.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 5
Anne Mariel oli kahtlus, et line-tants võib olla Seattle’is pisut vanamoodne – vastandina näiteks Dallasele –, aga hea asi oli see, et see ei vajanud partnerit. Ta võib kohale minna ning lihtsalt lõbutseda, ilma et peaks muretsema, et on osa paarist. Ta ei olnud valmis uueks suhteks; võib-olla aja jooksul see juhtub, aga kindlasti mitte veel. Mõne minuti pärast kriipsutas ta line-tantsu soovi läbi. Tal ei olnud energiat, et seltskondlik olla. Ta luges esimest soovi ja tõmbas ka selle maha. Ta ei teadnud, kuidas hinnata seda, kas ta oli elu juures tegelikult midagi head leidnud. See ei olnud piisavalt spetsiifiline. Suur hulk võimalusi käis tal peast läbi, kuid ta ei vaevunud ühtegi neist oma nimekirja lisama.
Lilliel oli õigus – tal on vaja oma rahaasjad korda saada. Ta kirjutas selle üles teisele paberilehele, koos meeldetuletusega iga-aastasest tervisekontrollist ja võib-olla ka spordisaali minemisest. Ainuke asi esimesel lehel, soovinimekirja omal, oli too saapapaar.
Nüüd siis oli tal kaks eraldi nimekirja – üks soovide ning teine elu praktilisemate külgede jaoks. Mitte et iga soov lõppkokkuvõttes ei vajaks eraldi tee-ära nimekirja, aga selle peale ta praegu mõtlema ei hakanud. Anne Marie sulges silmad ja üritas välja nuputada, mida ta kõige rohkem tahab, millist soovi täide viia loodab. Mõned järgmised ideed olid kõik praktilised, nagu mitmeid kuid edasi lükatud kokkusaamiste planeerimine. See oli kurb tähelepanek, et tema üheks sooviks, südame ainukeseks igatsuseks oli pööraselt kallis saapapaar.
Selles oligi probleem; ta ei teadnud enam, mida tahab. Ümbritsetuna leinast ja kaotatud unistustest, oli tema rõõm haihtunud, samamoodi, nagu olid kadunud ka oskus naerda ja laulda.
Seni oli teine nimekiri soovide omast arvuliselt üle. Selles olid kohtumiste kokkuleppimised raamatupidaja, juristi, loomaarsti ja paariarstiga. Kurb, kurb, kurb. Ta võis hästi ette kujutada, millised Lillie ja Barbie nimekirjad välja näevad. Neil on tulnud pähe imelisi mõtteid. Kohti, kuhu minna, kogemusi, mida nautida, inimesi, kellega kohtuda.
Anne Marie põrnitses oma soovinimekirjas olevat ühtainukest naeruväärset lauset, tundes ahvatlust paber kokku kägardada.
Ta ei teinud seda. Põhjustel, mida ta ei suutnud selgitada, jättis ta selle köögikapile. Nimekirjad on olulised, seda ta teadis. Ta oli aastate jooksul piisavalt eesmärkide püstitamisest lugenud, mõistmaks asjade üleskirjutamise väärtust. Tegelikult leidus tema poes just selsamal teemal päris palju menukaid raamatuid.
Hea küll, see oli algus. Anne Marie ei kavatsenud seda ideed kõrvale heita. Ja ta oli vähemalt mõne kohest tegutsemist vajava asja üle kontrolli haaranud. Ta oli kindlaks määranud selle, mida ta tegema peab.
Kunagi hiljem paneb ta kirja selle, mida teha tahab.
Anne Marie libistas sõrmega üle sõna saapad. Tobe, ebapraktiline, naeruväärne – kuid ta ei hoolinud sellest. Ta oli kindlalt otsustanud need saada.
Ainuüksi mõte soovide kirja panemisest tekitas muutusi; Anne Marie tajus tillukest lootusekiirt, elevuse sosinat. Sulamine oli alanud.
Lõpuks meenuvad talle ka teised igatsused, teised soovid. Tal on veel üheksateist järel. Anne Mariel oli tunne, justkui oleks džinn lõpuks pudelist välja pääsenud ja ootas nüüd, et saaks kuulda tema suurimaid soove. Tal tuleb vaid kuulata omaenese südant, ja kui ta seda teeb, saavad tema pööraseimad unistused teoks.
Kui elu vaid oleks nii lihtne.
Nii see muidugi ei ole, kuid Anne Marie otsustas, et on valmis seda ette kujutama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.