Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Siin on kõik endiselt võluvalt vanamoeline,“ lausus Margot tema mõtteid lugedes. „Kõik on täpselt samasugune.“

      „Kõik mitte,“ tuletas Arran talle meelde. „Ma ei oodan’d teid.“

      „Ma tean,“ ütles Margot veidi nägu krimpsutades. „Ja ma tõepoolest vabandan selle pärast.“

      Arran ootas. Selgitust. Andestuse palumist. Aga nähtavasti oli see kõik, mida Margot öelda kavatses, sest ta vaatas nüüd mehe selja taha poodiumile. „Oi kui armas,“ ütles ta. „Te olete tõesti siia midagi uut lisanud.“

      Arran vaatas silmi kissitades üle õla. Poodium oli ainuke asi, mis oli peale põranda ja seinte algsest peasaalist järele jäänud. See oli platvorm, kus pealik ja tema nõunikud olid aastaid einestanud. Nüüd ei kasutatud seda enam nii ametlikult, kuid Arranile meeldis ikka seal istuda – sealt avanes talle vaade tervele saalile.

      Arranil kulus hetk aega, mõistmaks, et naine imetleb nikerdatud lauda ja polsterdatud toole, mis ta oli hiljutiselt kaubareisilt kaasa toonud, ning kaht hõbedast küünlajalga, mis kaunistasid pealauda. Ta oli need saanud tasuks mehelt, keda saatis ebaõnn ja kes oli vajanud hobuseid, et meeleheitlikult võimude eest pageda.

      „See on Prantsusmaalt, kas pole?“ küsis Margot. „See näeb väga prantslaslik välja.“

      Mis asi on Prantsusmaalt? Ja miks see hetkel oluline on, arvestades, milline suurepärane sündmus nende silme all aset leiab? Härra ja proua Mackenzie Balhaire’ist seisid ühes ruumis ning mitte keegi ei olnudki nuga haaranud! Kutsuge kuulutajad! Hõigake sõnumit! Mis kuradi pärast tema naine pärast kolme aastat vaikust siin tema söögilaua teemal lõugu lõksutab? Miks ta on siin ilma igasuguse hoiatuseta, ühegi sõnata, eriti pärast seda, kuidas ta Arrani maha jätnud oli?

      Margot’ jultumus tegi ta vihaseks; tema süda tagus ebamugavalt. „Ma ei oodan’d teid ja sooviksin teada, mis teid Balhaire’i on toonud, proua.“

      „Jah!“ ütles keegi saali tagumisest otsast.

      „Heldeke, ma tõesti vabandan.“ Naine tegi otsemaid väga sügava kniksu. „Tuttav ümbrus haaras mind sedavõrd, et mul jäi teatamata, et tulin koju.“ Ta naeratas õndsalt ja sirutas käe välja, et mees ta üles aitaks.

      „Koju?“ Arran turtsatas selle absurdse jutu peale.

      „Jah. Koju. Te olete mu abikaasa. Seega on siin mu kodu.“ Margot liigutas oma sõrmi, nagu oleks Arran unustanud, et ta oli käe mehele välja sirutanud.

      Oi, Arran oli sellest käest vägagi teadlik, ja mis veel tähtsam, ka sellest naeratusest, sest see pani tema rinnas kõik põlema. Naeratusega kaasnesid põselohud ja naise hiilgavad rohelised silmad särasid saali hämaruses. Arran nägi tema punakaspruune juuksesalke keebi kapuutsi alt välja paistmas, tumedaid lokke tema sileda heleda naha vastas.

      Margot naeratas edasi ja hoidis kätt väljasirutatuna. „Kas te ei tulegi mind tervitama?“

      Arran kõhkles. Tal olid endiselt seljas sopased ratsariided, kuub seljast läinud, särk rinda paljastades ülevalt lahti nööbitud, tema pikki juukseid olid taltsutanud vaid sõrmed ja need olid rohmakalt kuklasse sabasse soetud. Samuti ei olnud ta mitu päeva habet ajanud ja kindlasti lehkas ka pisut. Aga ta sirutas naise käe järele ja võttis selle pihku.

      Nii peened, õrnad luud. Ta sulges oma mõhnalised sõrmed Margot’ sõrmede ümber ja tõmbas teda nii jõuliselt, et naine oli sunnitud ettepoole hüppama. Nüüd seisis Margot nii lähedal, et ta pidi oma pea luigekaela otsas kuklasse ajama, et mehele silma vaadata.

      Arran põrnitses talle otsa ja püüdis teda mõista.

