Edasi. Talv 2020. Edasi

Чтение книги онлайн.

      KIRJANIK

      Islandi proosakirjanik Sigurjón Bir-gir Sigurðsson, üldsusele paremini tuntud kui Sjón, on minu jaoks üks viimaste aastate meeldiva-maid avastusi. Ma laenasin tema 2003. aastal ilmunud raamatu “The Blue Fox” (eesti keeles “Virvarebane”, 2013) New Yorgi raamatu-kogust ning olin lumma-tud tema puhtast ja lihtsast stiilist. Aga tema järgmist teost “Whispering Muse” (2005) lugedes sai minust lausa fänn. Ostsin mõned aastad tagasi Reykjaviki raamatupoodides käies selle raamatu signeeritud eksemplari ja ka “Moon-stone’i” (2013). Õnnekombel avastasin hiljuti Viljandi taaskasutuspoest Sah-tel ka “From the Mouth of the Wha-le’i” (2008), mille keegi oli ära andnud. Sjóni teosed on lihtsad, elegantsed, peenekoelised ja mõtlemapanevad. Ta on võimeline kirjutama ajaloolist ilu-kirjandust – lugu homoprostituudist 1918. aastal (“Moonstone”) või pagen-datud ravitsejast 1635. aastal (“From the Mouth of the Whale”) –, kuid teeb seda sügava tundlikkuse ja mõistmi-sega. Tema raamatutes olevad ideed ja kujundid püsivad meeles pikka aega, võib-olla isegi igavesti.

      BÄND

      Kõige paremad ja innovaatilisemad ansamblid on alati need, kus võrd-sed osapooled moodustavad terviku. Mõelge kasvõi The Beatlesile, kes koos

      õpilasena suurt mõju avaldas, oli 1998. aastal linastunud “Rushmore”, mida alati rõõmuga uuesti vaatan; ja mui-dugi ka “The Grand Budapest Hotel” (2014), millest olin oma elu ühe suure muutuse perioodil lausa sõltuvuses ning vaatasin seda nii palju, et hakkas tunduma, nagu elangi rohkem filmis kui reaalsuses. Ent tõeline aare on siiski “Moonrise Kingdom” (“Kuutõusu kuningriik”) (2012), mis jutustab loo kahest noorest armunust, kes põgene-sid 1965. aasta suvel metsa, ja on algu-sest lõpuni täielik meistriteos. Ma tean, et talvel vaatan seda filmi jälle mitmeid kordi, mitte ainult sellepärast, et seda on väga tore vaadata, vaid seetõttu, et see toob hästi välja, milline geenius – ja see on just täpselt õige sõna – Ander-son filmitegijana on.

      SARI

      Kui inimesed kuulevad, et olen pärit New Yorgist, eeldavad nad sageli, et olen mingi suurlinnapoiss, aga tegeli-kult kasvasin ma üles Atlandi ookeani äärses unises külakeses nimega Setau-ket, mida kutsun oma eestlastest sõp-radega rääkides hellitavalt Ameerika Saaremaaks. Küla nimi tuleneb algon-kinikeelsest sõnast, mis tähendab “kus veed kohtuvad”. Ja see on ka paik, kus toimub suurepärase sarja “Turn: Was-hington’s Spies” (2014–2017) tegevus-tik, mis käsitleb põhjalikult üht tõesti-sündinud lugu Ameerika revolutsiooni ajal tegutsenud spioonirõngast. Mis mulle selle sarja juures eriti meeldib, on asjaolu, et see kirjeldab väga tõe-truult revolutsiooniaegset vägivalda ja intriige. Seal on üks stseen, kus pea-tegelast, spiooniks hakanud talumeest Woodhulli ründavad öisel külateel Briti sõdurid. Pilt sellest, kuidas sõdu-rite siluetid, kolmnurkmütsid peas, teda jalgadega tagudes irvitavad, kum-mitab mind ikka veel. See on periood – 18. sajandi lõpp –, mida eestlased kipuvad ignoreerima, keskendudes sõjaeelsele ajajärgule ja siis kultuurili-sele ärkamisajale ning 1980ndate laul-vale revolutsioonile. Kuid selle sarja vaatamine võib äratada eestlastes rohkem huvi ka oma mineviku teiste, hämaramate perioodide vastu.

      Justin Petrone

      soovitab

      JUSTIN PETRONE on kirjanik.

      ühtse tervikuna olid üliedukad, kuid sooloartistidena ei teinud niivõrd ins-pireerivaid СКАЧАТЬ