Edasi. Talv 2020. Edasi

Чтение книги онлайн.

      Mihkel Kangur.

      Tulevik on naise nägu

      keskkond

      Istusime ümber koosolekulaua ja arutasime, kuidas riigihanke kau-du võidetud projekt nüüd siis ellu viia. Rahastaja on esitanud projekti liikmeskonna ekspertiisile küllalt kõrged nõudmised ja lähteülesanne on mahukas. Tegevuste ajaraamistik on äärmiselt tihe, lahendust vajav küsimus täis karisid ja konfliktide võimalusi, kuid rahastus projektile on nii napp, et planeeritav tunni-hind langeb alla miinimumtasu. Peas kumiseb sõbra mõte, miks sa siis müüd enda teadmisi nii odavalt; kui sa ise oma ekspertsust ei austa ja nii odavalt selle välja pakud, siis ei väärtusta seda ka tellija. Kuidas küll

      sellest olukorrast välja vingerdada ja tööst viisakalt loobuda? Samas, tegu on Eesti riigile äärmiselt olulise pro-jektiga nii tuleviku majanduse kui ka keskkonna seisukohast. On äärmiselt oluline, et see projekt hästi õnnestuks. Vaatan koosolekulaua ümber istuvaid inimesi. Kõik ülejäänud koosolekul viibijad on naised. Noored, hästi hari-tud, tegutsejad, mitte tühja jutu ajajad, teavad, mida ja kuidas on vaja teha. Vaatamata alarahastusele teevad nad pidevalt selliseid projekte, sest seda on meile, kogu ühiskonnale, lihtsalt väga vaja. Selliselt tegutsevaid naisi on meie ümber rohkem, kui me mär-gata oskame.

      Rachel Carson algatas ülemaailmse debati keskkonnaküsimustes, avalda-des 1962. aastal raamatu “Hääletu ke-vad”. Just selle raamatuga sai alguse kogu maailma haaranud kodanikelii-kumine keskkonna heaks. 1970. aas-tal tulid miljonid inimesed Ameerika Ühendriikides tänavatele, et juhtida tähelepanu üha halvenevale keskkon-nale. Valitsused üle maailma üritasid protestimeeleolusid vaigistada ja soo-vitasid keskkonnaküsimuste lahenda-mine usaldada ekspertide kätte. Inime-sed selle seisukohaga ei nõustunud ja algatasid aktsiooni nimega Maa päev.

      Severn Cullis-Suzuki oli 12-aas-tane, kui ta pidas 1992. aastal Rio maa-ilmakongressil kõne, millega kutsus kogu maailma poliitikuid vastutus-tundlikult käituma Maa keskkonna tuleviku suhtes. Võiks ju küsida, mis mõttega ta selle kõne pidas, sellest pol-nud mitte mingisugust kasu, sest Rio kongressi järel on kogu inimkond ära põletanud rohkem fossiilseid kütuseid kui kogu varasema inimkonna ajaloo jooksul.

      Täpselt sarnast stigmatiseerivat suhtumist kostab mõnede inimeste suust Greta Thunbergi suhtes, kes on isikliku initsiatiiviga toonud kliimat puudutavates küsimustes iga nädal noored tänavatele oma tuleviku eest seisma. Greta Thunberg kutsub üles otsustajaid kuulama ekspertide ja teadlaste sõnu ning lähtuma nende soovitustest. Ka Eestis on Greta Thun-bergi eeskujul reedesed kliimastreigid käivitanud just noored naisterahvad, kes peavad taluma samasugust stigma-tiseerimist nagu nende eelkäijad.

      Kui 50 aastat tagasi kutsusid valit-sused üles rahvast usaldama eksperte ja jätma keskkonnaprobleemide lahen-damine pädevatele organitele, siis nüüd peavad noored, valdavalt tütar-lapsed, kutsuma üles valitsusi kuu-lama ja järgima ekspertide, teadlaste nõuandeid.

      Just noortel on õigus ja ka vajadus keskkonnaküsimustes kõige valje-malt häält teha. Halveneva keskkonna tõttu väheneb ju nende elukvaliteet kõige pikemat aega. Samuti on just noortel, gümnaasiumi lõpetajatel kõige laiapõhjalisem, kõiki akadeemilisi dist-sipliine hõlmav, kaasaja parim haridus.

