Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Marek Tihhonov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mõne asja sügavat loomulikkust mõistad alles siis, kui seda enam ei ole.

      Hetkel istun oma maja ees trepil ja teen päevaplaane.

      Täna on kavas varustusretk Sikupilli keskusesse, kütusevarude täiendamine ning tagasi sõites kammin läbi tosinajagu maju Raekülas.

      Ükski eesmärkidest ei tulene otseselt hädavajadusest, sest olen olnud varude täiendamisel väga tubli ja põhimõtteliselt saaksin praeguse kraamiga hakkama vähemalt pool aastat. Tegelikult isegi palju pikemalt, kui priiskama ei hakka.

      Üht-teist mul siiski tarvis on ning kunagi ei tea, millal satub ette midagi sellist, mille vajalikkuse peale pole varem nagu eriti mõelnudki, ent ilma milleta sa edaspidi justkui enam hakkamagi ei saa.

      Toidukraami osas kavatsen pisut ringi vaadata – ehk leian midagi muud peale kuivikute ja konservide. Ei oska eriti arvata, mis see võiks küll olla, sest viimati toodi poodi kaupa enam kui kolm aastat tagasi. Ilmselt tuleb lähiajal ikkagi oma peenramaa rajamine tõsiselt ette võtta. Esimesed katsetused aasta eest kukkusid läbi, ent eks olen nüüd mitme kogemuse ja teadmise võrra rikkam.

      Vett võib alati lisaks tassida ning vitamiine ja mineraalaineid peaks juurde tooma. Nälg mind ei ähvarda, ent värske ja rohelise kraami puudumisel peab toidulisandite tarvitamisesse suhtuma väga tõsiselt.

      Mäletan, et mulle tegid juba enne eelmise elu lõppu nalja telesarjad, kus inimestel on pärast tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ning näljapajukile jäämist kaunis jume ja ilusad säravvalged hambad. Justkui pärast maailmalõppu taanduksid lavalt ka skorbuut ja muud vitamiinide vaegusest tingitud tõved.

      Kammin muidugi veelkord põhjalikult läbi Sikupillis asuva apteegi. Olen teinud tervishoiu käsiraamatute ja muude sarnaste väljaannete abiga põhjalikku uurimistööd ravimitest, mida mul võiks erinevat tüüpi hädaolukorras vaja minna, ja vaatan, paljud neist ma saan pärast tänast käiku paberilt maha kriipsutada. Ennekõike huvitavad mind erinevad antibiootikumid.

      Kui ma päris uue ilma alguses lisaks kaubanduskeskustele ka maju läbi otsima hakkasin, oli mu peamiseks sihiks leida toitu ja muud eluks esmaselt vajalikku. Vast peamiselt harjumusest või inertsist üritan ma kodudest tänapäevalgi esmalt leida erinevate koroonalainete ajal kokku tassitud kriisivarusid, ent sisimas tean ma, et see pole minu jaoks tegelikult juba ammu peamine.

      Viimasel ajal olen eramajadest aina enam kaasa võtnud asju, millel puudub praktiline väärtus. Ühest küljest on mul piisavad toiduvarud juba olemas ja ma lihtsalt saan enesele sellist ekstravagantsust lubada. Teisalt – tunnen aina enam, et vaid esmavajaduste rahuldamine ei saa olla kõik, mis on alles jäänud. Midagi peab veel olema. Olgu see midagi siis kasvõi klaaskuul või maal seinal.

      Võimalik, et kunagi elu täis olnud majade külastamine on minu jaoks omamoodi teraapia, justkui meenutus päästmatult kadunud normaalsusest. Mõnikord istun ma mõne maja paksu tolmukihiga kaetud ja satikatest kubisevas köögis, valan enesele termosest kuuma kohvi ja sulen silmad. Võtan sõõmu ja kujutan ette, et kõik on nii, nagu varem. See muutub iga päevaga raskemaks, sest eelmise ilma mälupildid on hakanud hägustuma.

      Inimesed surid koroonaviiruse viimase rünnaku käigus loetud tundide jooksul ja enamik neist jättis selle ilmaga hüvasti koduseinte vahel. Seetõttu puutun eramajades väga sageli kokku surnukehadega. Üldiselt see minus enam emotsioone ei tekita, ent mul on tekkinud komme sealt leitud inimjäänused tekiga katta. Lihtsalt on selline tunne, et see on õige tegu. Eriti arvestades, et ma lähen nende inimeste koju võtma nende asju.

      Tuleb öelda, et päris paljud haigestunud otsustasid üsna piinarikast surma mitte oodata ja tegid enesele ise lõpu peale. Peamiselt kohtan majades pooduid – lõikan nad alla, kui nöör juba ise varem katkenud ei ole. Sageli on inimesed end ka maha lasknud…

      Nagu kirjutasin, surnute leidmine minus enam eriti midagi ei liiguta, ent mõnikord on neil surnutel rääkida lugu ja see võib olla raskem.

