Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ südaööd tuleb?“ nõudis Donald.

      Seamus ahhetas äkitselt. Ta langetas kiikri ning kissitas tõlla poole, seejärel pani kiikri niisama kiiresti tagasi ja kummardus ettepoole. „Ei,“ lausus ta uskmatu häälega.

      Tema kaks kaaslast vahetasid pilke. „Kes see on?“ nõudis Donald. „Ega ometi Buchananid,“ lausus ta peaaegu sosinal, viidates Mackenziede kõige kangemale vaenlasele aastate jooksul.

      „Hullem veel,“ sõnas Seamus süngelt ja langetas aeglaselt kiikri, silmad õudusest suured.

      „Jumala nimel, ütle, kes see on, enne kui ma vastuse sinust välja peksan, kurat võtaks,“ vandus Sweeney selgelt närvi minnes.

      „See … see on leedi Mackenzie,“ ütles Seamus vaevu sosistades.

      Tema kaks kaaslast ahhetasid. Siis pööras Sweeney end kiiresti ringi, haaras relva ja tõttas Mackenziet hoiatama, et tema abikaasa on Balhaire’i naasnud.

      Kahjuks ei olnud Balhaire’i kõige kõrgemast osast alla tulemine lihtne ettevõtmine ning selleks ajaks, kui Sweeney välismüürile jõudis, oli tõld väravast sisse sõitnud. Tõllauks paisati lahti ja trepp lasti alla. Ta nägi sellele astumas väikest, kuid kenas kingas jalga ning pistis jooksu.

      Arran Mackenzie jumaldas seda mõnusat tunnet, kui mõne naise pehme tagumik tema süles istus, ja tema juuste magusat lõhna oma ninas, eriti kui hea õlle kuldne soojus ta oma embusse haaras. Ta oli oma onupoja ja leitnandi pruulitud laari mõnuga mekkinud. Jock Mackenzie pidas end meisterpruulijaks.

      Arran lösutas toolil, sõrmed aeglaselt naise seljal ülespoole liikumas, ja püüdis loiult tema nime meenutada. Mis see oligi – Aileen? Irene?

      „Armuline lord! Mackenzie!“ hüüdis keegi.

      Arran kallutas pead, et oma süles oleva naise blondide lokkide tagant välja näha. Sweenie Mackenzie, üks tema parimaid valvureid, hüüdis teda saali tagumisest otsast. Vaene mees hoidis rinnast kinni, nagu tal hakkaks süda üles ütlema, ja ta paistis rahvast täis saalis ringi vaadates üsna suures paanikas olevat. „Ku-ku-kus ta on?“ nõudis ta enda kõrval olevalt purjus mehelt. „Ku-ku-kus on Mackenzie?“

      Sweeney oli vägev võitleja ja pühendunud väejuht. Aga ärritunult kippus ta kogelema samamoodi nagu siis, kui nad lapsed olid. Üldiselt suutsid vähesed asjad kogenud meest endast välja viia ning see sundis Arranit tähelepanelikkusele. „Siin, Sweeney,“ ütles ta ja lükkas neiu sülest. Ta istus sirgemalt ja viipas mehe lähemale. „Mis sind siis endast välja viinud on?“

      Sweeney tõttas ligi. „Ta on t-t-t-tagasi,“ õnnestus tal hingetuna välja öelda.

      Arran kortsutas segadust tundes kulmu. „Kuidas palun?“

      „L-L-L …“ Näis, et Sweeney huuled ja keel on kokku kleepunud. Ta neelatas ja püüdis sõna suust saada.

      „Hinga sisse, mees,“ ütles Arran püsti tõustes. „Rahulikult. Kes tuli?“

      „L-L-L-Leedi M-M-Mackenzie,“ õnnestus Sweeneyl öelda.

      See nimi jäi nagu Arrani ja Sweeney vahele õhku rippuma. Kas Arran kujutas seda ette või jäi kogu saal äkitselt vaikseks? See oli ometi mingi eksimus – ta vahetas pilke Jockiga, kes tundus olevat niisama jahmunud kui Arran.

      Ta pöördus taas Sweeney poole ja küsis rahulikult: „Hinga veel kord sisse, mees. Sa eksid …“

      „Ta ei eksi.“

      Arran pööras kiiresti pea tuttava, selge inglise aktsendiga naisehääle suunas. Ta vaatas silmi kissitades saali tagumisse otsa, aga tõrvikud tossasid ja heitsid varje. Ta ei näinud seal selgelt kedagi – kuid ühine ahhetus umbes kahe tosina hinge suust, kes olid sinna kogunenud, oli talle kinnituseks: tema kõlvatu naine on Balhaire’i naasnud. Pärast enam kui kolme aastat eemal oli ta seletamatul põhjusel tagasi tulnud.

