Kas sa nägid Melodyt?. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vannitoa ukse suunas. Ta astub mu tee blokeerimiseks sammu ettepoole. „Kes te olitegi?“

      „Cara Burrows.“ Abikaasa, ema. Tavaline ohutu terve mõistusega inimene.

      „Kas te näitaksite mulle oma dokumenti?“

      „Dokumenti? Ee... jah, näitan.“

      Tuhnin oma käekotis, tõmban välja passi ning ulatan selle mehele. Tüdruk on astunud sammukese tagasi esikusse. Ta hõõrub endiselt kohta oma pealael. Kas ta lõi selle ära, kui voodist välja tuli? Või on tegu mingi närvitõmblusega.

      „Olgu, Cara Burrows. Kas ma võiksin teie kotti vaadata?

      „Minu kotti? Miks?“ See muutub juba naeruväärseks. Ja ta hääldas mu nime valesti: Carrah. Ta isegi ei üritanud seda nii hääldada, nagu mina olin seda talle öelnud.

      „Te ilmute keset ööd järsku meie tuppa. Mina ei hakka riskeerima.“

      Annan talle koti. „Te olete paranoiline. Ma rääkisin, mis juhtus – arusaamatus vastuvõtulauas. Kui mul oleks olnud plaanis teha midagi hirmsat, kas ma ei oleks seda nüüdseks juba teinud? Ma tahan siit lihtsalt kaduda kus kurat, saada toa, kus ei ole mitte kedagi, ja magama minna.“

      Ta pöörab ringi ja sõnab tüdrukule: „Mine tagasi voodisse, kullake. Puhka. Kõik on korras – sa ei pea millegi pärast muretsema.“

      Tüdruk teeb sõnagi lausumata nii, nagu palutud.

      Miks räägib mees temaga nagu viieaastasega? Ehk sellepärast, et käes on öö ja tüdruk kartis sissetungijat, või räägib ta temaga samamoodi ka hommikusöögi ajal? Kui mina oleksin Jessiga niimoodi rääkinud, oleks tema mulle vastanud: „Lähen ma jee voodisse tagasi!“, seejärel tooks välja kõik viisid, kuidas ma võõras-inimene-vannitoas-olukorras valesti tegutsesin, võtaks siis selle situatsiooni üle ja saaks palju paremini hakkama.

      See mees ei meeldi mulle. Ta sobrab mu kotis, nagu me oleks lennujaamas ja tema on turvaosakonna juhataja. „Kus teie mobiiltelefon on?“ küsib ta.

      „Vabandust?“

      „Teie telefon. Ärge öelge, et teil ei ole. Kõigil on telefon.“

      Raputan pead. Uskumatu. „Jah, mul on telefon. Andsin selle autorendifirma töötajale ja palusin teda – maksin talle tegelikult sada dollarit –, et ta seda enda käes hoiaks, kuni ma auto tagasi viin.“

      „Miks te seda tegite?“

      Mu silmadesse hakkavad torkivad pisarad tekkima. „Sest ma ei tahtnud seda endaga kaasa võtta. Sest mind ootavad sõnumid, valmis mind enda alla matma kohe, kui ma selle sisse lülitan, ja ma ei taha neid lugeda ja ma tean, et ma teeksin seda, kui telefon minust käeulatuse kaugusel oleks. Ja see ei ole üldse teie asi!“

      Mees annab mulle koti tagasi ja hoiab käsi alistumise märgina üleval. „Ma vabandan,“ ütleb ta. „Aga ikkagi, eks? Te ei saa mind sellises olukorras ettevaatlikkuses süüdistada.“

      „Ilmselt mitte,“ pomisen ma temast mööda trügides, et jõuda oma kohvrite ja väljapääsuni.

      Nüüd, kus ta rahul on, et ma ei ole salaagent, kelle eesmärk on tal kõri läbi lõigata, on ta šarmantne ja kaastundlik. „Nii, laske mul teile uks avada. Või pigem avage teie uks. Mina toon teie kohvrid lifti.“

      „Ei, aitäh. Saan ise hakkama.“ Vaatamata mu parimatele jõupingutustele on üks pisar siiski valla pääsenud ja siugleb mööda mu nägu alla. Põrkan taas vastu uksepiita – kõvasti, kaks korda –, kui oma kohvreid koridori tõmban.

