Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

Чтение книги онлайн.

      1. nädal

      Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” (Lk 11:1)

      Issand, ma tahaksin, et see oleks mu esimene palve sellel aastal. Õpeta mind palvetama ja aita, et ma ei unustaks kunagi, et vajan selles Sinu abi. Mu palved on monotoonsed, suunatud kõige põhilisemate vajaduste rahuldamisele: ma palun kaitset, tervist ja rahu endale ning oma lähedastele. Muud vastavalt vajadusele. Kui saan teada inimestest, kelle elus on probleemid, siis palvetan nende pärast. Võiks ju arvata, et palvetamine ei peagi midagi keerulisemat olema. Ehk Sa ütledki: „Räägi, nagu asi on.” Võib-olla muretsen ilmaaegu?

      Siiski soovin, et oleksin avatud ka sellele, kui Sa tahad mind palvetamisel suunata alale, mis on mulle veel võõras ja avastamata. Ma ei tahaks arvata, et palvetamine on nagu muusikainstrumendi valdamise kunst või sport, kus pidev harjutamine annab üha kaunimaid või suurejoonelisemaid tulemusi. Ometi olen kindel, et Sul on mulle midagi õpetada, ning ma palun armu, et teeksin end selleks otsustavalt Sinule kättesaadavaks.

      ÜT

      Väravast sisse ja välja

      Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. (Mt 7:13-14)

      Väravast võib minna sisse ja välja. Sõltub sellest, mida me peame „seesolemiseks” ja „väljasolemiseks”. Kui mõelda näiteks füüsilisele elule, mida elame siin ja selles maailmas, ning igavesele elule, mida kogeme teispool surma piiri, siis kas Jumala igavesse osadusse astumine on sisse- või väljaminemine? See küsimus võib meile tõsist mõtlemisainet anda.

      Aga igasugustest väravatest ja ustest astume algaval uuel aastal läbi nii otseses kui kaudses mõttes ka siinses elus. Iga „värav” tähistab mingit valikut, mille juures langetame otsuse selle põhjal, mida hindame ja kalliks peame. Mille poole püüdleme ning millest oleme selle nimel valmis loobuma.

      Jeesus ütleb, et need, kes tahavad valikuta kõike ja väga palju selles maailmas, leiavad end teelt, mis viib hukatusse – Jumalast eemale. Kõige järele kahmamine hävitab meid. Tõeliste väärtuste taganõudmine aga asetab meid selliste valikute ette, mis nõuavad ohvreid ja loobumist. Ennekõike aga selgust selles, mis on see ülim väärtus, mille järgi joonduda, kui eelseisvatel päevadel on tarvis suuri ja väikseid otsuseid langetada. Jeesuse sõna kohaselt on ülimaks aardeks elu – tõeline ja igavene, selline elu, mille leiame üksnes Jumalas.

      ÜT

      Mina ja teised

      Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi! (1Ts 5:11)

      Paulus kirjutas need sõnad tuhandeid aastaid tagasi. Inimloomus pole aga paraku kuigivõrd muutunud. Me kõik vajame jätkuvalt julgustust ja kosutust, me kõik vajame jätkuvalt meeldetuletust, et ka teised meie ümber just sedasama vajavad. Tundub, et see kuulub lausa püsivajaduste hulka – ühest korrast ei piisa, ikka ja jälle tahaks kuulda mõnd julgustavat sõna, midagi head, kosutavat ja jõuduandvat. Eriti ehk uue aasta alguses.

      Jumala rikkalikus varasalves on julgustust ja kosutust piisavalt varuks. Kui meil endil ei jätku positiivseid sõnu või mõtteid, tasub avada Jumala Sõna ja seal leidub julgustust küllaga. Jumala tõotused püsivad kindlalt ja tema sõnale võime ennast toetada ka kõige pimedamal tunnil, kui kõik inimlik tugi ja abi ebakindel tundub. Aga vast on Pauluse sõnumis kõige olulisem see tõdemus, et inimesed meie ümber vajavad sedasama, mida meiegi – kõik hea, millega Jumal meid kinnitab ja püsti hoiab, peaks voolama meist välja ka teistele kinnituse pakkumiseks. Sellest piisab nii meile kui teistele meie ümber.

      Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt? (Ii 15:11)

      MT

      Päev-päevalt uuenedes

      Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. (2Kr 4:16)

      Nende Pauluse lootusrikaste sõnadega on nii julge tunne üle uue aasta läve astuda. On selge, et meie väline inimene kulub – märke sellest paneme küllap tähele, igaüks omal viisil. Mõni osa sellest kulumisest on vaikne ja rahulik, mõni osa võib ka haiget teha ja murelikuks muuta. Aga lõppude lõpuks on see kõik kokku ikkagi vaid „väline inimene“ – miski, mis ühel heal päeval nii või teisiti siia maha jääb. Uude aastasse astudes on hea toetuda tõotusele, et Jumal ka meie „välist inimest“ kõiges tema kulumises tähele paneb ja meie vajaduste eest hoolt kannab, nagu on kirjas Matteuse evangeeliumis: „Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Mt 6:32)

      Aga tõeliselt kaunis ja lootusrikas on Pauluse sõnum meie päev-päevalt uuenevast sisemisest inimesest. Jumal kingib meile taas uue aasta koos paljude uute päevadega, millest igaüks toob midagi kaasa meie „sisemise inimese“ kujunemiseks. Ja selles peitubki saladus, miks elamisest koos Jumalaga ei saa kunagi tüdida – see igapäevane uue ootus ja vaimne uuenemine meie sees, mille läbi me Jumalale üha ligemale jõuame ning sisemiselt rikkamaks ja kaunimaks СКАЧАТЬ