      Kui 50 aastat tagasi kutsusid valitsused üles rahvast usaldama eksperte ja jätma keskkonnaprobleemide lahendamine pädevatele organitele, siis nüüd peavad noored, valdavalt tütarlapsed, kutsuma üles valitsusi kuulama ja järgima ekspertide, teadlaste nõuandeid.

      MIHKEL KANGUR on ökoloogiadoktor, Tallinna Ülikooli vanemteadur.

      10

      EDASI. Nr 7, talv 2020

      Hilisemates haridusastmetes omanda-takse üha sügavamad teadmised üha kitsamal väljal. Seetõttu on mõistetav, et keskealistest vanemate inimeste jaoks võivad keskkonnaküsimused jääda võõraks, kuna neil puuduvad neis teemades süsteemsed alusteadus-likud teadmised. Kui nemad keskkooli lõpetasid, siis kliimamuutustest ei rää-gitud. Samavõrd võib neile tunduda võõrastav, et noored tüdrukud julge-vad selliselt avalikkuses sõna võtta ja otsustajate tegevust kritiseerida. Nende noorusajal oli naistele valimis-õiguse ja kõrgkoolis õppimise õiguse andmisest möödunud märksa vähem aega kui praegu.

      Sõdadel, mis üldjuhul on käivitatud meeste poolt, on üldiselt vähe posi-tiivseid aspekte. Üheks oluliseks, kogu maailma muutnud teise maailmasõja tagajärjeks oli ühiskonna suurem emantsipeerumine. Sõja ajal rindele läinud meeste asemel riigi ja pere-konna majanduslike küsimuste lahen-damisega silmitsi seisnud naised said kogemuse, et nad saavad hakkama. Sellele kogemusele tuginedes hakati üha jõulisemalt nõudma enda võrd-seks tunnistamist.

      Võib-olla seetõttu, et meil lõppes teine ilmasõda alles möödunud sajandi viimasel kümnendil, 50 aastat hiljem kui enamusel maailmast, näeme me endiselt nii suurt sugudevahelist lõhet. Mitte ainult palgalõhet, millest ehk kõige enam räägitakse. Naiste õigus olla arvestusväärne partner ühis-konna asjades kaasa rääkima on kohati endiselt mingis kummalises vaaku-mis. Meenutage, kui tihti on juhtunud, et koosolekul kõnelenud naise sõnu korranud mehele omistatakse lõpuks mõte, mille põhjal sõnastatakse otsus. Võib-olla on see tema sõnaseadmises ja hääletämbris, mis mehe sõna kaaluka-maks teeb. Igal juhul näeme enamuse meie parteide eesotsas mehi. Poliitiline võitlusväli ilmselgelt ei soosi naiseks olemist. Soopõhised, stereotüüpsed väljaütlemised ja poliitmängude kirg-likkus ilmselt ei sobi naistele. Ratsio-naalsetena ei raatsi nad tühjadele ego- ja võimumängudele aega raisata.

      Alaline konflikt, selmet küsimusi lahendada, on poliitikute leib. Selmet õpetajate, omastehooldajate palga-

      küsimus ära lahendada, on kasulikum hoida see teema iga valimise jaoks õhus. Pealegi, enamus õpetajaid on ju naised.

      Selleks, et saaksime maailma ära päästa, on vaja kõiki inimesi. Jättes enam kui pooled inimesed otsustus-protsessides tagaplaanile, muutub maailm vaesemaks. Kui poliitilisel maastikul pole lihtne probleemide lahenduseni jõuda, on naised tun-duvalt enam leidnud rakendust ette-võtmistes, millest päriselt ka kasu on. Kui vaadata ringi, siis näeme tähe-lepanuväärsemate keskkonnaalaste ettevõtmiste eesotsas tegutsemas just-nimelt naisi. Edukad on just need ette-võtmised, mis on üles ehitatud koos-tööle, naised tunduvad selles olevat edukamad.

      Sotsiaalselt ja majanduslikult tõrju-tud ühiskonnagrupid kannatavad kliima ja teiste keskkonnamuutuste СКАЧАТЬ