Ehatähed. Blackberry saare romaan, 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saatis talle pilgu, kuid keeras siis pea kõrvale. „Jah.”

      Nina oli eelmise sügiseni töötanud õena doktor Harringtoni juures. Peamiselt sellepärast, et Harrington oli linnas ainus arst ja Nina ei tahtnud mandril tööl käia. Aga kuna Dylan oli tagasi tulemas, polnud teada, kui kindel ta koht on. Õnneks kolis Andi siia ja otsustas avada oma praksise ning pakkus Ninale just sellise töö nagu vaja.

      „Kas sulle meeldib töö lastega?” küsis Dylan. Oli näha, et ta teadis, mis Ninast on saanud.

      „Jah. Saarel on parasjagu nii palju peresid, et meil oleks tegemist, aga mitte nii palju, et me oleks tööga üle koormatud. Andi juures on mõnus töötada.”

      „Kas sa läksid ära minu pärast?” küsis Dylan nurgal peatudes, et enne keeramist liiklusolukorda hinnata.

      Nii otsekohest küsimust polnud Nina oodata osanud. „Andi pakutud võimalus tundus põnev,” vastas ta vastusest mööda hiilides. Tegelikult oleks ta läinud Andi juurde nii või teisiti. Ta ­poleks lihtsalt suutnud päevast päeva koos doktor Dylaniga olla. Kas pole kummaline. Dylan oli ta esimene kallim, esimene vahekord, esimene südamevalu. Dylan nägi hea välja, oli arst ja on kõigest aja küsimus, millal ta armub ja naise võtab. Mis ei ­tähenda ­sugugi, et Nina oleks teda endale ihanud, aga ta ei tahtnud ka, et arvataks, nagu ta mehe järele igatsedes seal passiks.

      Ta ohkas istmele toetudes. Miks ta küll asju paremini ei planeerinud? Kõik oleks palju lihtsam, kui ta oleks abiellunud mõne rikka kutiga, kel oleks kõigele lisaks veel ka jaht. Või kolinud Tiibetisse ja avanud seal lastekodu. Kui ta oleks teinud midagi silmapaistvat ja olulist. Või ta võinuks vähemalt neurokirurgiks õppida. Tema aga on lastearsti vastuvõtus õde ja tema romantilises minevikus pole midagi erilist. Ta on korra abielus olnud. Viis päeva. See polnud just asi, mille üle uhkust tunda.

      Ta mõtles pahuralt, et neist Dylaniga pidid koos arstid saama. Nii olid nad unistanud. Et minna koos ülikooli ja avada praksis. Nina polnud oma eriala koha pealt otsust langetanud, Dylan aga oli kaalunud spetsialiseeruda erakorralisele meditsiinile.

      Siis aga läksid nad lahku ja kuidagimoodi osutus unistuse ellu viimiseks vajaliku raha leidmine võimatuks. Tegeldes ema ja noorema õe ja poe ja kõige muuga, oli ta oma tee kaotanud. Meditsiinikool tundus palju praktilisem. Ta pidi kodust kõigest kaks aastat eemal olema. Ta ei mäletanudki õieti selle otsuse langetamist – asjad lihtsalt läksid nii.

      Dylan keeras ta maja ette. Vihma ladistas endiselt ja Nina ei tahtnud välja vihma kätte mineku peale mõeldagi, sest riided kleepuksid ta kehavormidele ja Dylan vaataks teda. Lisaks sellele nägi ta, kui õnnetus olukorras on nende maja. See polnud viimase kümne aastaga põrmugi muutunud. Maja oleks tulnud üle ­värvida ja vajas uut katust. Ninal olid selle kohta oma plaanid, aga ­eelmise aasta oktoobris aset leidnud torukatastroof oli suurema osa ta sääste ära söönud.

      „Suur tänu küüdi eest,” ütles Nina Dylani poole pöördudes ning manas näkku naeratuse lootes, et see on meeldiv ja enesekindel. „Viimase peal ajastus. Mu kodutee oleks olnud päris karm. Anna andeks, et autoistme märjaks tegin.”

      „Pole midagi. Tule. Katsume su nüüd tuppa saada.”

      Veel enne kui Nina jõudis midagi öelda, väljus Dylan autost ja tuli ümber auto tema ukse juurde. Mida! Kas Dylan tuleb siis koos temaga?

      Nina kobis kähku autost välja. „Ära muretse. Sa ei pea sisse tulema Ausõna. Mine aja rahulikult oma asju edasi. Sa päästsid mind pikast koduteest. Sellest on küllalt.”

      Dylan kinkis talle sõbraliku naeratuse ja pani käe ta seljale. „Võttes arvesse, kui märg ja läbikülmunud sa oled, vaidled sa uskumatult palju vastu.”

