Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhtul peaaegu üldse välja teinud.“

      „Palun, kallis, sul pole vaja nii palju vaeva näha, et mul tema täielikku huvipuudust mõista aidata.“

      „Parem, kui põhjus on su tantsuoskuses, mitte milleski hullemas,“ märkis Lynetta rõõmsameelselt.

      „Näiteks milles?“ nõudis Margot veidi solvunult.

      „Pean lihtsalt silmas, et mina eelistaksin, et minu puuduseks peetaks pigem halba tantsuoskust kui võimetust haaravat vestlust arendada,“ ütles Lynetta armsalt. „Sina oled alati haaravalt vestelda osanud.“

      Margot oli valmis seda pikemalt arutama, aga just sel hetkel läbistas rahvasumma mingi kahin. Nii Margot kui ka Lynetta vaatasid enda ümber ringi. „Mis toimub?“

      „Ma ei näe mitte midagi,“ sõnas Lynetta, kui tema ja Margot kaelu ukse poole sirutasid.

      „Keegi tuli,“ ütles lähedal seisev härrasmees. „Nagu ma aru saan, siis keegi, keda ei oodatud.“

      Margot ja Lynetta ahhetasid täpselt ühel ajal ning vaatasid suurte silmadega teineteisele otsa. Oli veel ainult üks tähtis isik, keda sel õhtul kohal ei olnud – äärmiselt ihaldusväärne Montclare, kes oli teatanud, et tal on sügavalt kahju, kuid ta ei saa ballil osaleda, sest teda on Londonisse kutsutud. Lord Montclare’is oli olemas kõik vajalik, et olla ihaldusväärne paariline: tema aastane sissetulek oli kümme tuhat naela; ühel päeval pidi temast saama Waverly vikont; tal olid tihedate ripsmetega hirvesilmad ja lõbus naeratus ning tal puudus igasugune upsakus. Räägiti, et Montclare on pilgu peale pannud ühele Londoni pärijannale … kuid see ei takistanud Margot’t ja Lynettat lootmast.

      Tüdrukud, kes tajusid üsna hästi, mida teine mõtleb, pagesid ballisaalist trepihalli kohal olevale rõdule ootamatut külalist vaatama nii suure kiiruga, et nende kindad libisesid poleeritud kivist rinnatisel, kui nad selle kohale kummardasid.

      Tulijaks ei olnud Montclare. „Oh heldus,“ pomises Lynetta.

      Tulijaks ei olnud isegi üks paljudest meestest, kes Londonist sageli Norwood Parki saabusid, et Margot’ isa ja vendadega äriasju ajada. Tõtt-öelda ei olnud Margot oma elus kunagi näinud selliseid mehi, kes olid uksest sisse trepihalli marmorplaatidele astunud.

      „Jumaluke,“ pomises Lynetta tema kõrval.

      Tõepoolest, jumaluke. Neid oli kokku viis, kõik olid pikad ja laiaõlgsed ning üsna lihaselised, nende loomulikud juuksed olid pikka sabasse seotud. Välja arvatud kõige ees oleval mehel – tema tumedad juuksed langesid metsikute lokkidena ta pea ümber, nagu ta poleks üldse neid sättima vaevunud. Nende poripritsmetega kuued olid pikad ja ratsutamise tarbeks tagant lõhikuga. Nende põlvpüksid ja vestid ei olnud siidist ega brokaadist, vaid karedast villasest kangast. Neil olid jalas kantud ja kulunud kontsaga saapad.

      „Kes need on?“ sosistas Lynetta. „Kas mustlased?“

      „Maanteeröövlid,“ pomises Margot ja Lynetta kihistas veidi liiga valjusti naerda.

      Lynetta naeru peale tõstis kõige ees olev mees kohe pea nagu õhku nuuskiv elukas. Tema pilk jäi Margot’l pidama. Tüdrukul jäi hing kinni, isegi nii kaugelt nägi ta, et mehe silmad on jääsinised ja pilk läbitungiv. Mees ei pööranud ratsakindaid käest võttes Margot’lt pilku. Margot mõtles, et ta peaks mujale vaatama, aga ei suutnud. Tema seljalt käis üle külmajudin, talle tuli pähe kohutav mõte, et need silmad näevad talle otse hinge.

