Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lesknaiste šampanja terviseks,“ lisas Lillie.

      Anne Marie ei öelnud midagi.

      Ehkki sellest oli möödas üheksa kuud, ei paistnud tema lein leevenevat ega kergemini talutavaks muutuvat. Ta töötas liiga palju, sõi liiga vähe ja leinas taga kõike seda, mis oleks võinud olla. Asi oli enamas kui vaid tõsiasjas, et tema armastatud mees oli surnud. Tema surmaga oli Anne Marie sunnitud loobuma unistusest kõigest sellest, mida ta oli lootnud abielul pakkuda olevat. Tõelisest partnerlusest – ja perekonna rajamisest. Isegi kui ta peaks taas armuma, mis näis ebatõenäoline, on rasedus üle neljakümnese jaoks riskantne. Unistus oma last saada oli surnud koos Robertiga.

      Nad rüüpasid neljakesi vaikuses šampanjat, igaüks oma mälestusse süüvinud. Anne Marie nägi Elise’i näol kurbust, Lillie omal mõtisklevat ilmet, Barbiel poolnaeratust.

      „Kas me võtame mullide puruks tallamiseks kingad jalast ära?“ küsis Lillie hetk hiljem.

      „Emal on sukkis kõndimise suhtes oma kiiks,“ ütles Barbie oma ema poole pilku heites. „Ta ei kiida seda heaks.“

      „Meie kodus seda lihtsalt ei tehtud,“ pomises Lillie.

      „Kingade jalast võtmiseks ei ole mingisugust vajadust,“ ütles Anne Marie. „Asja mõte on lõbutseda. Teha pisut lärmi, pühitseda meie sõprust ja mälestusi.“

      „Sel juhul, paugutamine alaku,“ ütles Elise. Ta tõstis toekas kingas jala ja põrutas sellega mullile. Ruumis lahvatas paugatus.

      Barbie oli järgmine, samm kindel. Tema kõrged kontsad hävitasid tõhusalt mulliderea.

      Pauh. Pauh. Pauh.

      Pauh.

      Lillie järgnes talle. Tema liigutused olid ebakindlad, peaaegu vabandavad.

      Plaks.

      Anne Marie oli viimane. See tundus… hea. Tõeliselt hea, ning tekkiv lärm suurendas ootamatut lõbu- ja elevustunnet. Esimest korda peo algusest saati ta naeratas.

      Selleks ajaks õhetasid nad kõik elevusest ja šampanjast. Teised itsitasid kergemeelselt; Anne Marie seda just ei suutnud, kuid ta suutis peaaegu naerda. Võime rõõmu väljendada oli Roberti surres kadunud. See ei olnud ainuke, mille ta oli kaotanud. Anne Mariel oli olnud kombeks laulda, vabalt ja häbenematult. Kuid pärast Roberti matust oli ta avastanud, et ei suuda seda enam teha. Lihtsalt ei suuda. Iga kord, kui ta seda üritas, tõmbus kurk kokku. Kuuldavale tulid lämmatatud helid, mis vaevu muusikaga sarnanesid, ja mõne aja pärast andis ta alla. Sellest oli möödas kuid, mil ta üldse laulda üritas.

      Paugutamine jätkus, kui nad mööda mullikilet ringi trampisid, aeg-ajalt šampanja rüüpamiseks pausi tehes. Nad marssisid paraadil olevate sõdurite hiilguse ja tseremoniaalsusega, andes üksteisele pokaalidega au.

      Tänu oma sõbrannadele avastas Anne Marie, et tema meeleolu oli paranema hakanud.

      Peagi said kõik mullid katki trambitud. Klaase kaasa võttes istusid nad toolidele, kus lugejategrupid kohtusid, ning tõstsid hämaralt valgustatud poes taas üksteise terviseks tooste.

      Tahapoole nõjatudes üritas Anne Marie lõdvestuda. Hoolimata varasemast naerust, hoolimata sellest, et seda õhtut koos sõbrannadega veetis, täitusid tema silmad pisaratega. Ta pilgutas need minema, kuid järgnesid uued, ja ei läinud kaua, kui Barbie seda märkas. Sõbranna pani julgustava käe Anne Marie põlvele.

