Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat - Debbie Macomber страница 4

Название: Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat

Автор: Debbie Macomber

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916111673

isbn:

СКАЧАТЬ tükk aega vait.

      Anne Marie ei suutnud uskuda, et Barbiel võiks meeste seltskonnast puudus olla. Nad ei olnud seda teemat kunagi arutanud, aga ta oli üllatunud, et nii kütkestaval naisel nagu Barbie ei olnud mehi jalaga segada. Võib-olla oli. Võib-olla olid tal lihtsalt kõrged nõudmised. Kui nii, ei saanud Anne Marie seda talle pahaks panna.

      „Me kõik tahame armastatud olla,“ ütles Lillie. „See on põhiline inimvajadus.“

      „Mul oli armastus,“ ütles Elise neile, hääl valust kähe. „Ma ei looda enam sellist armastust leida.“

      „Minul oli see samuti,“ lausus Barbie.

      Nende kohale lasus taas vaikus.

      „Nimekirja tegemine on hea idee,“ sõnas Elise rõhutatult. „Nimekiri asjadest, mida teha.“

      Anne Marie noogutas, sõrmitsedes samal ajal üht ülesriputatud sõbrapäevakaunistust. See idee oli temas huvi äratanud. Tal oli vaja oma entusiasm ellu äratada. Tal oli vaja leida inspiratsiooni ja motivatsiooni – ja see nimekiri võis just seda teha. Ta oli niikuinii nimekirjade kirjutajat tüüpi, kuid see oleks teistmoodi. See ei oleks tavaline kohtumiste ja igapäevakohustuste nimekiri.

      „Mina isiklikult ei vaja veel üht tee-ära-listi,“ pomises Lillie. „Mul on neid juba piisavalt.“

      „See ei oleks selline,“ vastas Anne Marie kinnituse saamiseks Elise’i poole vaadates. „See oleks, ee… soovide inventuur,“ ütles ta kuuldavalt mõtiskledes. Ta möönis, et lesepõlve juurde kuulus rohkesti peakseid; sõbrannadel oli ses suhtes õigus. Tal oli tõesti vaja oma rahaasjad korda saada ja oma tervisele tähelepanu pöörata.

      „Kakskümmend soovi,“ ütles ta korraga.

      „Miks kakskümmend?“ küsis Elise end ettepoole kallutades, olles ilmselgelt huvitatud.

      „Ma ei ole kindel. See tundub õige.“ Anne Marie kehitas kergelt õlgu. See number oli talle pähe turgatanud ja ta ei teadnud õieti, miks. Kakskümmend. Kakskümmend soovi, mis aitaksid tal tagasi saada elurõõmu. Kakskümmend kirja pandud unistust. Kakskümmend võimalust, mis annaksid talle põhjuse tuleviku suunas vaadata, selle asemel, et oma leinas kinni olla. Ta ei saanud nii jätkata, end ühest päevast teise vedada, valust ja südamevalust haaratud, sest Robert oli surnud. Ta vajas uut sihti. Ta võlgnes seda endale – ja Robertile.

      „Kakskümmend soovi,“ kordas Barbie aeglaselt. „Ma arvan, et see sobib. Kakskümmend on reaalne arv. Mitte nagu näiteks sada.“

      „Ja see ei ole liiga väike – nagu kaks või kolm,“ lausus tema ema.

      Anne Marie sai aru, et sõbrannad võtsid tema ideed tõsiselt, ja see lisas talle selles osas kindlust. „Soovid ja lootused tulevikuks.“

      „Teeme seda!“ hüüatas Lillie.

      Barbie ajas end toolil sirgu. „Sa peaksid prantsuse keelt õppima,“ ütles ta Anne Mariele naeratades.

      „Prantsuse keelt?“

      „Selleks, kui sa Pariisis oled.“

      „Ma õppisin seda keskkoolis kaks aastat.“ Kuid ta mäletas sellest vaid seda, kuidas pöörata verbe être ja avoir.

      „Mine täienduskursusele.“ Barbie libistas end tooliservale.

      „Võib-olla teengi seda.“

      „Mina õpin ehk kõhutantsu,“ ütles Barbie järgmiseks.

      Naised vaatasid teda üllatunult, Anne Marie naeratas heakskiitvalt.

