Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttis korgitseri, kuid enne kui ta jõudis uuesti pudeli võtta, oli Dylan ta kõrval.

      „Luba minul.”

      Milline härrasmees, mõtles Nina, ega osanudki öelda, kas see avaldas muljet või hoopis ärritas teda. Dylani ema on kindlasti poja üle väga uhke.

      Dylan eemaldas pudelilt korgi märksa väiksema vaevaga, kui Ninal endal selleks tavaliselt kulus, ning valas veini välja. Ninal käis peast läbi mõte, et kodus peaks hoidma suupisteid, mida külalistele pakkuda. Tal oli küll šokolaadikooki, aga tal polnud vähimatki kavatsust seda Dylaniga jagada. Peab piisama pelgalt veinist.

      Ta läks ees tagasi elutuppa ja istus diivaninurka. Ta viskas ­kingad jalast ja tõmbas jalad istumise alla. Dylan istus tema vastu tugitooli ja tõstis klaasi.

      „Vanade sõprade terviseks.”

      Nina kergitas kulmu. „Tahaks loota, et sa pead silmas sõpru, keda pole tükk aega näinud, mitte et sõbrad on „vanad”.”

      Dylan muigas. „Täpselt nii.” Ta võttis lonksu veini. „Väga hea.”

      „Tänan.”

      „Kuidas siis läheb?”

      Nina mõtles hetkeks Tanyale ja vargusele, läbi tilkuvale katusele ja sellele, kuidas ta peab helistama teenindusse, et auto ära viidaks. „Hästi.”

      „Kuulsin, et su õde kolis siit ära.”

      „Averil elab Mischief Bays. Californias, Santa Monicast ­lõuna pool.”

      „Selge. Kas ta käib ülikoolis?”

      Nina naeratas. „Ta on juba ammu lõpetanud, Dylan. Averil on abielus. Ta kirjutab ajakirjale California Girl.”

      Dylani kulm kerkis. „Abielus? Väike Averil? Lausa uskumatu.”

      „Saan aru, aga nii see on.”

      „On tal ka lapsi?”

      „Veel mitte.” Nina uuris Dylanit üle klaasiserva. „Sina ei ole abielus.”

      „Kas see oli küsimus või fakti konstateerimine?”

      „Fakti konstateerimine.” Nina naeratas talle soojalt. „Kas oled ära unustanud, kus me elame? See saar on hullem kui mõni küla. Selge see, et ma tean sinust kõike.”

      Dylani naeratas ebalevalt. „Loodetavasti mitte päris kõike.”

      Ilmselt mitte, tunnistas Nina endamisi. Aga omal ajal teadis ta kõiki Dylani saladusi ja tema päralt oli – vähemalt teoreetiliselt – ka Dylani süda.

      Ta armus Dylanisse viieteistaastaselt. Keskkooli teises klassis. Dylan käis viimases klassis. Nina üritas oma armumist varjata, kuid ei saanud Dylanilt silmi. Ühel päeval tuli Dylan söögivahetunni ajal tema juurde.

      Millal su sünnipäev on? küsis Dylan.

      Kolme nädala pärast.

      Dylani rohed silmad tõmbusid naerdes kissi. Saad kuusteist?

      Mhmh.

      Ma ootan ära.

      Kuna viisteist on liiga noor? küsis Nina. Sa saad ju ometigi aru, et paari nädalaga ei muutu mitte midagi. Ma olen täpselt sama kes praegu.

      Dylan kehitas õlgu. Ma ootan.

      Ja ootaski ning kutsus Nina ta kuueteistkümnendal sünni­päeval välja. Ja suudles Ninat nii nagu ei keegi teine enne teda.

      Enne Dylanit oli olnud paar suudlust. Kohmetud, tobedad suudlused pidudel, kus nooruse kohmetust varjati mängudega. Need suudlused ei tähendanud midagi. Kuid Dylani suudlemine keeras maailma pea peale.

      Sellest päevast saadik olid nad paar. Dylan lõpetas kooli ja läks kolledžisse, kuid nad olid endiselt koos. Probleemid algasid siis, kui Nina oli ise kooli lõpetamas.

      „Millal sa tööle hakkad?” küsis Nina taas olevikku naastes. Viisakad küsimused, ohutu teema.

      „Esmaspäeval.”

      „Oled elevil?”

      Dylani kulm kerkis. „Ei ütleks, et just elevil.”

      „Isa küll on.”

      Sest doktor Harrington vanem ihkas üle kõige seda, et ta poeg tema praksisega liituks. Ta rääkis sellest juba enne Dylani sündi. Või vähemalt oli see nii Harringtonide perekonnalegendi kohaselt.

      „Tean. Ta räägib sellest alatasa.” Dylan võttis lonksu veini. „Ta on lasknud juba uued visiitkaardid kujundada.”

      Viisis, kuidas Dylan need sõnad lausus, nagu oli midagi. „Kas sa ei tahtnud siis tagasi tulla?”

      „Ikka tahtsin.”

      Nina uuris teda. Ta nagu ei uskunud hästi Dylani sõnu. „Sul oli kohustus. See on hoopis teine asi.”

      Dylan vaatas toas ringi. „Kus su ema on?”

      „Montanas, ostab asju kokku.”

      Dylani suunurgad kerkisid. „Mäletan tema osturetki ja tema armastust leitud aarete vastu.”

      „Talle meeldib teiste inimeste asjades sorida.”

      „Tal on ju antiigipood.”

      See oli nende äri kohta küll pisut liiga hästi öeldud, aga emale see meeldiks.

      „Praegusel ajal toob ta neilt retkedelt vähem träni kaasa,” tunnistas Nina. „Bertiest on suur abi. Tal on silma.”

      „Kes see Bertie on?”

      Nina heitis pea selga. „Ema kallim.”

      Dylani ilme ei muutunud. „Olen vist oma vanematelt midagi kuulnud. Ära sa märgi. Millal ta siis kapist välja tuli?”

      Nina oli oodanud pisut tugevamat reaktsiooni. Midagi, mis paneks teda Dylani suhtes vastumeelsust tundma. Dylani aktsepteerimine valmistas talle pettumuse. „Pisut rohkem kui kümne aasta eest. Bertie hakkas siin käima. Meie Averiliga arvasime, et nad on sõbrad. Aga siis jäi Bertie paaril korral ööseks siia. Ühel päeval ütles ta mulle, et tahaks siia kolida. Küsis, ega mul pole midagi selle vastu.”

      Nina naeratas seda meenutades. „Bertie meeldib mulle. Ta on väga stabiilne.”

      „Mis tähendab, et sul pole vaja enam selles majas ainus täiskasvanu olla?”

      Nina noogutas. Dylan teab neid asju. Dylan nägi, mis ta pidi läbi elama. Vahel mõtles Nina, kas Dylan lõpetaski suhte sellepärast, et teadis, kui keeruline tema pere on.

      „Sellest on abi.” Ta muutis asendit. „Aga nüüd aitab meie pere asjadest. Kuidas sinuga on? Kas elad vanemate juures?”

      Dylan СКАЧАТЬ