„Aitäh,“ suudan ma öelda. „See on teist väga lahke.“ Mida ta palvetava mungaga silmas pidas? Ma ei taha oma majakesse mitte kedagi peale iseenda, ükskõik kui vaga ta ka ei oleks. Ta ei saanud selle all päris inimest mõelda.
See on temast muidugi lahke. Väga. Ta poleks pidanud mind siiski nii oluliselt paremasse kohta majutama. Kui ma ärkan – loodetavasti hilisel pärastlõunal –, olen kindlasti ülimalt rõõmus ja arvan, et Riyonna Briggs on maailma parim administraator.
„Üldsegi. Mitte,“ ütleb ta. „Majutan teid number 21. Kutsun golfiauto – te ei saa sinna jala minna, see on liiga kaugel.“
Palun olgu juht ükskõik kes peale Diggy. Olgu see keegi tuima näoga ja viisakas ning ärgu ta inglise keelt kõnelgu.
„Ma sõidutaksin teid ise, aga... Ma. Värisen,“ ütleb Riyonna. „Ma ei suuda uskuda, et ma nii tegin! Mul on nii. Nii. Kahju. Ma ei taha ettegi kujutada, mis teiega juhtuda oleks võinud!“
Tema „oleks võinud“ muudab mind närviliseks – just nagu see, mis juhtus, poleks juba piisavalt ebameeldiv olnud. Kas ta kardab, et ma esitan tema kohta hotelli juhatajale kaebuse? Kas ma tundun nii õel? Ma ei suuda piisavalt välja näidata, et ei kavatse üritada teda vallandada, ilma tundumata, nagu oleksin valmis seda tegema, kui ma tahaks.
Sel hetkel pole ma kindel, kas mu mõtted on loogilised. Võiksin selleks ööks mõtlemise vabalt lõpetada.
Mu golfiautojuht ei ole nii vaikne, kui oleksin tahtnud, kuid ta on vähem suhtlemisaldis kui Diggy ja Riyonna. Mööda kuurordi mõlemalt poolt valgustatud looklevaid teid popsudes olen juba valmis selleks, et midagi läheb valesti – tühi rehv, rahetorm, keegi varitseb meid –, kuid õnneks jõuan ilma probleemideta juba paari minuti pärast oma majakesse kohale. See on ruumikas ja jahe ning mis veelgi toredam, seal ei ole mitte kedagi. Käin kõik toad läbi ega leia kuskilt ühtegi peitu pugenud peret.
Lukustan ukse, panen lukule keti peale ja viskan lähima magamistoa poole koperdades riided seljast. Jõuan veel öelda: „Jumal tänatud!“ eikellelegi erilisele, enne kui ma sügavasse unne vajun.
Lahkete Naeratuste arvates suri Emory selleks, et mina saaksin elada. Või midagi sellist. Ma ei mäleta sõnu, mida nad kasutasid, aga minu mäletamist mööda kõlas see umbes nagu „Jeesus, kes suri meie kõigi pattude eest“.
Kas Emory tegi minu jaoks sama? Ma ei öelnud, et see minu meelest nii oleks olnud, sest ta ei teinud seda tahtlikult. Ta ei valinud surma ja ka mitte keegi teine ei valinud seda talle. Ta suri ilma põhjuseta, teadmata, et kunagi sünnin mina.
Lahked Naeratused naeratasid ja ütlesid jaa, muidugi, selles osas oli sul õigus. Nad üritasid selgitada, et mõtlesid seda vaid lahke metafoorina. Ent mida nad tegelikult uskusid, oli see, et mõnikord ei pane keegi asju juhtuma, vaid saatusel on oma plaan ja võib-olla oli ja on saatus endiselt see, kes arvab, et mina peaksin elama.
Mõte sellest peaks mind lohutama, kuid ei lohuta. Saatus on niivõrd võimas, miks ta lõi sellise olukorra, kus vaid üks meist sai ellu jääda.
Kas ta ei oleks saanud veidi segadust tekitada, et Emoryl oleks samuti võimalus olnud? See ei tundu õiglane.
„Noh, ilmselt oled sina lemmiklaps,“ ütlesid Lahked Naeratused. „Universumi lemmik. Saatuse lemmik.“ Sellest sai nende eriline nimi minu jaoks: Lemmiklaps. See ei meeldinud mulle kunagi. See on Emory suhtes reeturlik.
Ta on mu õde ja jääb selleks alati.
Lahkeid Naeratusi ei huvita Emory, ainult mina, ja nad arvavad, et mulle meeldib nii. Nad usuvad, et see teeb tasa selle, mida vanemad meie vastu tundsid. Nad ütlevad mulle kogu aeg, et ma olen eriline, ilus, lahke ja hea.
Ma ei taha eriline või kellegi lemmik olla. Ma tahan olla tavaline tüdruk, kellel on õde ja kes kuulub tavalisse perekonda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.