      „Lillie mainis seda varem, aga ma arvan, et meile kõigile teeks tohutult head vabatahtlikuks olla,“ sõnas Elise. „Minust on saanud mu lapselapse koolis Lõunasöögisemu ja ma tõesti ootan pikisilmi Malcolmiga koos veedetavat aega.“

      „Lõunasöögisemu? Mis asi see on?“

      „Programm riskilastele,“ selgitas Elise. „Ma käin kord nädalas koolis ja söön koos ühe väikese kolmanda klassi poisiga lõunat. Malcolm on armas laps ja ta on minu tähelepanu all õitsele löönud. Niipea, kui ma koolimajja astun, tormab ta minu poole, justkui oleks mu külaskäiku kogu nädala oodanud.“

      „Nii et te sööte siis kahekesi lõunat?“

      „Nojah, aga talle meeldib mulle ka oma koolitööd näidata. Tal on lugemisega raskusi. Kuid ta näeb kõvasti vaeva, ja aeg-ajalt ta loeb mulle, või loen mina talle. Olen tutvustanud talle Lemony Snicketi raamatuid ja need meeldivad talle väga.“

      „Sa siis õpetad teda?“

      „Ei, ei, tal on lugemisõpetaja. See ei ole selline programm. Ma olen tema sõber. Või siis rohkem nagu lisavanaema.“

      See idee meeldis Anne Mariele, aga ta ei teadnud, kas see tema jaoks õige programm on. Ta kaalub seda. Tema vaba päev on kolmapäev ja iga teine laupäev, kui Theresa poodi teda asendama tuleb. Ta pidi tunnistama, et vabatahtlik töö algkoolis annaks talle enesehaletsemise asemel tegevust.

      See ei olnud just soov. Kuid Elise väitis, et tunneb end seeläbi paremini. Kellegi teise aitamine – võib-olla see oligi võti.

      Pidu sai läbi umbes poole kümne ajal, ja pärast seda, kui ta oli kõigile hüvastijätuks lehvitanud, lukustas Anne Marie välisukse. Seejärel läks ta trepist üles oma poe kohal olevasse tillukesse korterisse. Tema igavesti truu Baxter ootas teda, tehes tema jalgade ümber seni tiire, kuni Anne Marie kummardus, ta sülle võttis ning hellitas teda ohtra tähelepanuga, mida too ihkas. Koera välja lühikesele jalutuskäigule viinud, naasis ta korterisse, mõeldes endiselt leskede uuele projektile.

      Ta tegi endale tassi teed ja võttis märkmiku ning istus siis diivanile, Baxter tema kõrval keras. Lehekülje ülaservale kirjutas ta:

      Kakskümmend soovi

      Tal võttis tükk aega, et esimene asi kirja panna.

      1. Leia elu juures üks hea asi.

      Anne Marie tundis peaaegu piinlikkust, et ainuke, millega ta suutis lagedale tulla, oli nii kurb, nii hale soov, selline, mis reetis tema vaimse tervise armetu seisundi. Tahapoole naaldudes sulges ta silmad ja üritas meenutada, millest kunagi unistanud oli, nooremas eas pooleldi väljendatud soovidest.

      Ta lisas teise asja, ehkki see oli tobe.

      2. Osta endale punased kauboisaapad.

      Kahekümnendais eluaastais, kaua enne Robertiga abiellumist, oli Anne Marie selliseid poe vaateaknal näinud ja need olid ta paigale naelutanud. Ta lihtsalt pidi need saapad endale saama. Kui ta poodi läks ja neid jalga proovis, olid need täiuslikult sobinud. Täiuslikult. Kahjuks ei olnud seda hind. Ta ei saanud mitte mingil juhul 1500 dollarit paari kauboisaabaste peale kulutada! Ta oli vastumeelselt poest väljunud, hüljates oma soovi.

      Ta ei oleks saanud osaajaga ülikooli raamatupoes töötades endale säärast ekstravagantsust lubada. Aga ta mõtles neile saabastele endiselt. Ta tahtis neid endiselt ja saabaste hind ei heidutanud teda enam nagu toona, kõik need aastad tagasi. Kuidagimoodi leiab ta endale paari dekadentseid kauboisaapaid. Punaseid.

      Pliiatsiotsa СКАЧАТЬ