      Hiljuti leidsin ühest majast voodist perekonna – ilmselt ema, isa ja kolm last – kes isegi aastaid pärast surma olid ikka veel teineteise embuses ja üksteise külge klammerdunud. Võib-olla oli minusse selleks hetkeks tavalisest rohkem kogunenud või oli põhjus muus, ent vajusin sealsamas toas põrandale ja nutsin nii, nagu juba ammu nutnud ei ole.

      Sellest majast ma midagi kaasa ei võtnud ja minnes sulgesin hoolikalt kõik uksed.

      Mõned kuud pärast maailmalõppu sattusin ma toona veel mööda Eestit ringi rännates ühte lasteaeda. Ma teadsin selleks ajaks juba väga hästi, mis mind võib seal ees oodata, ent parasjagu olid mu toiduvarud otsakorral ja seetõttu polnud mul erilist valikut.

      Ma ei olnud valmis selleks, mida nägin. Millekski selliseks ei saagi vist valmis olla.

      Õpetajad olid ilmselt surnud esimestena ja paanikas ning segaduses lapsed olid kogunenud ühte ruumi. Nii nad siit ilmast lahkusidki – üksteisest kõvasti kinni hoides ja üheskoos. Silma järgi umbes kolmkümmend erinevas vanuses last, kes moodustasid ühe suure hingelõikava surnukehade kobara.

      Pärast maailmalõppu olen ma näinud nii mõndagi, mida ma hea meelega unustada sooviksin. Millegipärast on aga nii, et need kõige hirmsamad meenutused ei kao mitte kunagi. Nad ujuvad ikka ja jälle silme ette ning see teeb vahest sedavõrd haiget, et põgusaks hetkeks tundub mitteolemine nii neetult veetlev, sest annaks võimaluse nende nägemuste eest lõplikult varjuda.

      Kui aga kriisivarude juurde tagasi tulla, siis nendega seoses on õhus sageli ka teatud huumorimoment. Asjad, mida inimesed maailmalõpu kartuses kokku on korjanud… Olen maailmalõpuvarude hulgast avastanud kõiksugu veidrat kraami alates Viagrast ja lõpetades silmaaluste kreemiga. Loomulikult ka tohututes kogustes WC-paberit, mille puhul tekib küsimus, kas see oli mõeldud söömiseks või tundus nende kunagisele omanikule lihtsalt mõte sitase persega surra absoluutselt vastuvõtmatu.

      Üldiselt on varud siiski suures osas asjalikud – kuivained, pakisupid, konservid, kuivatatud puuviljad ja pähklid, ravimid, patareid, gaasiballoonid, vesi, küünlad ning muu taoline. Kokku pakitud ja mulle noppimiseks valmis seatud.

      Lugemist pean kindlasti juurde tooma, sest riiulilt mul praegu enam nagu midagi uut eriti võtta polegi. Õhtud on pikad ja pimedad ning kõige parem ravim igavuse vastu on hea raamat. See pole muutunud.

      Ma olen üldiselt alati eelistanud ilukirjandust, ent viimasel ajal olen päris palju lugenud neid Petrone kirjastatud erinevate maade reisikirju. Aeg-ajalt tekitab see natukene liiga tugeva dissonantsi ja siis panen raamatu mõneks ajaks käest, ent enamasti võtan seda kui leebet meeldetuletust, et kunagi oli olemas teistsugune, praegusest palju suurem ja värvilisem maailm.

      Nüüd on lisaks tekkinud vajadus igasugu nõuandeid sisaldavate raamatute ja tehnilise kirjanduse järele. Sellised raamatud on olnud mulle uute oskuste omandamisel suureks abiks.

      Esoteerikakirjandus on ka igati tarvilik. Eks ikka tulehakatuseks, milleks muuks.

      Üks oluline käik on mul tegelikult täna veel – tahan leida oma koduse jõusaali jaoks kaablimasina. Ma olen üldiselt jõusaalis käies alati olnud kangi ja ennekõike hantlite usku, ent mõned masinad on siiski hädavajalikud.

      Varem käisin jõudu tegemas Peetri Keskuses asuvas 24/7 jõusaalis, ent hiljuti läks see maja äikesetormi ajal põlema ning just see hoone pool, kus asub tennisekeskus ja jõusaal, sai kannatada sedavõrd rängalt, et trenni seal enam teha ei saa.

      Nüüd siis olengi enesele koduse saali sisustanud.

      Võiks ju arvata, et üksi maailmas mässates on füüsilist tegevust nii palju, et jõudu СКАЧАТЬ