Kas sa nägid Melodyt?. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viis sekundit kauem kui peaks, mõistmaks, et minu tuba on täpselt lifti kõrval: järsk pööre ümber nurga vasakule ja olengi kohal.

      Panen võtmekaardi vastu uksel olevat lugejat, millel välgatab roheline tuli. Avan ukse ja veeretan kohvrid tuppa, vandudes sosinal, kui need vastu uksepiita mürtsuvad. Sees on pime, aga ma näen, et olen ristkülikukujulises ruumis, mis on umbes seitse ruutmeetrit suur ja avardub taamal. Tänu koridorist tulevale valgusele, mis tuppa jõuab, näen ma midagi, mis meenutab kahte kaheinimesevoodi jalutsit.

      Mu sõrmed kobavad pimeduses lülitit. Selle asemel leiavad nad seinale kinnitatud väikese karbikese moodi asjanduse. Mäletan perepuhkustelt Kreeka ja Hispaania hotellides, et tegu on piluga, kuhu pean oma võtmekaardi panema, kui tahan, et tuled põlema hakkaks. Üritan seda sisestada ja mõistan, et ei saa. Avades ust veelgi, et rohkem valgust sisse paistaks, näen, miks: sealses pilus on juba kaart. Inimene, kes siin toas enne mind oli, on selle nähtavasti siia unustanud, ja kes iganes tuba koristas, ei märganud seda. Tõmban kaardi välja, lasen põrandale kukkuda ja asendan enda omaga. Mitte ükski tuli ei sütti.

      Uks võtmekaardi pilu kõrval viib ilmselt vannituppa, asudes kohaldatud riidekapi, minibaari ja seifi vastas. Avan selle ja astun sisse, tundes äkitselt vajadust külma vett näkku pritsida. Uks kolmanda korruse koridori sulgub mürtsuga ja äkitselt on siin täielik kottpimedus. Taas lüliti järele kobades ei leia ma vannitoa siledatelt külmadelt seintelt midagi.

      Tundub, et tegu on jälle marmoriga. Ilmselt punane, millel jooksevad valged ja mustad joonekesed.

      Üritan käega esikus kobades vannitoa lülitit leida – kuskil peab see kindlasti olema –, lõpuks leiangi, palju madalamalt, kui arvasin selle olevat.

      Valgus, lõpuks ometi. Mul oli õigus: olen vannitoas.

      „Pole õige,“ ütleb hääl mu peas, samal ajal kui süda kiiremini lööma hakkab. Siin on midagi valesti...

      Ruumis on kellelegi kuuluvad asjad: seinal nagis ripub pisema naise mõõtu või vähemasti teismelise tüdruku rohekasmust ujumistrikoo, üle klaasist dušinurga ukse on laotatud meeste ujumispüksid, palju metallist juukseklambreid, kaks hambaharja, kaks deodoranti, üks vanamoodne kahvatus roosakasbeežis toonis kummist ujumismüts, habemeajamisvaht ja pakk ühekordseid raseerijaid.

      Kurat. Kurat kurat kurat kurat kurat. Siin, selles toas, on keegi.

      Nad ilmselt magavad voodites, mida ma nägin. Mitte keegi ei unustaks nii palju endale kuuluvaid asju maha.

      Kui ma sisse astusin, oli võtmekaart juba pilus.

      Kuulen tüdruku häält ütlemas: „Ajasin kokat Poggy peale. Ja Doodle Dandy peale ka.“

      Ta hääl kõlab noore ja pahasena. Ja hirmutavalt lähedal.

      Sest ta ongi.

      Tundub, et ma ei ole ainus, kes ei ole keset ööd oma parimas konditsioonis. Administraator Riyonna keeras käki kokku. Sellel toal on juba omanik – keegi, kes vähem kui kahekümne sekundi pärast mu oma vannitoast avastab.

      Mida paganat ma teen?

      Jää rahulikuks, Cara. Mõtle ruttu.

      Pole võimalustki, et ma saaksin märkamatult põgeneda, eriti nüüd, kus keegi on ärkvel. Terve mu pagas on esikus. Ma ei saa seda mitte mingil juhul piisavalt kiiresti välja viia.

      Teine hääl, mida kuulen, kuulub mehele. „Kokat? Mida?“ Ta tundub segaduses, justkui sügavast unest välja tõmmatud. „Sa ei peaks keset ööd kokat jooma, kullake. Sa pesid juba hambad ära.“

      „Ma ei joonud seda.“ Tüdruk tundub pahane. Ebaõiglaselt süüdistatuna. „Ajasin selle kogemata ümber. See oli laual, jäi õhtusöögist üle. Ma hakkasin vannituppa minema, et näha, kes seal on.“

      „Seal ei ole kedagi.“

      „On küll. Ma kuulsin kedagi liikumas.“

      Oh, kurat. Siit ta tuleb. Miks ma siin ikka veel edasi seisan, vaikselt ja kohale tardununa, just nagu saaksin end mõtte jõul mujale viia?