      Keegi kõneles ja viis meest hakkasid edasi liikuma. Kuid vahetult enne seda, kui esimene neist rõdu alla ja täielikult vaateväljast kadus, vaatas ta veel kord üles Margot’ poole, pilk hirmuäratavalt arukas ja mõjuvõimas.

      Üle tüdruku selja jooksis veel üks külmajudin.

      Kui mehed olid läinud, läksid Margot ja Lynetta tagasi ballisaali, nad mõlemad olid pettunud, et võõraste saabumine ei olnud Montclare’i nende hulka toonud, ning suunasid kiiresti tähelepanu mujale.

      Lynetta tantsis, samal ajal kui Margot seisis niisama ja püüdis ärevust mitte välja näidata. Kas tema tantsuoskused olid tõesti nii kohutavad? Tundus nii – mitte keegi ei olnud teda põrandale palunud.

      Kui näis, et ta on oodanud juba tunde, helistati kella ja serveeriti torti. Teener ulatas Margot’le šampanjapokaali. Margot’le meeldis, kuidas šampanja ta nina kõditab, ja ta rüüpas seda ohtralt, seistes koos Lynettaga ning oodates, et Norwood Parki ülemteener Quint neile tüki torti tooks.

      „Oh heldus!“ sosistas Lynetta paaniliselt, müksates Margot’t õlaga.

      „Mis on?“

      „Fitzgerald.“

      „Kus?“ sosistas Margot niisama paaniliselt ja tupsutas ülahuult, et sellelt šampanjajälgi pühkida.

      „Ta tuleb siiapoole!“

      „Kas ta vaatab minu poole? Kas ta läheneb mulle?“ anus Margot, aga enne kui Lynetta vastata sai, oli härra Fitzgerald tema kõrvale jõudnud.

      „Preili Armstrong,“ ütles ta, kummardas oma väljasirutatud jala kohale ja viis keerutades käe küljele. Margot oli viimasel ajal märganud, et mitu äsja Londonist saabunud noormeest kummardab sel moel. „Preili Beauly, kui tohib, õnnitlen teid sünnipäeva puhul.“

      „Aitäh,“ lausus Lynetta. „Ee … palun väga vabandust, aga ma kavatsen … ma vist võtan pisut torti.“ Ta astus kohmetult eemale, jättes Margot’ ja Fitzgeraldi kahekesi seisma.

      „Aa …“ Armas jumal, Margot’ süda peksles. „Kuidas teile ball meeldib?“

      „See on oivaline,“ ütles Fitzgerald. „Teid tuleb kiita.“

      „Üldse mitte.“ Margot tundis komplimendi peale totakat naeratust tekkimas. „Otse loomulikult Lynetta aitas mind.“

      „Muidugi.“ Härra Fitzgerald tuli seisma tema kõrvale ning läbi liibuva kleidivarruka tundis Margot seal, kus noormehe käsi tema oma riivas, nahka surisemas. „Preili Armstrong, kas te teeksite mulle seda au ja kingiksite mulle järgmise tantsu?“

      Margot ei teinud välja paisuvast paanikast, et ta võib vabalt noormehe varbad katki astuda. „See teeks mulle suurt rõõmu …“

      „Preili Armstrong.“

      „Vabandage? Mida?“ küsis ta unelevalt, kui keegi ta küünarnukki puudutas.

      Härra Fitzgerald naeratas. „Teie ülemteener,“ lausus ta, noogutades üle neiu õla kellegi poole.

      Margot sundis end härra Fitzgeraldilt pilku rebima ja Quinti poole vaatama. „Jah?“ küsis ta kärsitult.

      „Isa palub teid enda juurde perekonna söögisaali.“

      Margot pilgutas silmi. Milline närune ajastus! „Praegu?“ küsis ta, püüdes ingellikult kõnelda, kuid sisistas veidi.

      „Kas ma hoian teie šampanjapokaali, kuni naasete?“ küsis härra Fitzgerald.

      Margot lootis, et tema naeruväärne rahulolu ei paista eriti välja. Aga sellegipoolest ei usaldanud ta ühtegi noort СКАЧАТЬ