      Ja siis läksid nad ukse poole ja Nina avas ukse. Sisse astudes viskas ta läbiligunenud kingad jalast. Dylan läks temast mööda. Nina sikutas sokid jalast, pani koti esiku plaaditud põrandale ja läks paljajalu elutuppa.

      Ühtäkki tajus ta mitut asja korraga. Esiteks paistis lagi ­nurgast kahtlaselt märg. Tema pilgu all langes veepiisk põrandavaibale. Mis tähendas, et ema ei olnud ikkagi katuse asjus helistanud. Tim, kes aitas neil igasugu töid teha, reageeris nende probleemidele alati kohe. Nii et kui katus laseb läbi, siis pole Timile öeldud, et vajatakse tema abi.

      Teiseks tabas teda mõte, et ta isegi ei mäleta enam, millal oli nende majja astunud mõni meesterahvas. Noh, päris mees, mitte lihtsalt mõni meistrimees. Dylan nägi välja pikk ja mehelik. Ta mõjus toas, mis oli täis mööblit ja poest pärit „aardeid”, kuidagi kohatuna. Kõik nurgad, riiulid ja muud pinnad olid täis kujukesi, puust või klaasist karpe, pildiraame ja vaase, mida ema ei raatsinud ära müüa. Bonnie meelest oli osa asju mõeldud maailmaga jagamiseks, osa aga perele säilitamiseks.

      Kuid kõige rohkem vast häiris see, kuidas Dylani siinolek pani teda ennast nägema, kui viletsas seisus nende elamine tegelikult on.

      Diivan oli vana ja kulunud ning igaõhtusest istumisest lohku vajunud. Kohvilaual olid kriimud. Lambivarjud olid ajapikku kaotanud kreemika värvi ja muutunud luitunudkollakaks.

      Nina vahtis toas ringi, nagu poleks seda iial varem näinud, ning oli rabatud sellest, kuidas ta enam polnud näinud kõike seda, mis teda ümbritses. Hetkeks tabas teda tunne, et tema enda lootused ja unistused olid samamoodi hooletusse jäetud ning tähele­panupuuduse tõttu nähtamatuks muutunud. Teda valdas nii ­sügav kurbus, et ta oleks peaaegu ohanud.

      „Ootan, kuni sa riided ära vahetad,” ütles Dylan istet võttes, just nagu kavatseks pikemalt siia jääda.

      Nina vahtis teda silmi pilgutades. Miks? Kuid siis tundis ta märgades riietes kõhedust ja juustest seljale nirisevat vett.

      „Hea küll,” ütles ta ja pöördus siis esiku poole, tundes, kuidas märjad riided keha hõõruvad.

      Kümme minutit hiljem kandis ta kuivi teksaseid ja pusa. Ta oli juuksed rätiga kuivaks hõõrunud ja läbi kamminud. Ta ei haka­nud föönitamise peale aega raiskama. See viitaks... Ta ei osanud ise ka öelda millele, aga nii või teisiti ei kavatsenud ta seda teha. Ta pistis jalga madalad kingad ja läks tagasi elutuppa.

      Dylan istus endiselt elutoas. Nina sisse astudes tõusis ta püsti. „Kas tunned end paremini?”

      „Palju paremini.” Nina pistis käed taskusse. „Sul poleks olnud vaja siia jääda.”

      „Mõtlesin, et ajame natuke juttu, kuidas sul on läinud. Ma pole sind nii ammu näinud.”

      Lihtsad sõnad, mis ajasid Nina suurde segadusse. Loogiline oli küsida, miks? Miks Dylan tahab kuulda, kuidas tal on läinud? Nad pole ju teineteist terve igaviku näinud ja peale selle, et nad elavad mõlemad saarel, pole neil midagi ühist. Vähemalt enam küll mitte. Võib-olla polnud üldse mitte kunagi.

      Kui vaid Dylan poleks nii pikk, mõtles Nina köögi poole osutades. Kooli ajal oli Dylan olnud Nina ema sõnul unelev. Nüüd oli ta edukas, viisakas, tal oli töö – ja ta nägi endiselt hea välja. Rohelised silmad, tugev lõuajoon – laiadest õlgadest rääkimata – kõik viitas sellele, et küllap jooksid naised tema peale tormi. Nina peast käis läbi küsimus, miks küll pole Dylan mõnega neist abiellunud.

      Ta seisatas keset kööki. Tal polnud vähimatki kavatsust tunda häbi kulunud linoleumi või iidamast-aadamast köögimööbli pärast. Üheks päevaks oli alandust juba niigi küllaga.

      „Veini?” СКАЧАТЬ