Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtan, on osa järjepidevast elamisest Sinu armus. Ja nii tähendab iga meenutus Sinu abist ning ligiolust möödunud nädalal samas ka kinnitust selle kohta, et võin Sinule toetuda järgmiste päevade teadmatuses, kõhkluses ja hirmus.

      ÜT

      Vagaduse võistlus

      Siin on see, kes on suurem kui pühakoda! (Mt 12:7)

      Et mõista, kuhu need Jeesuse sõnad kuuluvad, tuleb lugeda selle loo algust. Jüngrid läksid hingamispäeval läbi viljapõllu ning pistsid mõned küpsed terad põske. Küllap see toimus mõtlemata, nii nagu me ilusal suvepäeval aasal sügavalt süüvimata käe välja sirutame ja hapuoblikaid nosime. See jüngrite näiliselt täiesti tühine liigutus ei jäänud aga terastel vagadel meestel märkamata. Need mehed olid variserid. Nad teadsid, et terade noppimist annab asetada lahtrisse „töötegemine”. Tööd aga hingamispäeval teha ei tohtinud. Tõeline usklik nii ei tee. Ja variserid pöörduvad Jeesuse kui jüngrite juhi poole: „Vaata, sinu jüngrid teevad, mida ei tohi teha hingamispäeval!” (s 2).

      Selle sõna taga oli tegelikult vagaduse võistluse motiiv. On ilmne, et tehtud etteheitega öeldi Jeesusele: sina ei ole nii tõsine usklik kui meie, kui sa lubad oma järelkäijatel nõnda seadusevastaselt toimida. Huvitav, mida mõtlesid sealjuures jüngrid? „Oh, nüüd jäime vahele!” – „Nüüd on küll piinlik, teeme Õpetajale häbi!” – „Nüüd räägivad variserid teistele ka, et me pole ikka piisavalt vagad usuinimesed!”

      Paistab, et Jeesus ei lase end kuidagi segadusse viia. Ta teab ka seda selgesti, et asi pole vagade reeglite pidamise võistluses. Esmalt ta ütleb küll mõne vastulause, näitamaks, et selline variseride argumenteerimine ei ole piibellikult täiesti põhjendatud (s 3–5). Aga see pole peamine. Tähtsaim, mille juurde Jeesus kohe jõuab, on sõna tema enda kohta: „Siin on see, kes on suurem kui pühakoda!” Nii jüngrid kui variserid pidid teada saama seda, mis on kõige olulisem: Jeesus. Kui me teda oskame näha, siis tunduvad meie väikesed saavutused vagade reeglite pidamise võistluses nii lõpmata tühised.

      ÜT

      Lausa loodud head tegema

      Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (Ef 2:10)

      Esmapilgul tundub küll hämmastav ja uskumatu, et heade tegude tegemine on midagi niisugust, milleks me Jumala poolt loodud oleme. Ja mitte üksnes loodud häid tegusid tegema, vaid need head teod on meie jaoks lausa valmis seatud „juba enne” – tundub küll, nagu peaks sel juhul heategusid kui küllusesarvest pudenema. Kõik on ju selleks valmis. Miks siis tegelik elu seda heategude küllust nii selgesti ei näita?

      Küllap peitub saladus sellesama Pauluse lause alguses – tegemist on „uue looduga”, millest Paulus mujalgi räägib. Head teod kuuluvad lahutamatult uueks saanud loomuse juurde, Kristuses Jeesuses olemise juurde, ja annavad ühtlasi sellest tunnistust. Kristus ise hoiatas kord, et mitte igaüks, kes ütleb: „Issand, Issand!” ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb Isa tahtmist (Mt 7:21). Nii ei saa meist ka uut loodut üksnes meie sõnade peale, et me seda oleme; uus loodu Kristuses Jeesuses hakkab meist konkreetselt välja paistma läbi meie heade tegude. Ja nii hea on teada, et kui me end heade tegude tegemiseks kokku võtame või nende nimel millestki loobume, oleme kindlalt sellel teel, mille Jumal meie jaoks on seadnud – „juba enne”!