      Margot kergitas üht tumedat kulmu. „Tervitage mind kojutuleku puhul, mu lord,“ lausus ta ja siis naeratusega, mis oli niisama imetabane ja kuratlik kui mehel, üllatas teda – tegelikult lausa vapustas –, kui tõusis kikivarvule, võttis Arranil kaela ümbert kinni ja sikutas tema pea alla, et teda suudelda.

      Pagan võtaks, Margot suudles teda. See oli niisama üllatav kui naise ootamatu väljailmumine. Ja tegemist ei olnud ka voorusliku suudlusega, millesuguseid ta oli tunda saanud oma arglikult ja ülimalt kombeliselt noorelt pruudilt, kes oli ta kolme aasta eest maha jätnud. See oli sügav suudlus, selline, millest oli tunda küpsust ning millesse olid kaasatud mahlakad huuled, mänguline keeleke ja hambad, mis riivasid tema alahuult. Ja kui Margot oli tema suudlemise lõpetanud, libistas ta end tagasi alla ja naeratas talle, rohelised silmad saali valgustavate tõrvikute tulest säramas.

      See toimis. Arrani viha hakkas naist vaadates ihale pisut järele andma. Margot nägi välja samasugune – võib-olla pisut vähem väljapeetud –, aga see ei olnud seesama pruut, kes oli pisarais Balhaire’ist pagenud. Arran lükkas tal järsult keebi kapuutsi peast. Margot’ juuksed olid sügavalt kastanpruunid ja ta puudutas naise näo ümber langevaid lokke. Ta ei teinud välja Margot’ kulmukergitusest, kui ta keebi kinnituse lahti tegi. Keep avanes ja paljastas liibuva reisikleidi, mille kuldsest brokaadist rinnalapi kohal oli näha kreemikas rinnakumerus. Arran märkas veel midagi – Margot’ kaela all õnaruses sätendas smaragdkaelakee, mille ta oli naisele nende pulmade puhul kinkinud. Ta nägi välja lummav. Ahvatlev. Ta oli nagu hea toit, mida mees peaks suutäite haaval nautima.

      Aga ta eksis rängalt, kui arvas, et Arran einestamiseks tema valib.

      „Näib, et mu kukkur on teieni piisavalt sageli tee leidnud,“ ütles mees, imetledes tema siidkleidi kvaliteeti. „Ja te paistate suurepärase tervise juures olevat.“

      „Tänan,“ ütles Margot viisakalt ja tõstis veidi lõuga üles. „Ja teie näete välja …“ Ta vaikis ja vaatas veel kord mehe korratut välimust. „Samasugune.“ Tema üks suunurk kerkis irooniliselt naeratades.

      Margot’ lõhn pani Arranil pea ringi käima ja tema pead täitis mälestuste tulv. Alasti naisest tema voodis. Tema pikkadest jalgadest, mis olid mehe ümber mähitud, lõhnastatud juustest, noortest, prinkidest rindadest tema peos.

      Ka Margot taipas, millest ta mõtleb, Arran nägi seda tema pilgus sähvatamas. Margot pööras end temast veidi eemale ja ütles: „Kas tohib tutvustada härra Pepperit ja härra Worthingit? Nad on olnud nii lahked, et saatsid mu turvaliselt siia.“

      Inimeste seast kostis mõningast nurinat – vaatamata hiljutisele Šotimaa ja Inglismaa liitmisele ei armastanud tema klann inglasi, eriti pärast tema katastroofilist abielu.

      Arran vaatas vaevu Inglise keigarite poole. „Kui ma oleksin teadnud, et te kavatsete Balhaire’i naasta, oleksin teile oma parimad mehed järele saatnud. Kui kummaline, et te sõna ei saatnud.“

      „See oleks väga lahke olnud,“ lausus naine ebalevalt. „Kas tohib teid tülitada ja õhtusööki paluda? Ma olen näljast nõrkemas, nagu kindlasti ka need tublid mehed. Olin unustanud, kui vähe kõrtse mägismaal leidub.“

      Arran oli pisut purjus ja õige pisut vapustatud … aga mitte nii palju, et ta lubaks oma naisel pärast kolme aastat tagasi tema lossi liuelda, teeselda, et kõik on hästi, ja paluda, et teda ühegi selgituseta teenindataks. Ta tahtis Margot’lt vastust nõuda, kuid tajus ebamugavusega, et kõik Mackenzied kikitavad nende poole kõrvu. „Muusikat!“ lõugas ta.

      Keegi võttis flöödi ja hakkas mängima ning Arran haaras Margot’lt randmest ja tõmbas ta endale lähemale. Ta kõneles vaikselt, nii et teised ei kuulnud, mida ta ütles. „Te tulete ette teatamata СКАЧАТЬ