      Pool tema klannist peaks seda kahtlemata suurepäraseks sündmuseks, teine pool suureks hädaks. Arranile endale tuli pähe vaid kolm võimalikku põhjust, miks tema abikaasa praegu seal seisab. Esiteks: tema isa oli surnud ja tal polnud minna kuhugi mujale kui oma seadusliku abikaasa juurde. Teiseks: tal oli Arrani raha otsa saanud. Või kolmandaks … naine tahtis temast lahutada.

      Isa surma heitis Arran põhjusena kõrvale. Kui see mees oleks surnud, oleks ta sellest kuulnud – tal oli Inglismaal mees, kes tema truudusetul naisel teraselt silma peal hoidis.

      Inimesed tõmbusid kahte lehte, kui punakaspruunide juustega kaunitar nagu voolujooneline galeoon saali liugles, kaks peenest villast kuue ja puuderdatud parukaga inglast kannul.

      Raha ei saanud tal ometi otsa saada. Arran oli naise vastu üsna helde olnud. Jocki sõnul liiga helde. Võib-olla oli see tõsi, aga Arran ei tahtnud, et keegi ütleks, et ta ei hoolitse oma abikaasa eest.

      Tema naise suurejoonelise sisenemise katkestas äkitselt üks Arrani vanadest jahikoertest, kes oli peaaegu täielikult silmanägemise kaotanud. Roy valis just selle hetke, et üle vabastatud põranda lonkida, jahedale kivipõrandale räntsatada ja koonu käppadele asetada, panemata end ümbritsevate inimeste tegevust üldse tähele. Ta ohkas valjusti, valmistudes magama jääma.

      Tema naine kergitas peenelt keepi ja astus elukast üle. Tema kaks saatjat kõndisid koerast mööda.

      Kui naine jätkas teekonda tema poole, pidi Arran nentima, et kolmas võimalus on ehk kõige usutavam. Ta on tulnud küsima lahutust, abielu tühistamist – mis annaks talle vabaduse. Aga samas ei olnud usutav, et ta sõitis maha nii pika maa, et seda temalt küsida. Kas ta poleks esindajat saatnud? Või äkki, mõtles mees, kui ta abikaasa poodiumi poole sammus, tahab naine teda veel kord alandada.

      Margot Armstrong Mackenzie seisis, käed enda ees koos, ning naeratas ebalevalt kõikidele rabatud ja sõnatutele hingedele tema ümber. Tema kaks saatjat võtsid koha sisse otse tema taga, nad hindasid ettevaatliku pilguga saali, hoides kätt väikese mõõga käepidemel. Kas nad arvavad, et nad on väljapääsemiseks võitlema sunnitud? See oli võimalik, sest mõne Arrani mehe näol oli ootusärevus – ükski šotlane ei taganenud millestki, mis andis veidikenegi lootust kakluseks.

      Surm siis mitte. Rahapuudus ka mitte. Arran ei olnud lahutust välistanud, aga ükskõik mis põhjus naisel on, oli Arran äkitselt maruvihane. Kuidas ta julges tagasi tulla?

      Ta kargas poodiumilt alla ja astus edasi. „Kas põrgus on lund sadama hakanud?“ küsis ta rahulikult, kui ta naisele lähenes.

      Margot vaatas saalis ringi. „Ma ei näe siin lund,“ lausus ta kindaid käest võttes.

      „Kas sa tulid laevaga? Või luuaga?“

      Keegi naeris poodiumil. „Laeva ja tõllaga,“ ütles naine sõbralikult, eirates torget. Ta kallutas pea küljele ja silmitses Arranit. „Te näete väga hea välja, mu abikaasa.“

      Arran ei öelnud midagi. Ta ei teadnud, mida talle pärast kolme aastat öelda, ja kartis, et kõik, mis ta teeb, võib valla päästa tundetulva, mida ta ei taha kogu maailmaga jagada.

      Samal ajal kui Arran vaikis, liikus Margot’ pilk ringi ümbritseval, tõrvikutel, rauast lühtritel, peasaalis jalutavatel koertel. Norwood Park ei olnud üldse selline. Talle ei olnud kunagi meeldinud see hiiglaslik ruum, mis oli nüüdseks sajandeid Balhaire’i süda olnud. СКАЧАТЬ