      MT

      Murelik tänu

      Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse, et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat! (Ps 43:3-5)

      Mureliku hinge palve, et Jumal juhataks teda oma altari ette tänu tooma, on midagi märkimisväärset ja üllatavat. Tänu tuuakse ju tavaliselt ikka pärast – millegi eest, mis on juba kätte saadud, mis on rõõmu toonud, probleemid lahendanud, kitsikusest päästnud. Siin aga tun-dub, et lauljal on vaid usk ja lootus abi saada – lahendust ennast ei paista veel kusagilt. Juhatust ei palu laulja ometi mitte selleks, et kitsikusest pääseda, vaid et Jumala ligi jõuda ja leida võimalus Talle oma tänu tuua.

      Küsimus: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?“ kõlab peaaegu etteheitena ja ometi paistab siit kõige selgemini kätte, mis laulja hinges hetkel toimub. Kui imeline, et sellestsamast haigest hingest mahub tõusma just selline palve: „...et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal...“ Võib-olla saabki tõeline tänu alguse sealt, kus ainsaks toetuspunktiks on jäänud usk ja lootus Jumala abile, mis ju kindlasti millalgi tuleb – isegi kui seda veel näha ei ole.

      MT

      Kui Jumal on minuga ...

      Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks... (1Ms 28:20-21)

      Piibel on üks aus ja inimlik raamat. Need vägevad esiisad, kellest kogu rahvahõim hakkab oma põlvnemist arvestama ja kelle nimesid Piiblis nii aupaklikult nimetatakse, on meie ette toodud kogu oma loomulikkuses – usus ja uskmatuses, väärikuses ja kiusatuses ja vahel pattugi tehes. Elus tuleb ju ette igasuguseid hetki.

      Ja küllap on vägagi inimlik Jumala ees seistes sellist palvet paluda, nagu tegi kord Jaakob. Ta oli siiralt valmis Jumalale ühe tõsise tõotuse andma: „siis on Issand mulle Jumalaks”. Need polnud tühjad või kerged sõnad – need tähistasid pühendumist, teenimist, ohverdamist. Aga ta oli kõigeks selleks valmis vaid teatud tingimustel: „kui Jumal on minuga ja hoiab, annab jne”. Kas ei tule tuttav ette? Kas pole me sageli olnud kiusatuses samamoodi mõelda? Ja küllap oleme kohanud ka inimesi, kes ongi nii mõelnud ning Jumalast lahti öelnud põhjendusega, et Jumal on nende elus midagi tegemata jätnud – ei ole neid hoidnud või neile piisavalt andnud.

      Kõige selle juures on üks väike „aga”: meie inimlik arusaam sellest, kas ja kuivõrd Jumal meid hoiab ja meile annab, on vägagi piiratud. Jumal võib meid hoida õnnetuse eest – aga ka õnnetuse sees; Jumal võib meile anda imelisel viisil ja ootamatult, aga ka pikkamisi ja märkamatult. Jumal teeb meie elus alati enam, kui me tähele paneme. Nii oleks ehk õigem öelda: „Kuna Jumal on minuga, siis on ta mulle Jumalaks...”

      MT

      Jumala poole seljaga

      Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja. (Js 1:4)

      Suhtest Jumalaga võib kirjutada mitut moodi. Ka suhte puudumist võib kujutada mitut moodi. Siin teeb prohvet Jesaja iisraeli rahvale karme etteheiteid selle kohta, et nad on suhte Jumalaga katkestanud, öeldes, et nad on talle selja pööranud. See kujund annab mõtlemisainet. Millist suhet (või suhte puudumist) niisugune pilt kirjeldab? Kindlasti ei sisalda see ateismi, Jumala eitamist. Rahvas ei ütle, et Jumalat pole olemas. Inimesed ei püüa väita ka seda, et Jumala tahe oleks halb, et tema plaanid või kavad oleksid halvad.

      Nad lihtsalt ei pane Jumalat tähele. Täpsemini, nad on otsustanud teda mitte märgata. Jumal pole mitte pelgalt pildilt ära kadunud, vaid nad on Jumalale selja pööranud. Iga kord, kui ma tahan ise toimetada, olles СКАЧАТЬ