      Oleksin pidanud oma kohalolekust teada andma kohe, kui kuulsin tüdrukut rääkimas.

      Mees ütleb: „Seal põleb tuli. Kas sina lülitasid selle sisse?“

      „Ei!“ Tundub, nagu tüdruk nutaks. „Seal on keegi, ma tean seda.“

      „Kullake, seal ei ole tõesti kedagi. Tss. Ole paigal, eks? Ma lähen vaatan ise.“

      „Aga ma ajasin Poggyle kokat peale,“ haliseb tüdruk. „Vaata teda!“

      „Poggyga on kõik korras. Kuula mind: Poggy saab puhtaks ja näeb välja nagu uus, ma luban. Koka tuleb pesus välja. Ja vannitoas ei ole mitte kedagi. Sa kuulsid ilmselt kraanivee jooksmist, aga ma lähen uurin ikkagi, et saaksime kindlad olla.“

      Sulgen silmad ja ootan. See saab väljakannatamatult kohutav olema. Olen luupainajas kinni. Palun laske mul üles ärgata. Aga kui ta mind lööb?

      „Mis pagan need on?“ Mehe hääl on nii lähedal. Ta on ilmselt täpselt vannitoa ukse taga, jõllitab mu kahte kohvrit.

      Mis mul viga on? Kuidas ma saan lasta sel sekunditki kauem kesta? Nüüd pean küll midagi ütlema, enne kui ta ukse avab ja mind näeb. Halvim, mida teha saan, on jätta mulje, justkui tahaksin sellest puhta nahaga pääseda, lootuses, et mind ei leita.

      „Kohvrid on minu omad. Ma... Ma olen teie vannitoas,“ hüüatan, silmad kõvasti kinni pigistatud. Mu hääl on ebaühtlane ja kähe. „Ma olen naine, üksinda, samamoodi hulluks minemas nagu teie, ma vannun. See on viga ja ma lahkun kohe. Tulin just Inglismaa lennult ja olen terve öö teel olnud, ma olen rampväsinud ja see ei ole minu süü. Administraator saatis mind valesse hotellituppa, nii et... palun ärge olge minu peale vihased. Minu nimi on Cara Burrows, ma tulen Inglismaalt Hertfordist ja olen täiesti kahjutu.“

      Kui silmad avan, seisavad vannitoa ees esikus mees ja tüdruk, jõllitavad mind, suud ammuli. Nad näivad olukorrast sama heidutatud kui mina. Mitte kumbki neist ei söösta minu poole tõstetud rusika või relvaga. Selle eest tasub tänulik olla.

      Suurt kasvu mehel on karvane rind, musklis käelihased ja tema väike kõhuke ripub üle valgete bokserite ääre. Tumedad juuksed, halb soeng: juuksed on külgedel liiga pikad ja pealael liiga lühikesed. Mind üllatab tüdruk, kes võib kindlasti kolmeteistaastane olla, ehk isegi vanem. Ta võiks koolis Jessiga vabalt samas klassis käia, võib-olla aasta eespool. Selle järgi, mida ma kuulsin, kui ma teda ei näinud, oleksin arvanud, et ta ei ole vanem kui seitsme- või kaheksa-aastane. Milline kolmeteistaastane nutab sellepärast, et ta ajas kokat maha?

      Ta kannab pikka kahvaturohelist öösärki, mille V-kaelusel on valge tikand. Tema ovaalne nägu on kahvatu, kõhn ja pisaratest kriimuline, tumedate pikkade sirgete juuste seitel keskelt viltu. Ühe käega sügab ta õrnalt oma pealage juuksepiiri juures, teises hoiab roosat kootud kaisulooma. Näen võimalikku kokajälge: pruunikas laik ühel pool. Nii et see on siis Poggy. Seda on imelik vaadata, aga mõistan, kust lelu nimi tuleb. Sellel on koera pea, mis on sea keha külge kinnitatud. Usun, et see on ise tehtud – ja mitte hästi. Kes iganes selle kudus, naljatles ilmselt endamisi, et valmistab ühe erilise sea, aga kahtlemata on tegu murettekitavalt roosa Staffordshire’i bullterjeri näo ja peaga.

      „Teile СКАЧАТЬ