      Mees tundub ärevil. „Kuulge, ärge nutke. Pole viga, eks.“

      „Head ööd. Vabandan veel kord.“

      „Kuulge, Cara...“

      „Mida?“ Ma ei öelnud talle, et ta võib mind eesnimepidi kutsuda. Kas ta ei saa mind rahule jätta? Ma olen tema toast väljas. Minu kohvrid samuti. Ainus, mis tema tegema peab, on uks sulgeda, nii et miks ta seda ei tee?

      „Olete kindel, et kõik on korras? Ei tundu, et oleks. Olete hädas? Nägin paratamatult ultrahelipilti.“

      Ta noogutab mu käekoti poole. „Kui vajate abi...“

      Kurat. Kuidas ma sain selle pildi unustada? Nüüd teab tema minust midagi sellist, mida isegi mu kõige lähedasemad sõbrad ei tea.

      „Ma tahan magada ja üksi olla,“ ütlen talle. „See on kõik.“

      „Küsige homme oma mobiiltelefon sellelt autorendi tüübilt tagasi. Lugege neid sõnumeid. Parem on teada, eks?“

      No tore. Palumata antud soovitus karvase rinnaga poolalasti võõralt hotelli koridoris.

      Jõllitan teda umbusuga. „Kas te ei kuulnud, et ma tahan üksi olla?“

      Ta väristab õlgu. „No olgu siis... hääd ööd.“

      Halleluuja. Ma ei ole elus sulguvat ust nähes nii rõõmus olnud.

      Sõidan liftiga esimesele korrusele fuajeesse, mis on märgitud F-tähega. Riyonna on oma toolil seljaosaga tahapoole naaldunud ja jalad lauale pannud. Mind nähes kargab ta üllatunult püsti.

      „Selles toas, mis te mulle andsite, on juba keegi. Isa ja tütar.“

      „Vabandust?“ Ta silmad lähevad pärani. Ta kaldub ettepoole.

      „See tuba, kuhu te mind saatsite – ma kardan, et jätsin oma võtme sinna, aga mul on...“ Ulatan talle kokku volditud kartongi, kus on ruumi number kirjas. „See on kellegi teise oma. See on hõivatud. Minge üles ja vaadake ise, kui te mind ei usu. Läksin sinna sisse – mees ja tütar magasid. Ma äratasin nad üles.“

      Riyonna toksib palavikuliselt klaviatuuril, silmad ekraanil ringi jooksmas, just nagu tahaks ta kuvarilt kõike lähedalt ja korraga vaadata. Tal on pikad küüned, hoolikalt viilitud ja lakitud kahvatut kollakasrohelist tooni. „Issand,“ pomiseb ta mõne sekundi pärast. „Ma väga-väga vabandan. Ma… see oli... Appikene.“ Ta lööb endale käepäkaga kõvasti vastu otsaesist. „Mis mul viga on? Ma ei ole seda mitte kunagi teinud. Ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin!“

      „Vahet pole.“ Mind ei huvita ta enesetunde parandamine. „Kas ma saaksin palun võtme teise tuppa? Ma olen väga väsinud. Ma tahan lihtsalt…“

      „Tuppa?“ Ta hääles kõlab kohkumus. „Oo, te ei saa ainult tuba – enam mitte. Proua Burrows, ma tunnen end nii halvasti, et teid sellisesse kohutavasse olukorda panin. Ma tõesti loodan, et midagi ei… noh, juhtunud?“

      Tunneb ta huvi selle vastu, kas mees juba hõivatud toas ründas mind seksuaalselt? Just nagu minu olukord oleks saanud vaid nii kohutav olla? Vaatan altkulmu väikest pronksist Buddhat, kes ei peaks nii endaga rahulolev välja nägema. Kaalun talle tugeva nipsu andmist, aga suudan soovi vaos hoida.

      Riyonna vaatab uuesti arvutiekraani. „Ma paigutan teid ilma lisatasuta ja meie hotelli kulul ühte Kaameliküürumäe majakestest. Ma sain kümme minutit tagasi kõne paarilt, kes peaks juba siin olema, aga nad ikkagi ei jõua kohale, nii et... saate endale СКАЧАТЬ