuringu käigus leiti, et haigustekitaja on võimeline üllatavalt pika aja vältel taluma väga suurt kuumust. Vähemalt ühe katse käigus ei tapnud viirust koguni lühiajaline allutamine kuni sajakraadisele temperatuurile.

      Varasemast palju paremini sai see hakkama ka miinuskraadidega.

      Laste ja noorte surmasid esines aja kulgedes siiski aina vähem. Päris noortel patsientidel registreeriti koroonaviiruse poolt vallandatud Kawasaki tõbe teatud hulgal juba pandeemia esimesel aastal ning nüüd oli selliseid juhtumeid küll mõnevõrra rohkem, ent see tervisehäda oli siiski endiselt üsna haruldane.

      Ka muidu oli koroonaviirus muteerunud selliselt, et haiglaravi vajavate ja haigust raskekujuliselt põdevate inimeste osakaal oli väike.

      Juba teise haigestumislaine käigus panid eksperdid tähele, et asümptomaatiliste juhtumite arv on pidevalt kasvamas. Viimaks saavutas selliste haigete osakaal sedavõrd kõrge taseme, et senised viiruspositiivsete tuvastamise ja nende lähikondsete isoleerimise meetmed muutusid suures osas kasutuks.

      Kui esimesest lainest jäid meelde ajakirjanduse igapäevased raportid uutest registreeritud juhtumitest ja surmadest, siis peagi see üldine statistikalembus vaibus – kedagi lihtsalt enam ei huvitanud need numbrid.

      Pandeemia kolmanda ja neljanda laine ajal koroonauudised enam ajalehtede esilehele ei jõudnud.

      Karantiinimeetmeid küll järgnevatel aastatel rakendati, kui uute juhtumite arv kippus üle pea kasvama, ent need olid nüüd paiksed, kustutamaks tuld seal, kus leegid kõige kõrgemad. Haigus kulges oma uuel kujul palju leebemalt ning maailma riikide valitsused ei olnud enam nii varmad majandust sarnaselt pandeemia esimestele kuudele põlvili suruma. Seda enam, et reservid olid esimese hooga peaaegu täielikult käiku lastud ja juurde polnud raha enam eriti kusagilt võtta.

      Piisas vaid mõnel teadlasel tõstatada küsimus laialdaste karantiinimeetmete vajalikkusest, kui vastuseks tõusis selline kisa, et teema kadus päevakorrast koheselt.

      „Enne Suren Kui Jälle Karantiini Jään“ mõttelaad oli sedavõrd laialt levinud, et inimesed oleks koju nelja seina vahele saanud vaid sõjaseisukorra ja komandanditunni abiga. Võibolla isegi mitte siis.

      Paljudes riikides leidsid suuremad või väiksemad karantiinimeetmete vastased meeleavaldused aset juba esimese laine lõpus. Nüüd oleks üleüldise eriolukorra kehtestamine tänavatele toonud meeletu vihase massi ja ka kõige põikpäisemad poliitikud mõistsid, et sisuliselt on laialdane karantiin nüüd juba võimatu.

      Mitmes maailma riigis kerkisid esile erakonnad, mille peamiseks ja mõnel juhul koguni sisuliselt ainsaks programmiliseks põhimõtteks oli lubadus enam mitte kunagi koroonaviiruse tõttu eriolukorda kehtestada. Isegi Euroopas olid sellised parteid mõnedel valimistel üsna edukad ja pääsesid ka erinevate riikide parlamentidesse.

      Kodukontorid ja -koolid jäid seega peagi suletuks, kaubanduskeskuseid kinni ei pandud ja riikidevahelised piirid jäid lahti. Inimesed reisisid ja lõbutsesid enam, kui eales varem, ning see mõjus haigestumiste arvule tõeliselt plahvatuslikult.

      Nüüd juba reeglina leebelt kulgeva koroonahaigusega töölt koju jääda oli peagi äkki umbes sama veider, kui pohmaka või kõõmaste juuste tõttu perearstilt haiguslehte küsida.

      Viiruse järgmised tulemised olid tõesti kui tsunami, nagu mitmed eksperdid juba pandeemia alguses ennustasid. Tõsi küll, see polnud mitte kõike enese teel purustav hiiglane, vaid leebelt maailma rahvastikku üle ujutav voog.

      Koroonaviiruse pandeemia kestis laialdaste tõusude ja mõõnadega ühtekokku viis aastat ning siis hakkas uute haigusjuhtumite arv ootamatult väga kiiresti langema.

      Üsna varsti selgus ka, miks pandeemia nii äkiliselt hääbus СКАЧАТЬ