      „Kas see valu kunagi väiksemaks ka jääb?“ küsis Anne Marie. Tagataskust salvrätikut otsides tupsutas ta silmi. Ta vihkas niisugust murdumist. Ta tahtis selgitada, et ei olnud kunagi nutune ega sentimentaalne naine olnud. Kõik tema tunded olid Roberti surmast saati intensiivsemaks muutunud.

      Lillie ja Barbie vahetasid teadvaid pilke. Nemad olid kõige kauem lesed olnud.

      „Muutub küll,“ lubas Lillie samuti tõsiseks jäädes. „Aga see võtab aega.“

      „Ma tunnen end nii üksi.“

      „Seda võibki oodata,“ ütles Barbie talle šokolaadikarpi ulatades. „Näe, võta veel üks. Sul hakkab parem.“

      „Minu vanaemal oli kombeks nii öelda,“ lisas Elise. „Söö, ja kõik tundub parem.“

      „Minu oma ütles alati, et kui kellegi heaks midagi teed, tunned end pärast peaaegu uuena,“ lausus Lillie. „Vanaema kinnitas, et teiste vastu lahke olemine on ravi igasuguse kurbuse vastu.“

      „Treenimine aitab samuti,“ lisas Barbie. „Mina veetsin spordisaalis väga palju tunde.“

      „Kas ma ei saa lihtsalt midagi osta?“ küsis Anne Marie nukralt ning luksatas seda öeldes naerda.

      Naised naeratasid.

      „Ma soovin, et see oleks nii lihtne,“ ütles Elise tõsisel häälel.

      Anne Marie söögiisu oli kuude kaupa olematu olnud ja spordisaalis käimine talle tegelikult ei meeldinud. Linttrenažööril mitte kusagile kõndimine näis talle üpris mõttetu tegevus. Ka vabatahtlikuks tööks ei olnud tal soovi, vähemalt mitte praegusel hetkel, ehkki teise inimese abistamine võiks aidata tal sellest madalseisust, sellest iseendasse süüvimise lõhest üle saada.

      „Me kõik otsime kiiret taastumist, kas pole?“ ütles Barbie vaikselt.

      „Võib-olla.“ Lillie naaldus oma toolil tahapoole. „Nendest valikutest on millegi ostmine ainus, millest tõeliselt kinni võiksin haarata.“

      „Mina samuti,“ ütles Barbie naerdes.

      „Ma saan aru, et te teete nalja – noh, osaliselt –, kuid materiaalsed asjad ei aita,“ hoiatas Elise neid kõiki reaalsusse tagasi tuues. „Igasugune kergendus, mida laristamishoog pakub, on paraku ajutine.“

      Ükskõik, kui ahvatlev ka mõte endale kingitus osta olla võib, arvas ka Anne Marie, et tal on õigus.

      „Me kõik peame enda eest füüsiliselt hoolt kandma. Õigesti sööma. Treenima,“ lausus Elise mõtlikult. „Tähtis on ka see, et me oma rahaasjad korda seame.“

      „Selles asjas olen ma sinuga täielikult nõus,“ ütles Lillie.

      „Koostame oma tegemistest nimekirja,“ jätkas Elise. Ta sirutas käe oma koti järele ja võttis sealt väikese spiraalköites märkmiku.

      „Kui mina sellise nimekirja teen,“ ütles Lillie, „ei ole see lillkapsa söömisest ja tervisejooksu tegemisest. Selle asemel kavatsen ma teha asju, mida olen aastaid edasi lükanud.“

      „Nagu näiteks?“ küsis Anne Marie.

      „Oh, midagi lõbusat,“ vastas Lillie, „näiteks Pariisi reisida.“

      Anne Mariel oli tunne, justkui oleks teda välgunool tabanud. Kui nad abiellusid, oli Robert lubanud ta ühel päeval Pariisi viia. Nad rääkisid sellest sageli, arutades igat aspekti oma reisist Valguse linna. Muuseumidest, mida külastaksid, paikadest, kuhu jalutama läheksid, toitudest, mida sööksid…

      „Mina tahan Pariisi minna koos kellegagi, keda armastan,“ СКАЧАТЬ