Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolt varastatud ­asjadel järel ja...

      Ta haaras mõlema käega roolist ja üritas seda raputada. ­„Sõida ometigi, sa nõme auto! Sõida!”

      Ta jättis järele, kui käed hakkasid valu tegema, võttis võtmekimbust autovõtme ja pistis selle juhiistme alla. Siis pani ta koti risti üle rinna ja astus vihma kätte. Juba paari sekundiga oli ta üdini märg.

      Kui mõni tuttav mööda sõidaks, peaks too auto kinni ja viiks ta koju. Aga praegu oli väga väikesel saarel õhtusöögiaeg ja polnud eriti loota, et keegi ta hädast välja päästaks.

      Nina sammus levi otsides edasi. Ta veenis end, et see on hea. Pealesunnitud jalutuskäik. Pealegi põletas värisemine kaloreid. Ilm polnud nii külm, et oleks olnud vaja muretseda alajahtumise pärast. Aga riided kleepusid keha külge ja tõid vormid välja ning püksid hõõrusid hargivahelt. Sinna tekib küll lööve. See veel puudus. Kahju, et ta pole blogija, sest sellest saaks suurepärase blogisissekande. Sellele võiks panna nimeks „Nina Wentworthi väga sitt päev”.

      Veerand tundi hiljem tabasid teda leina viis astet. Eitamine asendus vihaga ja talle tundus, et ta tahakski vihaseks jääda. Ta oli läbi külmunud – välja arvatud see koht, kust reied kokku hõõrusid. Ta värises ja oli läbimärg: nii õnnetu polnud ta vist veel elu seeski olnud. Ta heitis pilgu telefonile, kuid levi polnud ikka veel. Kui nii edasi läheb, jõuab ta enne levisse jõudmist koju välja.

      Ta kuulis tagantpoolt autot lähenemas ja keeras kähku ringi. Talle ei läinud korda, kes see on – ta oli vajaduse korral valmis ka võhivõõralt küüti paluma. Kuigi praegusel aastaajal pole neid saarel just eriti palju.

      Ta kissitas vihmas silmi ja üritas aru saada, kas tunneb auto ära. Auto oli sinine ja läikis. Uus BMW, mõtles ta, kui auto ­kiiruse maha võttis. Tema tuttavaist ei sõitnud keegi sellise autoga. Auto jäi ta kõrval seisma ja juht lasi kõrvalistuja akna alla.

      „Tere, kas oled...” mees vahtis talle hetke otsa. „Nina?”

      Kuigi Nina oli juba ust avamas, tõmbas ta nüüd käe tagasi. Praeguse olukorra ebaõiglus tekitas tal tahtmise tõsta käed taeva poole ja küsida, mida ta küll ometigi teinud on, et sellist asja ära teenida.

      „Nina?” küsis mees uuesti. „Sa oled läbimärg. Istu autosse. Viin su koju.”

      Aga Nina ei suutnud seda teha, ta vahtis mehe rohelistesse silmadesse ja mõtles selle peale, kuidas need olid muutunud soojaks, kui mees tõotas teda igavesti armastada. Kuid polnud seda teinud. Dylan Harrington jättis hoopis nii tema kui nende ­igavese armastuse ülikooli kolmandal kursusel maha. Ta lahkus saarelt ega tulnud siia enam iial tagasi. Noh, ta käis küll vahel vanematel külas. Aga Ninat ta enam üles polnud otsinud. Mitte kordagi. Mis veelgi hullem: ta väitis, et just Nina oli süüdi, et ta suhtele lõpu tegi. Taas üks inimene Nina elus, kes ei tahtnud oma tegude eest vastutust võtta.

      „Nina, istu autosse. Sa oled läbi külmunud.”

      „Lähen parem jala,” ütles Nina selga keerates.

      Ja pead uhkelt püsti ajades, silmi kipitama panevat vihma ja ärahõõrutud reisi ignoreerides tegigi ta just seda.

      1 Džässiajastut karikeeriv multifilmitegelane. Tõlk.

      TEINE PEATÜKK

      „Nina, istu autosse!”

      Ninal oli tahtmine meest eirata. Ta tegi seda. Aga mehe hääle­toon oli nõudlik ja sel Dylanil, keda tema mäletas, oli komme ohjad enda kätte võtta.

      Nina sulges silmad ja soovis, et Dylan kaoks. Ent tema kõrval veereva auto mootori vaikne sumin oli tõestuseks, et sellest ei saa asja.

      „Kas sa ise ka aru saad, kui nõme see on?” küsis Dylan.

      Kahjuks sai Nina sellest vägagi hästi aru. Ja ta teadis ka seda, et istub lõpuks autosse, sest ei suuda enam kauem vihma ja ­külma taluda. Aga miks see pidi küll ometigi Dylan olema? Miks mitte mõni hästi riides sarimõrtsukas? Teised inimesed kägistatakse ära, teda aga mitte. Kohe sugugi mitte. Tema saab hoopis oma elu suurima eksarmastuse.

      „Olgu,” ütles ta ringi keerates ja auto poole minnes. Uks avanes sujuvalt ja Nina vajus läbimärjana nahkistmele.

      Hetkeks lasi ta end neelata uue auto lõhnal ja küttest hoovaval soojusel. Milline õndsus, mõtles ta tilkuvaid juukseid näolt pühkides. Kuid siis keeras ta pead ja kohtas taas Dylani rohelisi silmi.

      Mehe ilme oli ebamugav segu murest ja lustist. Pagan seda meest küll võtku, mõtles Nina. Iga kord, kui ta mõtted olid viimase kümne aasta jooksul Dylani peale läinud, kujutas ta nende esimest kohtumist ette millegi niisugusena, mida ta saab kavandada. Et ta oleks viimase peal riides ja vastaks küsimustele terav­meelselt, mille peale mees oleks tema mõistusest lummatud ja tunneks tuska, et lasi tal minna. Selle peale ta küll ei tulnud, et on läbimärg ja hädas hõõrutud reitega.

      „Mis juhtus?” küsis Dylan.

      Nendega? Temaga?

      „Su autoga,” täpsustas Dylan, kui Nina midagi ei vastanud.

      „Pole aimugi. Jäi lihtsalt seisma. Helistan teenindusse, kui koju jõuan.”

      „Viime su siis koju.”

      Dylan ei hakanud küsimagi, kus ta elab. Küllap hoidsid vanemad teda väikese saare alalise elanikkonna asjadega kursis. Kui Dylan oleks seda küsinud, oleks Nina vastanud, et jah, ta elab endiselt ema juures. Mitte sellepärast et ei saaks endale oma elamist lubada. Saaks küll. Aga võttes arvesse ema ja poe eest hoolit­semist ja kõike muud, mis ta õlgadele oli langenud, tundus lihtsam kodus edasi elada.

      Nad sõitsid paar minutit vaikides. Nina niheles ebamugavusest, tajudes, kui märg ta piinlikult puhtal nahkistmel on.

      „Nii et sa oled siis tagasi,” pomises ta pärast piinlikku vaikust. Vähemalt tema meelest oli see piinlik. Tal polnud aimugi, mida Dylan arvab.

      „Mhmh. Mu stipendium sai kahe nädala eest läbi. Käisin Euroopas puhkamas ja tulin siis siia.”

      Euroopas puhkamas? Nina mõtles selle peale, kuidas tema oli viimase kuu mööda saatnud – samamoodi nagu viimased seitse või kaheksa aastat. Töötades, tegeldes kõigi katastroofidega, mida ema oli tekitanud, poel silma peal hoides. Tal oli sõpru, kellega väljas käia, ja ta liitus hiljuti raamatuklubiga, kuid kui sügavamalt järele mõelda, polnud tema elus mingit põnevust.

      Kuigi tal polnud vähimatki tahtmist Dylan Harringtonile muljet avaldada. Mitte kõige vähematki.

      „Kas sul on endiselt plaanis isa juurde tööle minna?” küsis ta, kuigi vastus oli talle juba teada.

      „Jah.”

      „Arvasin, et ehk muudad meelt.”

      „Ma ise ka.” Dylan saatis talle naeratuse. „Aga ma ei tahtnud ta südant murda.”

      Sest Dylani isa oli oodanud viimased kümme aastat, et saaks öelda: „Minu arstist poeg.” Ja kui ta seda lõpuks teha sai, kordas ta seda alatasa. Ta rääkis kõigile, kes olid valmis kuulama, et СКАЧАТЬ